Kui varasemalt seostati lumehelbekesi Ameerikas toimunud keelamise, vaigistamise ja solvumise praktikatega, mis pidid karikatuurselt illustreerima noorsoo suutmatust ebamugavustega toime tulla, siis nüüdseks võib kõige suuremateks lumehelbekesteks pidada paremäärmuslaste toetajaid.

Mäletate veel terminit „lumehelbeke”? See oli see noor inimene, kes väidetavalt vajas ühiskonna keerukusega toimetulekuks abirattaid. Ta solvus kergesti, trampis jalgadega, kui talle miski ei meeldinud, võis päevapealt töölt minema jalutada ja oli pidevalt kimpus oma vaimse tervisega. Tema jaoks tuli panna filmide ja raamatute ette päästikuhoiatused, kui seal kujutati vägistamist või rassismi. Ta võis ülikooli esinema tulnud inimesi maha karjuda või neile platvormi andmist takistada. Ta võis nõuda mõne õppejõu tagandamist või õppehoone ümbernimetamist. Lumehelbekestega seostusid suure lombi taga toimunud keelamise, vaigistamise ja solvumise praktikad, mis pidid karikatuurselt illustreerima noorsoo suutmatust ebamugavustega toime tulla. Parempoolne meedia ja arvamusliidrid paisutasid need üksikjuhtumid üleelusuuruseks progressiivse noorsoo allakäigu narratiiviks. Ja laiem avalikkus neelas selle sööda meelsasti alla.

Viimasel ajal kohtab seda mõistet õnneks peamiselt ainult EKRE uudisteportaalis. Põhjus on võib-olla ka selles, et praegu oleks noori lumehelbekesteks sildistada sobimatu, kui vaadata, kes oma isiklikku ebamugavustunnet tsensuuri ja solvumistega üle võõpavad. Olgu selleks enda meelest vapralt Tallinna autoomanike ja meessoost pealinlaste õiguste eest seisev abilinnapea Kristjan Järvan, kes lasi Tallinna Transpordiameti naistepäevakampaania tsenseerida, sest see olevat kohatu. Või ERRi nõukogu liikmed eesotsas „sõnavabaduse märtri” Varro Vooglaiuga, kes algatasid avalikkuses laiaulatusliku nõiajahi, sest nägid telerist uusaastaööl kürba (kus olid päästikuhoiatused?!). Või võtame maailma tähtsaima mehe Donald Trumpi, kes on oma lühikese ametiaja jooksul jõudnud juba isikliku solvumise pinnalt tõkestada suure meediaväljaande ligipääsu Valge Maja pressikonverentsidele ja nõudnud nende kohtunike tagandamist, kes tema küsitavaid väljasaatmisoperatsioone blokeerivad. Siin pole tegemist enam noorte tudengite ja väikeste avalike loengutega. Need näited kõnelevad poliitikutest, kes kasutavad oma laiaulatuslikku võimu selleks, et nemad ja nende valijad ei peaks endale ebamugavaid küsimusi esitama.

Kui keegi palub selgitust, miks istub Valges Majas inimene, kes liitlassuhteid lõhub, maailmamajandust destabiliseerib, vähemusi vaenab, kliimapoliitikale vilistab, Putiniga flirdib, naiste õigusi maha tallab, võimude lahusust õõnestab ja oligarhe võimestades jätkuvalt masside toetust omab, siis vastus ei ole hea majandusprogramm, vastaspartei peataolek ega ka mitte äärmustesse kalduv võukism. Pigem on asi selles, et „MAGA” lipukirja alla koonduvad inimesed, kelles järjest keerukamaks muutuv maailm tekitab ebamugavust. Selle asemel et seda ebamugavust analüüsida, enda hoiakute päritolu küsimuse alla seada või ebamugavuse tekitajaga kontakti astuda, otsustasid nad, et lihtsam on lumehelbekese kombel jalgu trampida, maha viskuda ja kõigest väest karjuda: „Aitab! Tahan maha! Peatage see rong!”

Pakt, mille Trump on oma valijatega sõlminud, on olemuslikult lihtne: te ei pea kunagi muretsema, kas te kasutate suhtluses õiget asesõna; te ei pea pelgama, et teie kohatu nali võib olla solvav; te ei pea mõtlema järgmist džiipi ostes keskkonnakahjudele; te võite jätkata mustanahaliste diskrimineerimist tööjõuturul; te võite naisi ahistada, kui nad kannavad liiga lühikest seelikut; te võite eirata fakte, kui need pole teie maailmapildiga kooskõlas; te ei pea maailma keerukuse mõistmiseks arendama oma empaatiavõimet. Kui te lasete minul juhtida, siis kõik need sisemised ebakõlad hajuvad ning asenduvad vanade stereotüüpidega. Geopoliitika võib minu juhtimisel küll destabiliseeruda, kuid vähemalt muutub teie sisemaailm taas harmooniliseks.

Miks ma seda kõike väidan? Eestiski leidub väga palju Trumpi fänne, kes on nüüd rahukõnelusi kommenteerides järsku kahvlisse sattunud. Kas Trump tõepoolest kingib Ukraina Venemaale? Selles olukorras tuleb oma iidoli seisukohtade kaitsmiseks ikka ja jälle meenutada, miks Trump vajalik on. Nii imbub Trumpi apologeetide julgeolekuanalüüsidesse pidevalt jutt edukast võukismi suretamisest ülikoolilinnakutes, millega üritatakse pehmendada Trumpi sõnavõtte, milles ta nimetab Ukraina demokraatlikult valitud presidenti diktaatoriks või Ukrainat sõja provokaatoriks. Trumpile andestatakse kõik, kuniks ta hoiab oma toetajate identiteeti kindlal pinnasel, kus seda ei ohusta muutuvad arusaamad seksuaalsusest, soorollidest, rassisuhetest ega heast elust. Hüvasti, ebamugavustunne!

Müürilehe seekordne number tegelebki just ebamugavusega, sest see tunne võib tabada meid palgaläbirääkimistel, lapsi kasvatades, magamistoas, vanadekodus, näitusesaalis, sotsiaalmeedias, maal, linnas. Ebamugavus on jagatud kogemus. Loomulikult saab selle silme alt ära koristada, selle eest põgeneda, seda tsenseerida, ebamugavuse tekitajaid naeruvääristada, kuid ebamugavusega toimetulekut ei pea poliitikutele delegeerima. Meil on inimestena selleks küllalt vahendeid. Kõige parem ravim ebamugavuse vastu on sellest rääkimine. Soovin teile rohkem ebamugavaid vestlusi, sest nagu siin numbris tõdeme, aitavad ebamugavused meil sisemiselt areneda ja võivad elule kvaliteeti juurdegi anda!

Henri Kõiv, tegev- ja sotsiaaliatoimetaja