Metsad ja maastikud põlevad ning jõed kuivavad, aga meie armastame endiselt hoolega oma keskkonda asfalteerida.

Müürileht on suvepuhkuselt tagasi ja alustab uut hooaega kõrgetel temperatuuridel, visates pilgu ülekuumenemisele kui füüsilisele fenomenile ja ka kujundile. Eks ülekuumenemisele kui mõistele on võimalik igasuguseid tähendusi külge pookida – kliimasoojenemisest punamonumentide debati ja Eesti ülikõrge inflatsioonini. Kuumenemisega ei seostu muidugi ainult keemistemperatuuril afektne tulisus, vaid ka roidumus ja jõuetus, mida ülekuumenenud keskkond inimestes tekitab. 

Kui rääkida vast kõige olulisemast, siis käesolev suvi oli Euroopas taas märkimisväärselt soe ning põuad ja põlengud on teinud oma halastamatut tööd. Isegi selliste suurte ja tähtsate jõgede nagu Doonau, Reini, Po ja Loire’i veetasemed langesid kriitiliselt madalaks, muutes mõned normaaloludes laevatatavad veeteed läbimatuks. Alpidest alguse saav Po jõgi toidab Itaalia põllumajandust, aga tulenevalt vähese lumega talvedest ja kuumadest suvedest (viimase 70 aasta suurim põud Itaalias) on see pea kokku kuivanud. Niisamuti on tulnud osaliselt sulgeda arvukaid hüdroelektrijaamu Põhja-Itaalias, sest vett pole piisavalt. Elbe ja Reini jõest tulid välja vanad näljakivid, mille graveeringud tähistavad eelmisi põudasid ja hoiatavad nälja eest. Doonau jõest on ilmunud madala veetaseme tõttu nähtavale teise maailmasõja aegsed laevavrakid. 

Euroopa metsa- ja maastikupõlengud on neelanud tänavu juba üle 700 000 hektari suuruse maa-ala, mis on taas üks uus kurb rekord. Ainuüksi Gironde’i piirkonnas Prantsusmaal evakueeriti 40 000 inimest põlengute eest. Vahemere piirkond on suviti alati kõrge riskiastmega, aga põlengud pole säästnud ka Saksamaad ja Suurbritanniat. Londonis registreeriti esimest korda ajaloos sel suvel 40 kraadi sooja, nagu ka Pariisis, kus registreeriti juulis üle 40 kraadi vaid kolmandat korda mõõtmisajaloos. Seda, kui mitmes piirkonnas on kuulutatud välja eriolukord, pole vast mõtet siin loetledagi.

Aga ekstreemne ülekuumenemine ja inimtekkelise kliimasoojenemise tagajärjed ei kimbuta vaid suvist Euroopat. Radikaalsed temperatuurid on nuhtluseks ka Ameerika Ühendriikides ja Hiinas. Viimase meteoroloogiateenistuse sõnul on Hiinat sel suvel tabanud kuumalaine kõige pikem ja kuumem alates mõõtmiste algusest 1961. aastal. Kujutage nüüd ette, kui meid tabaks kuumalaine, mis kestaks sisuliselt kolm kuud! Samal ajal pole Antarktika jäämass olnud kunagi varem juunikuus sedavõrd väikese ulatusega. Ja siis muidugi üks tänavune suurim kliimakatastroof ehk Pakistani üleujutused, mis mõjutavad esialgsel hinnangul enam kui 30 miljoni inimese toimetulekut. Pakistanis on üle 7000 kahaneva liustiku, mis on oma sulavee ja maastiku ümbervormimise tõttu juba probleem iseeneses, aga kui lisada sinna isegi monsoon’i-hooaja kohta rekordilised vihmad, siis tulemuseks on täielik kliimadüstoopia. 

Eesti on pidanud oma paiknemise tõttu seni võrreldes teiste riikidega veel vähe kliimatagajärgedega rinda pistma. Kel huvi, see saab tutvuda keskkonnaministeeriumi veebilehel dokumendiga „Kliimamuutuste mõjuga kohanemise arengukava aastani 2030”, kus tuuakse muu hulgas välja näiteks oht kohalikele rannikualadele: „Maailmamere taseme tõusu, läänetormide sagenemise ja talvise jääkatte vähenemise koosmõjul järgnevatel aastakümnetel Eesti rannikualadel kulutusprotsessid tõenäoliselt intensiivistuvad, mistõttu võivad ohtu sattuda rannavööndi vahetus läheduses asuvad objektid, sh kultuuripärand.” Lisaks sellele pole ju saladus, et üha kuumemad suved tekitavad kogu maailmas, sh meil liigsuremust, kuna üha vananev elanikkond on tihtilugu oma ülekuumenenud korterites lõksus. Seda arvesse võttes on ikka hullumeelne vaadata, kui hoolega me oma keskkonda asfalteerida armastame ning linnadesse üha uusi ja suuremaid kuumasaari ehitame. Aga selleks et probleem peanuppudesse kohale jõuaks, on vast vaja, et abstraktne teadmine kliimasoojenemisest muutuks reaalselt ebameeldivaks kogemuseks.

Ehkki värske Müürilehe persooniintervjuu Timo Paloga keskendub samuti kliimale ja eriti Arktikale kui lakmuspaberile, siis lugeda on muudki alates menopausist ja läbipõlemisest kuni ühismeedias leviva hüperboolse keelekasutuse ja Livia Ulmani kirjutatud proosalooni „Kuumalaine”.

Aleksander Tsapov, peatoimetaja