Lapsena mängisin oma parima sõbranna Mariga peamiselt kahte mängu. Esimene neist kandis nimetust „vangid” ja see oli tubane ettevõtmine. Vangide mängimiseks ehitasime endale kõigepealt nn vangla, kus me siis koos kössitasime, kuni tuli võtta ette ülisalajane köögist rosinate toomise missioon. Mäletan, et ema ei jõudnud ära imestada, kui palju rosinaid me suutsime Mariga kahe peale nahka pista.

Teine oli õuemäng, mille lahutamatu osa oli roostetanud liumägi – selline, nagu neid 90ndatel Lasnamäel igal pool leidus. Keegi ei tahtnud seal enam ammu liugu lasta, sest see oleks riided ära lõhkunud või vähemalt määrinud, aga meie leiutasime liumäele uue kasutusviisi. Me mängisime sellel jumalat. Mäng seisnes sisuliselt selles, et ühel meist tuli korralikult hoogu võtta ja püüda liumäest üles joosta, aga kui hakkas tekkima oht, et vaja on abikätt, tuli karjuda „jumal”, siis pidi teine, kes samal ajal liumäe otsas seisis, ülesjooksjale käe ulatama. Kõige kindlam meetod tippu jõudmiseks oli siiski sinna suure hooga ise tormata, sest jumala abiga võis tihti juhtuda, et jalad vajusid alt ära ja jäid kõhuli kahe maailma vahele rippuma. All varitses loomulikult koletu kurat ja sinna ei tohtinud mingil juhul vajuda. See oli kindel surm. Mäng tekitas väga palju adrenaliini ja eriti õudsed olid just need hetked, mil kurat kuklasse hingas.

Jälgides praegu ühiskonnas toimuvat, võib öelda, et see ei erine väga palju sellest, millega meie Mariga armastasime oma aega sisustada. Kas ei ehitata endale praegugi sarnaseid kinniseid sopistusi, kus siis kambakesi kössitatakse ning millest sunnib aeg-ajalt väljuma teadmine, et igaüks meist väärib natukene rosinaid? Dostojevskil oli selline mõiste nagu „nurgainimene” – selliselt nimetas ta neid, kes müürivad ennast oma turvalisse nurka kinni ja arvavad siis, et see on kõige õigem koht, kus olla. Kirjandusklassik täheldas, et selline on normaalse rumala inimese käitumisviis. Jumalamäng ilmestab samas hästi poliitareenil toimuvat. See on klassikaline hirmutamistaktika – kuskil varitseb meid kõiki koletu ja kuratlik oht, mille küüsist tuleb iga hinna eest pääseda. Veel mõni aasta tagasi kujutasid erakonnad üksteise võidu suure ohuna siinset – praeguseks peamiselt vanakestest koosnevat – endist vene päritolu töölisklassi. See grupp on ennast vaenlasena nüüdseks ilmselgelt ammendanud. Ohud, millega moodsas maailmas ähvardatakse, on aga sootuks mitmekesisemad: pagulashordid, massiliselt homostuvad noored, radikaalfeministid, neomarksistid, lumehelbekesed, ökoterroristid jne. Samas ka sitaharkide ja tõrvikutega Delfi kommentaariumis ringimarssiv lumpen, punaste kuubedega linnatänavatel keskaja ja patriarhaadi kuulutajad jt. Aga ma rikun nüüd kogu mängulõbu ja ütlen, et neid koletisi ei eksisteeri. Kuradit pole olemas. Need kõik on lihtlabased ussikesed. Pole mõtet tõmmelda.

Usklike inimeste puhul saan ma aru, et nad naeravad mu välja, sest kuradisse mitteuskumine tähendaks ühtlasi ka jumalateotust, aga jumal nendega, see on märksa peenem filosoofia ning ma tunnistan, et on matslik minna kellegi isiklikule pühale vaibale poriste jalgadega trampima. Teisalt – isiklikud vaibakesed isiklikeks – on meil siiski ilmalik riik ja osalt katoliikluse egiidi all homode ja pagulaste vastu mobiliseerunud seltskonnas on tegelikult ju lihtsalt taasärganud hariliku nõukogude inimese mentaliteet ja hirmud. Eelmistel valimistel oli see EKRE poliitikute selge trump ja edulugu. Ja ei saa öelda, et nad pole sellest midagi õppinud – oskuslikult on vaenlase kuvandit muudkui koletumaks maalitud ja see töötab. EKREl on sotsiaalmeedias kõige aktiivsem valijaskond, kes kugistab igasuguse sööda apla isuga alla, olgu selleks siis libauudis või muu provokatsioon. Torkab silma, et ekrelased panevad valimatult vaenlasena ühte patta kõik meediaväljaanded, poliitilised jõud ja ühiskonna vähemusgrupid. Ühesõnaga, rakendatakse lähenemist „mina versus kogu maailm”. Sarnast retoorikat kasutas veel mõni aasta tagasi Savisaare juhitud Keskerakond, millest võib järeldada vaid seda, et tegelikult ei ole midagi uut siin päikese all.

Olgem valmis endale niisiis eesseisva suure kähmlemise sees aeg-ajalt meelde tuletama, et see kõik on üks tobe mäng, mille reeglid on ehitatud üles vastandustele ja ühiskonna lõhestamisele. Kas maksab siis hakata asja ees, teist taga ennast ülepeakaela lõhkuma ja määrima? Liivakastimängudega kaasaminemise asemel on mõistlikum hoopis suureks kasvada ning õppida viimaks märkama tegelikke ohte, mis meid oma keerukuses varitsevad. Usun, et võhma asjatult sisutühjale kemplemisele kulutamise asemel tasub investeerida aega pigem lahenduste otsimisse, sest selle käigus võib selguda, et me polegi üksteisest nii kaugel, kui seda näidata üritatakse.

Helen Tammemäe, peatoimetaja