Mõned aastad tagasi käis Müürilehe veergudel pikk arutelu selle üle, milline on laulva revolutsiooni põlvkonna pale.

Marju Lauristin võrdles siis postmodernset inimest surfajaga, kellel on vaja sisemist tasakaalutunnet, et ennast kogu aeg õigesti positsioneerida ja liikuda lainelt lainesse viisil, mis aitab laual püsida. Laineteks võivad olla uued tööpakkumised, õppevõimalused, vabatahtlikud tegevused, eneseotsimisreisid, praktikakohad. Killustatud projektipõhise eluga harjutakse juba varajases lapsepõlves, kui vanemad panevad oma järeltulijad neile parimate karjäärivõimaluste garanteerimiseks korraga trenni, kunstiringi, orkestrisse ja väitlusklubisse. Paljud lapsed elavad seetõttu konstantses ajakriisis, st neil napib igasugustest kohustustest vaba aega. Aega, et igavleda ja lollusi teha. Aega, et armuda. WHO ülemaailmse statistika järgi on noorukite seas langenud nii alkoholi kui ka tubaka tarbimine, samuti on ajaliselt edasi lükkunud esimene seksuaalvahekord. Sellises kriisis võiksid ju noored tahta elada küll?

Aja tihenemine kandub edasi ka tulevikku, mille kureerimine võib olla detailideni paigas: keskkooli lõpetamise järel peab järgmise kümne aasta sisse mahtuma kaks ülikoolidiplomit (soovitatavalt vähemalt üks välismaal), #yolo vaheaasta kuskil Aasias reisimiseks ja silmaringi avardamiseks, sh boonusena veidi vabatahtlikku tööd tehes, tudengiorganisatsioonis kaasalöömine, täpselt on teada juba praktikaks sobilikud ettevõtted, kuskile tuleb vahele pressida ka mõni arenguprogramm ja loominguline eneseteostus. Enesetäiustamise projekt ei ole kunagi määratud lõplikult valmima, sest kuskilt kõrgemalt on pähe istutatud arusaam elukestvast õppest ja paindlikust ideaaltöötajast. Statistika järgi on Z-generatsioon selle omaks võtnud, nähes oma karjäärimudeli ideaalina Hollywoodile tüüpilist projektide vahel žongleerimist.

Paraku näitab seesama statistika, et lainete vahel surfatakse ilma sisemise tasakaalutundeta. Kuidas muidu seletada seda, et depressiivseid episoode esineb kooliõpilaste seas järjest enam? Või seda, et kolmandik õpilastest on ennast elu jooksul tahtlikult vigastanud? Arenenud lääneriikides on tõusutrendis ka enesetapunäitajad nooremas vanusegrupis. Sellest, et vaimne tervis on noorte jaoks oluline ja lahendamist vajav probleem, annab märku ka asjaolu, et viimastel aastatel on tekkinud noorte endi initsiatiivil mitu antud valdkonnaga tegelevat algatust: Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine, Mure Pooleks, Lahendus.net. Määramatus võib olla ühe jaoks vabastav ja võimestav (see käib eriti naiste kohta, kelle ees on ühtäkki valla uksed, mis olid sajandeid kindlalt suletud), ometi eksivad paljud noored lõputus võimaluste virvarris lihtsalt ära, sest puuduvad töötavad mustrid, mille najale toetuda. Stiilis „Kinder, Küche, Kirche” aja tagasipööramise ettepanekud külvatakse õigustatult üle oksekaktustega. Samas kui noorte endi väljapakutud hipisaarte utoopia naeruvääristamiseks moodustab vehm (valge eesti heteromees – toim.) avalikkuses ühisrinde.

Pikka aega vindunud põlvkondlik vastasseis leidis seni väljenduse üksikutes vihastes turtsatustes avalikus ruumis. Nüüdseks on selge, et käimas on globaalne lumehelbekeste ja kaerahelbekeste vaheline väärtuskonflikt, mille tulemusena on vahepeal alanud Suurbritannia exit Euroopa Liidust, Ungaris tõkestatakse ülikoolide tegevust, Poolas piiratakse naiste kehalise enesemääramise õigust. Eestis on debatt keskendunud seni õnneks mitu kaalukategooriat kergematele teemadele, nagu Rakvere jõulukuusk, Haapsalu filmifestival või Eesti hümni koht aastavahetuse programmis. Alati ei jookse piir nendes vaidlustes muidugi sünniaastaid pidi. Ka EKREl on noortekogu ja 3D- ning geikristlaste kogukonnal on ees nooruslik nägu. Aga kaudselt seda siiski nii tajutakse, millest annab tunnistust kas või minu põlvkonna enfant terrible’i Mikk Pärnitsa hiljutine seisukohavõtt Virginia Woolfi Facebooki grupis selle kohta, et vanem generatsioon, kes liberaalseid väärtusi ei jaga, võiks eest ära surra. Küll siis oleks hea võrdsemat ühiskonda üles ehitama hakata!

Pärnitsa kurvastuseks tuleb öelda, et me elame vananevas ühiskonnas, mis on paraku järjest enam vanuseliselt segmenteeritud. Kui paljudel meist on sõpru, kes on meist kolm korda vanemad? Vanasti olid selliseks generatsioonide sulatusahjuks kogudused, mis sekulariseeruvas maailmas meeletu tempoga tühjenevad. Seejärel täitis sama rolli töökollektiiv, kuid mitmekesisuse oma lipukirjaks seadnud start-up-maailm – Z-generatsiooni tööalane ideaalmaastik – diskrimineerib ennekõike vanuseliselt. Loomulikult on veel perekonnad, kuid nende toimimist analüüsis hiljuti blogis Poliitika.guru meie hoolekandesüsteemi näitel tabavalt Andreas Kaju, öeldes, et oleme jõudnud punkti, kus eakamate lähedaste eest hoolitsemist nähakse järjest enam riigi ülesandena. Tsiteerin: „Meil on ühiskonnana raske põlvkondadevahelist sillapead teravates väärtusdebattides ehitada, kui seda pole enam elu praktilistes küsimustes – perekondade kokkuhoidmine ja üksteise toetamine siis, kui seda on vaja.”

Sillapea, generatsioonideülene ühiskondlik kude, on purunenud killustunud mina-projektide teostamise käigus. Selles lõputus lainelt lainesse viskumises. Ma tahaks uskuda, et sisemise tasakaalupunkti otsimine iseendas on ummiktee, et vastus peitub mina asemel meies, et stabiilsel töökollektiivil on oma väärtus nagu ka tuumikperel ja (usu)kogukonnal. Z-generatsiooni üheks olulisimaks ülesandeks jääb oma isiklike ambitsioonide lepitamine ühiskondlikku sidusust tagavate institutsioonide säilitamise ja uute loomisega.

Henri Kõiv, Müürilehe tegev- ja sotsiaaliatoimetaja