Nagu igal sügisel, astus ka tänavu ajateenistusse hulk noori mehi. Paljud aga hingavad kergendatult, kuna said sel korral ajapikendust või õnnestus sootuks pääseda. Müürilehe oktoobrinumbri arvamusküljel kirjutavad Mati Kaalep ja Rauno Kinkar laiemalt ajateenistuse kui kaitsevaliku atraktiivsemaks muutmisest.

Naisterahvana pole mind ajateenistusse kutsutud ja mul pole tekkinud ka tunnet, et tahaksin ohuolukorras relva järele haarata. Küll aga pean tunnistama, et olen teise järgu skaut ja läbinud lapsena mitu suve järjest küllaltki keerulisi ellujäämisülesandeid. Esimese järgu sooritamisel sai komistuskiviks paadimootori kokkupanek. Näis, kas mul tuleb kunagi kahetseda, et ma seda ära ei õppinud. Ülejäänud kogemused pole aga ilmselt mööda külgi maha jooksnud. Samas usun, et suudaksin kaitsta oma riiki efektiivsemalt pigem siiski kirjasule kui püssiga. Olen üsna kindel, et üleüldse on iga inimese elu väärtuslikum kuskil mujal kui kaevikus kahurilihaks saades. Paraku ei ole võimalik kehtestada maailmakorda pelgalt omaenda vaadete alusel – tuleb arvestada sellega, et alati on ka teistsuguseid nägemusi ning tekib olukordi, kus sõnadega hoopi ei tõrju. Seega on kaitsevägi igas riigis vajalik ja oluline struktuur. Ja need mehed, kes on valmis vajadusel sõtta minema, ületavad antud teoga omaenese ego, andes ennast selle ühiskonna käsutusse, mille eest nad seisavad, ning taandades isiklikud huvid tagaplaanile. Jäädes vägivalla vastaseks, mõistan, et Eesti riigi puhul on selge, et iga sõjaline tegevus, millesse oleme segatud, on meie riigi kaitsemise hüvanguks. Meil ei ole huvi kedagi rünnata, kui see pole just osa strateegilisest kaitsest. Selleks on vaja just sellise võimuhierarhiaga struktuuri, nagu seda on sõjavägi. Loodan lihtsalt, et ka seda sõjaväge juhivad inimesed, kelle eesmärk on alati konflikti vältida ja võtta vastu vastutustundlikke otsuseid. Ning et ka sõjaväelased jäävad siiski iseseisvalt analüüsivõimelisteks kodanikeks.

Samas pean võrdväärseks ka muid kaitsevalikuid. Intelligendid, kes on jäänud läbi aegade keerulistes oludes enda südametunnistusele rahvuskultuuri eest seistes kindlaks ja keda on selle tõttu taga kiusatud või suisa hukatud, on end täpselt samamoodi oma riigile andnud. Seega arvan, et iga noore mehe valik võiks hõlmata nii ajateenistust kui ka ülikooli astumist. Riigikaitset silmas pidades ennekõike selleks, et osata nende kogemuste põhjal oma kasulikkust võimalikus sõjaolukorras õigesti hinnata; et osata langetada sellistes oludes valik, kus ja millisel kujul on temast kõige rohkem abi. Samal ajal on riigi ülesanne hoolitseda selle eest, et inimestel üleüldse tekiks see kaitsevalik ja et see ei seisneks selles, kas tegeleda probleemiga või peita pea selle eest liiva alla, vaid selles, mil viisil olukord lahendada.

Sestap näen ma kellegi väevõimuga kohustamisest palju suuremat väljakutset selles, kuidas Eesti riik suudaks inimesi ka päriselt riiki ja kultuuri kaitsema veenda; et ajateenistusse minevad mehed teaksid, miks nad seal on, aga et see oleks samal ajal ka nende otsus ja vaba valik.

Me ei oska näha ette olukordi, millega oma elus silmitsi peame seisma, ja võib juhtuda, et leiame end ühel hetkel situatsioonist, kus küsimus ei seisne enam pelgalt meie enese vabaduses, vaid puudutab ka inimesi meie ümber. Me võiksime mõelda, kas me jätaksime maha oma sugulased, vanemad, õed-vennad, sõbrad, kaaslased ja lapsed ainult omaenda vabadust silmas pidades olukorras, kus nad vajaksid meie abi, ja kas me oleme andnud endast kõik, et osata erinevates situatsioonides neile abikätt ulatada?