Eestis viimasel ajal kirgi kütnud arutelud teemadel mugavus ja pagulus jäävad Berliinis kaugeks. Peaasjalikult seetõttu, et oma infohügieeni eest hoolt kandes jälgin ma viimasel ajal aina vähem eesti peavoolumeediat ja linnas toimub piisavalt palju, et mitte tahta oma päevi ka Facebookis veeta – see võtab lihtsalt liiga palju aega, et internetiavarustest midagi mõistlikku ja vajalikku välja sorteerida.

Seega pean ausalt tunnistama, et ma ei tundnud end nendest avaldustest eriti puudutatuna, ei raatsinud isegi väga süvenemiseks aega võtta – ilmselt ka selle pärast, et see ei ulatu siiani ja ma ei ole enam seal. Seda enam, et just säärase lühinägelikkuse eest ma ju siia pakku tulingi. Hea on eemalt vaadata, näha n-ö suurt pilti, mõista iga päev neid väikseid, aga olulisi asju, mis teevad must eestlase ja tuletavad meelde, kes ma olen. Olgu nendeks meeldetuletajateks siis mustad mehed pargiväravas, kes päevast päeva – ikka ja jälle – masinlikult fraase „Where are you from?”, „You look so different!” korrutavad, või põhjamaine harjumus mitte visata prügi maha, isegi kui kõik teised seda ümberringi teevad.

Aga mis siin salata, elu üle ei kurda. Tänavad on siin elamiseks – sõpradega võib õlut juua, kus parasjagu parem vaade on, ja sellest hoolimata paistab, et per nose juuakse siin kordades vähem, kui seda tehakse Eestis, kus näikse olevat arusaam, et kui me oma probleeme kiivalt varjame, siis on kõik korras. Julgen öelda, et alkoholism väljendab allasurutust – on erinevaid põhjuseid, miks inimesed end nii tunnevad. Olgu selleks riigikord, ummikusse jooksnud inimsuhted või üleüldine vastumeelsus moraalilugemise suhtes – mis Eestis lokkavat alkoholismi ka ei peataks, igatahes ei usu ma, et lahendus seisneb piirangutes, nagu õhtuse alkoholimüügi ja avalikus kohas alkoholitarbimise keelamine (viimase puhul on mul küll tunne, et tegu on järjekordselt pigem Tallinna linnavõimu jõudemonstratsiooni kui millegi muuga). Ühtlasi ei usu ma, et alkoholireklaami piiramisest oluliselt kasu oleks. Mulle tundub, et selle probleemiga tegeletakse järjekordselt täiesti valest otsast lähenedes. Täpselt samuti, nagu ei aita äraminejate persona non grata’deks kuulutamine kedagi peatada või tagasi tuua. Miks me ehitame oma avalikku kõnet järgemööda üles retoorikale „keelan, käsen, poon ja lasen”? Ellen Murula tõstatab käesolevas lehenumbris meie uues rubriigis „Kosmopoliit” küsimuse, et äkki me ei ole veel vabad? Mulle isiklikult on juba väga lühikese ajaga keskkonnavahetus üsna vabastavalt mõjunud ja selle vabaduse olen ma leidnud ennekõike enda seest tänu asjaolule, et ma olen saanud ise otsustada, kuidas, kus ja kellega ma tahan elada. Mulle põhimõtteliselt ei meeldi, kui keegi tuleb mind õpetama, kuidas ma tohin ja ei tohi olemas olla. Et siin „kultuuridevahelises vaakumis” – nagu kirjutas Peeter Kormašov Sirbi ja Müürilehe ühisnumbris – olles on indiviidil palju rohkem vabadust harrastada teisi segamata kui tahes veidrat elu – mitte keegi ei tule ütlema, et see ei sobi, mitte keegi ei heida metroos halvakspanevaid pilke su sobimatu välimuse pärast, vaid, vastupidi, üksteist vaadatakse huviga ja sõbralikult. Muidugi seob mind Eestiga nii palju head ja positiivset, mida ei saa äraolemise võludega võrrelda, nagu ei saa ka valida, kumb meeldib rohkem, kas vanaema või vanaisa. Mõlemad on asendamatud! Ma olen veendunud, et õnn ja rahulolu tulevad inimese enda seest ja õnnelik saab olla nii Vormsi õunapuu all, kui Neuköllni täissuitsetatud stuudios. Kust ja kuidas iganes inimene parasjagu oma eluetapil selle vabaduse, õnne ja rahu leiab, see on õige koht, kus olla – ükskõik mida keegi teine sellest arvab.