„See, mida õpetati varem ajakirjanikele, muutub tavainimeste jaoks vajaduseks,” kirjutab psühholoog Roman Timofejev oma Novaatoris ilmunud infotarbimisest kõnelevas artiklis.

Teabe analüüsimise suutlikkus ning kriitiline meelestatus allikate ja küberruumis varitsevate ohtude suhtes aitavad vältida kajakambritesse sattumist. Enam ei piisa vaid lugemisoskusest, kui loetu kontekst jääb mõistetamatuks. Müürilehe veebruarinumbris kirjutab Urve Eslas amorfsest kihutuskõnest ning Toomas Lott räägib uskumuse polarisatsioonist. Mõlemad kirjeldavad Facebooki üha laialdasemast kasutamisest tulenevaid probleeme, mis võimendavad ühiskondlikke konflikte ning soodustavad kajakambrite teket. Ka Eesti pole neist nähtustest puutumata jäänud. Parema informeerituse ja kaasatuse asemel on jälpla (jälpla ehk jälgimisplatvorm, Indrek Ibruse sõnasoovitus sotsiaalmeedia asemele – H.T.) teinud meid rumalamaks ja üksteise suhtes kiuslikumaks – see omakorda õõnestab demokraatiat ja muudab meie ühiskonna ja riigi haavatavaks.

Uskumuse polarisatsiooni tõttu otsime me valdavalt vaid kinnitust oma olemasolevatele tõekspidamistele. Nii on harjumuspärase arvamuse ümberkujundamine iga inimese puhul vaevarikas protsess, aga kui varasemad tõekspidamised on kujunenud aegunud või suisa väära info põhjal, peaksid üleüldised avalikud hoiakud ühe või teise asja suhtes ajas teisenema. Siin tulevad mängu need tüütud aktivistid, kes on võtnud oma hingeasjaks ühe või teise muutuse eest võitlemise.

Lisaks jäigastunud hoiakutele viskab aktivistide tegevusele kaikaid kodaratesse ka nähtus, mida nimetatakse psühholoogiliseks kaugenemiseks. Seda täheldati näiteks siis, kui uuriti inimeste suhtumist kodututesse. Selgub, et kodutud kutsuvad alalise elukohaga kodanikes esile vastumeelsust, ebamugavust, kaastunnet ning mõnikord ka mõttetuse tunnet. Usun, et sarnane emotsioonide kompott tekib ka siis, kui puututakse kokku näiteks kliima soojenemisega (vastumeelsus ja eitamine: „minu käitumine nagunii midagi ei muuda” või „inimese tegevus ei mängi kliima soojenemise juures mingitki rolli”); tavapäratu sooidentiteediga inimestega (ebamugavus: „meesterahval ei ole kohane seelikut kanda”); karusloomakasvatuse või lihatööstuse telgitagustega (kaastunne: „kahju küll, aga elu on ju selline – loomi on aegade algusest saati inimeste tarbeks kasvatatud”); soolise või rassilise diskrimineerimisega (mõttetus: „see #MeToo on täiesti käest ära läinud – need naised tahavad lihtsalt tähelepanu saada”) jne.

Nende jaoks, kes ei suuda info ülekülluses orienteeruda, on elu muutunud ühtäkki ebakindlaks ja pahatihti on süüdi hoopis see, kes tuleb oma jutuga seni lihtsalt ja selgelt toiminud maailma hägustama. Selmet süveneda ja püüda aru saada, millest tüütu aktivist räägib, hakatakse kaitserajatisi ehitama: keegi kühveldab enda ümber infoprügist kõrge valli ja ootab, et saabuks karmi käe ja selge sõnaga suur juht, kes maailma jälle lihtsaks muudab; keegi teine loob aga keerulisi ideoloogilisi konstruktsioone, millega põhjendada omaenese tõe prevaleerivat loomust, ja unistab salamahti selleks suureks juhiks saamisest. Ajapikku imbuvad mõned pakilisemad probleemid aga siiski ka kajakambritest läbi. Näiteks varasema paariastaatusega keskkonnakaitsjad – olgugi et osa neist on teadlased – pole enam nii laialdaselt stigmatiseeritud, kui nad olid varem, kuigi eespool mainitud põhjustel esineb ka nende sõnumitele ja tegevustele siiani kohati suurt vastuseisu. Mõneti on muutuste aeglane kulg ka loomulik ja vajalik, et ühiskond ei tormleks pidevalt revolutsioonide küüsis, aga teisalt on elu näidanud, et suuremad massid ärkavad oma soovmõtlemise unenäost üles pahatihti alles suure katastroofi tagajärjel.

Seda väärtuslikumana tuleks aga näha neid tüütuid aktiviste, kes ei oota probleemide eskaleerumist äärmuslikeks olukordadeks, vaid julgevad astuda oma teadmistele tuginevate seisukohtadega masside tõekspidamiste vastu ning tegutsevad järjepidevalt selle nimel, et osutada murekohtadele, teha teavitustööd, lükata ümber müüte, koguda kaasamõtlejaid ja allkirju, tulla tänavatele protestima, osutada vastupanu ärihuvisid esindavatele lobistidele, töötada välja tegevuskavu, arendada alternatiivset tehnoloogiat, võtta poliitikas vastu ettenägelikke otsuseid või aidata vahetult abivajajaid. Need inimesed on sõltumata ühiskondlikust positsioonist või ametist nõus ohverdama enda mugavustsooni, et pakkuda leevendust probleemidele või murekohtadele, mis ei kao kuhugi, samal ajal kui kõik ülejäänud üritavad vastutust oma õlgadelt maha pühkida või pead liiva alla peita. Isegi kui aktivist tunneb alatasa, et ta võitleb tuuleveskitega, on maailma ajaloos siiski üksjagu positiivseid näiteid, mis kinnitavad, et ajapikku uuristab voolav vesi endale tee ka läbi kaljude.

Helen Tammemäe, peatoimetaja