Kas kujutlusvõime piir tuleb Ida-Virumaast mõeldes sama kindlalt ette kui füüsiline Venemaa teispool Narva jõge? Aeg on see ümber programmeerida.

KOV valimispäeva õhtul, 17. oktoobril ütles Narvas selgelt valimisvõidu suunas rühkinud Katri Raik teleintervjuus, et Narva oli, on ja jääb tööstuslinnaks. See lause jäi kõrva ja kummitama. Hiljem kontrollisin, et sama mõtte on ta käinud välja tänavu juulis ajalehele Põhjarannik antud intervjuus: „Me peaksime ausalt ütlema, et Narva oli, on ja jääb tööstuslinnaks, ning lõpetama ära flirtimise igasuguste lennukate ja ilusate ideedega. See ei tähenda, et infotehnoloogiaharidust ei pea arendama või poleks vaja loomeettevõtluse klastrit. Kuid sellega kogu linna ära ei toida.”

Jah, Ida-Viru maakond, või meile kõigile harjumuspärasemalt Ida-Virumaa, on olnud maavarade ja tööstuse kants, aga miks see peaks nii terves maakonnas kui ka selle mitteametlikus pealinnas igavesest ajast igavesti domineerivalt sedasi jääma? On’s siis tõesti ühe piirkonna käekäik nõnda pikalt ette ära määratud Kreenholmi manufaktuuri rajamisega 19. sajandi keskpaigas või põlevkivi tööstusliku kasutuselevõtuga 20. sajandil? Kas kujutlusvõime piir tuleb Ida-Virumaal sama kindlalt ette kui füüsiline Venemaa teispool Narva jõge? Kahtlemata on meie kätes pärand, mis on kohalikku skaalat arvestades kolossaalne: kümnete tuhandete inimeste veri ja higi, mis on jäetud maa-alustesse käikudesse, ehitatud tehaste seintesse või ketrusvabriku masinate taha, keele- ja palgalõhe, keskkonnareostus ja viimase 30 aasta radikaalne väljaränne. See on nii inimestele kui ka maastikule püsiv trauma, mille parandamine ja ravi kestabki mitu inimpõlve. Lahendus ei saa aga peituda vaid vana tööstuse asendamises uuega: uraani rikastamise asemel moodsad veefiltrid, põlevkiviõli asemel tuulik, Narvas 80ndatel toodetud personaalarvuti Juku asemel krüptokaevandus kusagil tehnopargis.

Viimasel kümnel aastal on püütud Ida-Virumaad jõudsalt kultuuriliselt kodustada ja avada teatava eduga laiemale kujutlusvõimele. Tartu Uus Teater tegi seal viimaste aastate suvelavastuste absoluutse blockbuster’i „Kremli ööbikud”, et oma maja välja osta (kultuurikaevandus), Narva kandideeris jõuliselt 2024. aasta kultuuripealinnaks, Kreenholmi kultuurikvartal Manufaktuur on riiklikult tähtsate kultuuriobjektide nimistus, maakond on läbinud rebrändimise Ida-Võlumaaks, Aidu karjääridesse plaanitakse suurejoonelist veespordikeskust, samuti on maakonnas algatatud uusi festivale, avatud teatrikeskus (kuniks veel?) ja filmitud mitmeid mängufilme. Ida-Virumaa riviera ehk Põhja-Peipsi rannik teeb puhkajate seas tugevat comeback’i. 90ndate ja nullindate rasvaselt ja üheselt negatiivne foon on visalt, aga vaikselt murenemas, isegi kui maakonnast armastatakse rääkida endiselt „murelapse” formaadis. 

Müürilehe Ida-Viru teemanumber, mille kaasamõtlejateks olid algusest peale Keiti Kljavin ja Francisco Martínez, heidab osalise valgusvihu piirkonda puudutavatele mitmikprobleemidele, olgu need minevikulised, olevikulised või tulevikulised. Mariliis Mõttus kirjutab, kuidas Ro-Ro kultuuriklubi on kõige kiuste juba 15 aastat Narva jõe kallastel edukalt alternatiivmuusikaskeenet elus hoidnud. Johanna Pirrus tutvustab arenguid ja lahendusi, mille abiga püüavad Lüganuse ja Kohtla-Järve omavalitsused tulla toime üha kahaneva ja odavneva elamufondiga, mis on muutnud hulga inimesi sunnismaiseks. Henri Kõiv reisis sügisel mööda Ida-Virumaad, et leida inimesi ja liikumisi, kes seisavad kõige kiuste oma õiguse eest elada puhtamas keskkonnas. Keiti Kljavin ja Andra Aaloe panid koos illustraator Stella Salumaaga kokku kujutlusvõime kaardi, ühe võimaliku perspektiivi, mille kaudu vaadata tervet piirkonda. See ei pretendeeri lõplikule tõele, aga viib meid siiski lähemale. Fotograafidest abielupaar Ivar Murd ja Ave Vellesalu reisisid aga autoga mööda Ida-Virumaad, peatusid seal, kus süda kutsus, ilma käsu ja korralduseta, ning lõid sellest rännakust omamoodi armastusavalduse. Kõigele lisaks kirjutas Sillamäelt pärit kunstnik Darja Popolitova uues sümpaatses hübriidkeeles psühhogeograafilised luuleread enda kodukohast. 

Päike tõusis, tõuseb ja jääb tõusma idast. Ka kõige majesteetlikum päikeseloojang avaneb Ontika pangalt. Niisamuti tasuks laiendada edaspidi Ida-Virust mõeldes oma kujutlusvõime piire, lasta ta tuppa ja pakkuda teed ning kuulata ilma tõmblemata, mida tal parasjagu öelda on.

Aleksander Tsapov, peatoimetaja