Tõenäoliselt on paljudel seltskondlikel üritustel olnud viimase aja üks põhiline jututeema veebruari lõpus puhkenud dopinguskandaal. ETV valimiseelse peaministrikandidaatide debati alguses küsiti samuti, mida arvavad erakonnajuhid suusakoondist tabanud tragöödiast.

Kõik meediakanalid ning lugejad nendega ühes on asunud kirglikult olukorda analüüsima, nagu kahe dopingu õnge läinud suusasportlase rumalad valikud oleks miski, mille lahendamine nõuab kogu Eesti riigi ja rahva mobiliseerumist ning otsustavat sekkumist. Nendin, et kohaliku suusaspordi mainega on praegu tõepoolest üpris paha lugu, aga sootuks rohkem tekitab muret asjaolu, et ma ei näe sama kirgliku arutelu puhkemist näiteks sellise uudise valguses, et metsalindude arvukus on Eestis viimastel kümnenditel ligi 50 000 paari võrra aastas vähenenud. Inimesi ei paista raputavat ka putukate massiline väljasuremine. Keskkonnauudised ei kõneta lihtsalt sama suurt hulka kui sport, sest vastasel juhul räägitaks meil iga päev pärast kell üheksa eetris olevat „AKd” hoopis loodushoiust ja ressursside jätkusuutlikust kasutamisest. Võib-olla oleksid ka „Valimisstuudio” saatejuhid uurinud peaministrikandidaatidelt esimese asjana hoopis nende mõtteid intensiivpõllumajanduses kasutatava dopingu teemal.

Eelnev jutt ei ole samas otseselt kantud mingist minu isiklikust vimmast spordiajakirjanduse ja selle auditooriumi vastu. Sama hästi võiks öelda, et üldsusele ajakirjanduse vahendusel laialt teatavaks tehtud fakt, et Eesti Vabariigi aastapäeva presidendi vastuvõtul kandis viis naisterahvast ühesugust kleiti, ei väärinud tegelikult meie kõigi tähelepanu. Olgem ausad, meil on palju tõsisemaid teemasid, millele oma tähelepanu suunata.

Oskus eristada olulist informatsiooni vähem olulisest on meie ajastu suur väljakutse. Inimlikul tasandil reageerime me tugevamalt pigem hoomatavatele ja n-ö lihtsatele uudistele kui teabele, mida aju ei suuda hästi sünteesida ega selgelt ette kujutada. Pole siis imekspandav, et ka valimiskampaaniates töötavad paremini lihtsakoelised loosungid. Sellest tõsiasjast hoolimata ei olnud nende valimiste kõige tähtsam teema „maksukaos” ega ka mitte „massiimmigratsioon” või „paremäärmuslased”. Need olid erakondade suhtekorraldusfirmade ning kogenud poliitikute väljatöötatud päästikud, millega inimesi emotsionaalselt kõnetada ja seeläbi nende valikuid mõjutada. Ja selliste võtete kasutamine on valimiste osa, kuna need toimivad valijale massihüpnoosina.

Nendest ei saa aga lasta ennast eksitada. Ebapopulaarsusest hoolimata on praeguse aja põletavaim teema siiski see, kas ja kuidas me kujundame ümber oma hoiakud seoses loodusressursside kasutamise ja tervikliku ökosüsteemi säilitamisega. Olgugi et need küsimused on hakanud tasapisi ka suuremate erakondade teadvusesse jõudma, pole see siiani Eesti keskkonnapoliitika kujundamist märkimisväärselt mõjutanud. Keskkonnavõitluste pidamist ei saa jätta vaid sinisilmsete kooliõpilaste või kergemeelsete hipsterite pärusmaaks – keskkonnapoliitika radikaalseks kannapöördeks peavad tegutsema hakkama ennekõike teadlased, tipp-poliitikud, suhtekorraldajad, suurettevõtete juhid, majandusinimesed ja kõik need, kes suudavad mõelda suurelt ja valdkondadeüleselt. Selleks on vaja raputada kogu senise süsteemi alustalasid ning pakkuda samas asemele uusi toimivaid lahendusi.

Tänavused valimised näitasid, et ei Eestimaa Rohelistel ega ka Elurikkuse Erakonnal pole suurde poliitikasse asja, ent sellest saab välja lugeda eelkõige nende erakondade nõrkust ja kogenematust kui midagi muud. Sellegipoolest võiks meil olla piisavalt oidu, et võtta varasemast tunduvalt rohkem ja tõsisemalt kuulda teadlaste hoiatusi, sest kui kõne all on keskkond, siis selles valdkonnas meil peenhäälestamiseks paraku aega ei ole. Tegutseda on vaja juba nüüd ja praegu, kuna mõne protsessi tagasipööramiseks võib ka nelja aasta pärast juba hilja olla. Valimised on selleks korraks läbi ja ehk lahtuvad ka ülesköetud emotsioonid – loodetavasti võimaldab see erakondadel loosungid korraks sahtlisse tagasi panna ning aitab ka kõigil ülejäänutel paremini suuremat pilti näha ja tegelikult olulisele keskenduda.

Helen Tammemäe, peatoimetaja