Privaatsus on vastuolusid ja kuratlikke nüansse täis teema, milles kohtuvad õigused, kohustused, subjektiivsed tajud ja abstraktsed andmemassiivid.

Tere tulemast tagasi! Müürilehe suvepaus on läbi ja taas on aeg päikeseprillid kapi peale tolmu koguma panna. Vahel koputab elukuller ise uksele ja ulatab paki, mida sa pole tellinud. Kuigi meil oli juba neli kuud tagasi plaan alustada sügist privaatsusteemalise numbriga, siis Pere Sihtkapitali hiljutine lahtine jalaluumurd ja sellega kaasnenud privaatsusriive debatt annavad värskele lehele just vajaliku akuutsuse. Paneme selle murru lahasesse.

Juuli esimesel nädalal käisime toimetusega Tartus, kus kohtusime Cybernetica ASi infoturbeinstituudi direktori ja privaatsustehnoloogia spetsialisti Dan Bogdanoviga, et arutada nüüdisaja põletavaid privaatsusküsimusi. Kõik jutuks tulnud mõtted ja ideeidud oma kohta uues lehenumbris ei leidnud, kuid üht-teist ikka.

Privaatsus on vastuolusid ja kuratlikke nüansse täis teema, milles kohtuvad õigused, kohustused, subjektiivsed tajud ja abstraktsed andmemassiivid. Füüsilises maailmas ehitad oma krundi ümber kõrge plangu, paned välja eramaa sildi, tõmbad kardinad ette ja sead valvekaamera filmima, aga võrgus või nutitelefonis ei vaevu lugemagi, mis tingimustega kasutajalepingule mõne USA või Hiina ettevõttega sa alla kirjutad. Muretsed selle pärast, et sinu rahvastikuregistri andmeid kasutatakse kahtlastes teadusuuringutes, aga tehnoloogiaettevõtted lubad seadmete kaudu oma magamistuppa ja lased luua endast ultrapeeni tarbijaprofiile, mida saab oksjonitel müüa, magades samal ajal enda arvates õndsa und. Osaled tarbijamängudes? Registreerid igal külastusel kliendikaardi? Hoiad asukoha jälgimist by default sees? Jagad uue silmarõõmuga alastipilte? Lased reaalajas oma pulssi mõõta ja andmesalve hoiustada? Kasutad menstruatsioonirakendust? Miks sa siis füüsiliste kardinate pärast muretsed? Sest füüsiline on kehale lähemal, see pole mingi krüptitud sõnumivahetus kusagil andmekeskuses. Kui mingi creepy jorss sind ühistranspordis vahib ja võib-olla ka filmib, siis see riive lõikab luusse. Kui sul on näiteks ilane veebi-stalker, ei pruugi sul sellest aimugi olla. 

Elektrooniline meedia on oma iseloomult ka äärmiselt derivatiivne, nagu konstateerib riikliku infoturbe juht Liisa Past persooniintervjuus. Privaatsust, kui oled selle kord käest andnud, on väga raske tagasi saada – see on nagu tuule tagaajamine väljal. Võid küll kasutada oma õigust olla unustatud ja paluda end eemaldada otsingumootorite tulemustest ja võrguväljaannetest, aga kui sinu pildist on vahepeal meem tehtud, siis seda ei eemalda sa võrgust ühegi võluvitsaga. Seega, kui privaatsus on prioriteet, siis alati peaks mõtlema kaks sammu ette, milline on mingisuguse postituse, kommentaari või kasutustingimustele allakirjutamise tagajärg tulevikus. Aga enamik seda ei tee, nagu ka enamik autoomanikke ei pese oma kojamehi kord nädalas sooja vee ja seebiga. Cybernetica ASi teadur Tanel Mällo viitab värskes lehes nende uurimisrühma hiljuti tehtud uuringule, kus vastanutest 92% kinnitas, et privaatsus on üleüldiselt nende jaoks väga oluline. Spetsiifilisema väitega „pööran digikeskkondades oma privaatsuse tagamisele suurt tähelepanu” nõustus 76% vastanutest. Väitega „tunnen end digikeskkondades privaatselt” aga vaid 40% vastanutest. Ühelt poolt võib siit välja lugeda ehk teadmatuse, kuidas oma privaatsust paremini korraldada, teisalt viitab see umbusule, kas sinu jagatud andmetega käiakse ikka ümber hea karjasena. See aga sünnitab paranoiat nii jälgimisühiskonna kui ka jälgimiskapitalismi suhtes.

Psühhoosi üheks levinud sümptomiks on luulud, et sind jälgitakse, sinu toas on kaamerad ja pealtkuulamisseadmed. Kuid mis hetkel kaob piir psühhoosi ja põhjendatud paranoia vahel? Antropoloog Susanna Homuha, kelle uurimistöö on keskendunud Lõuna-Korea kultuurile, kirjutas meile näiteks ülilevinud salakaamerate kultuurist ehk molka’st. Ta kirjeldab muu hulgas, kuidas Lõuna-Koreas ilutsevad avalike tualettide seintel sildid ja tähistused, mis teavitavad külastajat potentsiaalsest ohust või kinnitavad, et tualettruumi on kontrollitud ja seda on turvaline kasutada. Mida siis tegema peaks, kui sa arvad, et su telefon kuulab sind, vetsus on piilukaamera ja sinu krüptitud andmesidel on niikuinii tagauks? Kas peaksid langema pohhuismi või võitlema oma õiguse eest privaatsusele? Kui privaatsus on sinu jaoks väärtus, mida see enamasti on, siis tuleb oma elektrooniline taristu kriitilise pilguga üle vaadata ja hinnata, kas näiteks mugavus kaalub üle privaatsuse, kas kiirus kaalub üle turvalisuse või kas privaatsus on sinu vara või oled müünud selle edasi kõrgeimale pakkujale?

Aleksander Tsapov, peatoimetaja