Privileeg on ebamugav mõiste, mis osutab paljude jaoks pimekohtadele, mida kas ei taheta või siis ei soovita tunnistada. Teadmatus on õndsus ja privileeg selle õigustus.

Privileegidest rääkimine mõjub paljudele punase rätikuna. Mis mõttes tuleb keegi väitma, et minu saavutused pole seotud minu pingutustega, vaid need on saatuse määratud? Me ei ela ju enam pimedal keskajal, kus kõike sai seletada jumaliku ettemääratusega. Ajalooliselt on privileegid pärit just keskajast, kus valitsejad jagasid neid lojaalsuse või sõjakäikudel panustamise eest aadlikele, kes neid põlvest põlve edasi pärandasid. Privileegide abiga hoiti üleval tugevalt hierarhilist feodaalkorda, kus sotsiaalne mobiilsus ühiskonnakihtide vahel langes osaks vähestele õnnelikele. Selles ajas ja ruumis jäi näiteks sauniku pojana sündinud inimesel isegi omaenda talukoht tõenäoliselt kättesaamatuks unistuseks, mainimata haridust, ühiskonnaelus kaasarääkimise võimalust või suuremat liikumisvabadust.

Kuigi keskajast lahutavad meid aastasajad, pole sünniga kaasnev ettemääratus siiani kusagile kadunud. Majandusteoreetik Branko Milanović väidab, et meie sünniriik määrab ära poole meie hilisematest sissetulekutest. Ühe viiendiku samast ettemääratuse võrrandist moodustab meie vanemate sissetulek. Need on kaardid, mis on meile kätte mängitud veel enne sündi. Seega ei maksa imestada, kui inimesed Aafrikast või Lähis-Idast soovivad Läände põgeneda. Halvustavalt „majandusmigrantideks” nimetatud inimestel on nendest sõltumatutel asjaoludel sattunud mängus nimega elu lihtsalt selline käsi, millega pole võimalik võita. Kui just ei emigreeruta. Selles mõttes on riigipiirid, passid ja tarad lihtsalt moodne viis hoida tänapäeva popse aadelkonnast eemal. Kuigi aadelkond ise on keskajaga võrreldes tohutult paisunud, on globaalsel tasandil sotsiaalsete hierarhiate ülal hoidmine – ehk teisisõnu oma privileegi kaitsmine – jätkuvalt üks selle keskseid ülesandeid.

Milanović ei maini oma käsitluses sugu, rassi ega seksuaalsust ehk kolme tunnust, millega seoses on privileegidest tänapäeval kõige rohkem räägitud. Siin on krestomaatiliseks tekstiks Peggy McIntoshi 80ndate lõpus ilmunud eneseanalüütiline artikkel, milles ta loetleb privileege, mida tema valgenahalise inimesena naudib, olgu selleks naabrite neutraalne või heatahtlik hoiak, oskus turvameestes ja politseinikes mitte kahtlust äratada või võimalus tunda oma kogemusi ära kultuuritekstides.[1] Privilegeeritus on pusle, mis pannakse kokku elu väikestest detailidest. Seejuures sellistest, mida privileegi omajad reeglina ei taju. Veel vähem on nad valmis nende olemasolu tunnistama. McIntoshi artikli ajendikski olid mehed, kes pidasid humanitaarteaduste õppekavade patriarhaalsust loomulikuks või vähemasti olid kategooriliselt vastu selle sidumisele meeste privilegeeritud rolliga ühiskonnas. 

McIntosh nimetab privileegi tabavalt nähtamatuks ja kaaluta seljakotiks, mis on täis erilubasid, tööriistu, käsiraamatuid, kompasse, viisasid, hädaabivarustust ja tühje tšekke. Sellise seljakotiga varustatult kulgeb elu kändude ja aukude ületamine sujuvamalt, isegi kui enamik inimesi seda tunnistada ei soovi. Reegel number üks: säilita privileegide suhtes alati õnnis teadmatus, sest see kontseptsioon läheb vastuollu kultuuri alusmüüdiga raske töö ja suurte eneseohverdustega väljateenitud staatusest. See muidugi ei tähenda, et raske töö üldse mingit rolli ei mängiks, kuid sünniga saadud stardipositsioon võib ühe rasket tööd premeerida miljonitega, samas teise samaväärne pingutus aitab tal vaevu vee peal püsida.

Privileegidega käib paratamatult käsikäes ka ignorantsus. Nähtamatu seljakott garanteerib, et sul pole vaja arvestada marginaliseeritud gruppide hoiakute ja arvamustega. Vastupidine kindlasti ei kehti. Antropoloog David Graeber on selle fenomeni kirjeldamiseks kasutusele võtnud „interpretatiivse töö” mõiste. Need, kelle käsutuses on võim, ei pea sellise töö vormiga tegelema, samas kui süstemaatiliselt marginaliseeritud gruppide jaoks on võimupositsioonil olijate sõnade, grimasside, kehakeele, käitumiskoodide ja igapäevaste praktikate täpne tõlgendamine nende heaolu seisukohalt määrava tähtsusega. Ainult kukesammu kaugusel on Stockholmi sündroom, kus tõlgendamisest saab etteaimamine, kaasanoogutamine, õigustamine ehk isegi lohutamine – küll see valge Lääne mees elab ikka rasket elu! Paraku ei aita ka usin interpretatiivne töö enamasti marginaliseerituid üle lävepaku privilegeeritute tõotatud maale.

Muidugi tuleb tõdeda, et viimastel aastatel hoogustunud vaidlused privileegide ümber võivad tihti päädida omamoodi privileegiolümpiaga, kus hakatakse välja selgitama, kes on ikkagi kõige rohkem kannatanud. Kehtivaid võimustruktuure sellised arutelud reeglina ei muuda. Niisamuti kipub privileegi diskursus jõudma tihti tupikusse, kus privilegeeritud tunnevad ennast küll konstantselt halvasti ja süüdi, kuid senisest eneseteadlikumana jäädakse ikkagi, pea norgus, käsi laiutama. Müürilehe privileegiteemalise numbriga üritasime neid karisid vältida ja aidata lugejatel teha interpretatiivset tööd. Nii mõnestki artiklist leiab näpunäiteid, kuidas sellise tööga alustada. Empaatiast siin üksi ei piisa, tuleb astuda aktiivne samm tundmatusse, et näha, millist koormat kannavad enda õlgadel privileegidest ilmajäetud. Sest nagu ütleb Graeber, kellestki hoolimine tähendab, et sa suudad tema vaatenurka endale ette kujutada. Privileegipimedus on teise sõnaga lihtsalt kujutlusvõime kriis.

[1] McIntosh, P. 1988. White Privilege and Male Privilege. A Personal Account of Coming to See Correspondences Through Work in Women’s Studies.