Murettekitava sõltuvuse tagant leiame enamasti mõne hingehäda või ühiskondliku probleemi. Vastastikune sõltumine perest, sõpradest ja kogukonnast on aga loomulik ja tervitatav.

Augustis vannutati ametisse Colombia esimene vasakpoolne president Gustavo Petro. Riigis, mille vara pärineb ajalooliselt fossiilkütustest, kohvist, kullast ja kokaiinist, on narkotööstuse vastu võitlemine viinud ulatuslike veriste konfliktideni. Sellele on kulutatud miljardeid dollareid. Petro kuulutas septembris sõja narkootikumide vastu aga kategooriliseks läbikukkumiseks ja viitas plaanile kokaleht dekriminaliseerida. 

Selleks et vähendada maapiirkondade sõltuvust kokataime kasvatamisest, on vaja karistamise asemel muid programme. Kokapõõsast ei kasvatata ainult raha pärast, oma rolli mängivad ka põllumajanduslikud küsimused. Kokataim talub hästi eri temperatuure ja altituude. Esimest korda saab vilja koristada juba seitse kuud pärast taimede istutamist. Ühelt põllult saab saaki kolm-neli korda aastas. Kohvitaimel läheb näiteks neli aastat, et viljad üldse kasvama hakkaksid. Samuti on see kliima suhtes tundlikum ja marjad valmivad ainult kaks korda aastas. Kui vaadata otsa sellistele andmetele, siis ei tundugi 120 000 perekonna otsus kokapõõsad kasvama panna enam nii müstiline.

Mõni võib selle peale silmi pööritada. Kas ma kaitsen praegu tõesti otsust ananassi või kohvi asemel psühhotroopset, sõltuvust tekitavat ja potentsiaalselt surmavat ainet sisaldavat taime kasvatada? 

Sõltuvushäire, tarbigu inimene siis kokteile või kokaiini, kujuneb välja aga vähem kui 30% aine kasutajatest. Nagu toonitab selles numbris ka sõltuvuspsühholoog Lauri Pihkva, ei kaasne enamikul sellega suuri isiklikke ega tervisega seotud probleeme. Sellegipoolest ei ole meie narkopoliitika loodud selle enamiku jaoks. Columbia ülikooli neuropsühholoog dr Carl L. Hart, kes on uurinud üle 20 aasta narkootikumide ja sõltuvuse toimemehhanisme, kirjutab oma raamatus „Drug Use for Grown-Ups”, et kui enamiku praegu illegaalsete ainete negatiivseid mõjusid on uuritud suure pühendumisega, siis sama metodoloogiliselt ei ole uuritud nende hüvesid. Hart omistab need lüngad võltsvagale narkopaanikale ja ütleb otse välja, et kui vastutustundlik, täie tervise juures ja oma kohustustega hakkama saav inimene vahel sobilikes tingimustes heroiini tarbib, ei peaks valitsus tema meelest sellesse sekkuma. 

Seda Müürilehe numbrit lugedes võib seega meeles pidada, et problemaatilise sõltuvuskäitumise tagant leiame enamasti mõne teise hingehäda või ühiskondliku mure. Jääme sõltuvusse igaõhtustest õlledest või tööleminekule eelnevast joint’ist, aga lõpuks vajame ikka esiteks turvatunnet, kuuluvust, tunnustust, ja kui need on tagatud, siis ka võimalusi enda arendamiseks. Me sõltume üksteisest sõna otseses mõttes – ja ma ei pea silmas kaassõltuvust, mille teeb detsembrinumbris puust ja punaseks psühholoog Kätlin Konstabel. Ei, ma mõtlen neid tuhandeid sidemeid inimeste vahel, mille kaudu saame kinnitust iseenda õigusele olemas olla, pakkudes ja võttes vastu tuge.

Individualistlik ühiskond kasvatab meid sõltumatuteks üksiktoimijateks. Mis võiks olla selle vastand? Vastastikuses sõltuvuses kollektiivtoimijad? Inimesed ja kogukonnad, kes otsivad tuge iseenda vajaduste rahuldamiseks ja pakuvad seda samas ka teistele? Suhted ja suhtevõrgustikud, kuhu panustame rõõmuga ja ilma tagasi hoidmata? Ükskõik mis vormi see võtab, rippumatus on illusioon, mille alustuseks mikroskaalal purustamine väärib kaalumist. 

Nagu Maia Tammjärv enne intervjuud Lauri Pihkvaga, tegin minagi ära alkoholitarbimise AUDIT testi ja sain punktisummaks 10 – kahjulik tarvitamine. Olles peadpidi sõltuvusest rääkivates raamatutes, iseenda biograafias ja alkoholikultuuri kriitikas, jääb minuga pärast laupäeva ööd peavalu asemel hoopis süümekaid täis kripeldus, küsimus joomise vajalikkusest ja soov, et keegi ütleks mulle kindlalt: „Sa ei ole sõltlane! Sul oli sünnipäev! Sa tähistasid loomingulisi võite!” Kas omistada süümekad neuroosidele või kuulata neid ja alustada jälle pikemat alkoholivaba perioodi? Täna otsustan viimase kasuks.

Kahjude vähendamine on tõusmas globaalse narkopoliitika võtmeks. Selle tähendust Eesti kontekstis tutvustab meile Aljona Kurbatova, kes on ka ise meie otsuste kujundamises osalenud. Rasmus Sinivee seab aga küsimuse alla levinud arusaamad digisõltuvusest. Praktiliseks tarbimiseks pakub Müürilehe tervisetoimetus kuute tööriista sõltuvusest paranemiseks. Aastalõpu kroonjuveel on aga iga-aastane nüüdiskultuuri kokkuvõte – assortii 2022. aasta minidraamadest, märkimisväärsetest momentidest ja esile tõusnud küsimustest. 

Kui Colombia juurde tagasi tulla, siis Petro plaanib toetada kokataimede asemel näiteks austerservikute, salat-euterpepalmide ja marihuaanataimede kasvatamist. Kui sealne kongress veel rekreatiivse kanepikasutuse legaliseerib (mis on tõenäoline), siis võib plaanil täitsa jumet olla. Tasub märkida, et koka kasvatamist ei taheta pidurdada mitte murest gringode tervise pärast, vaid eesmärgiga vähendada illegaalsest narkokaubandusest tekkinud vägivalda ja toetada maakogukondade võimekust stabiilselt eluga hakkama saada. Terviklik, mittedemoniseeriv ja ambitsioonikas lähenemine – seda suitsetaks isegi!