Linnainimesena võib mõelda toidust kui kaubanduslikust produktist, holistiliselt aga ka kui biosfäärist ja selles toimivatest ringlustest ehk maakeeli „toidust oled sa võetud ja toiduks pead sa saama”.

Toit saadab sind kõikjal – pildi, heli, lõhna, valguse, prügi, trükisõna, sundmõtte või anekdoodina „vabandust, kelner, mu supi sees on kärbes”. Toit on olemise terror, sest sellest ei saa mööda vaadata, ja samas sinu meeldiv seltsiline, kui oled üksi või grupiga (eeldades, et pole näljaaeg). Kes ei oleks unistanud terve grillitud piimapõrsa allakugistamisest ning samas pakaselisel päeval jääpurikaid suhu toppinud? Ühelt poolt kinnisidee söömisest kui lõppematust naudingust ja teisalt ka mittetoidu tarbimine – toitumine kui eksperimentaalne katsepolügoon, mis võib sundida ratsionaalseid inimesi ebaratsionaalselt käituma; meeleline kirjutab üle keelelise.

Üks mu kõigi aegade lemmikfilm on Marco Ferreri 1973. aasta meistriteos „Suur õgimine” („La Grande Bouffe”), kus neli heal elujärjel vanemat meest tulevad Pariisi villasse kokku, et ennast surnuks süüa. Ükshaaval neil see ka õnnestub. Täpselt ei saa isegi aru, miks nad on sedasi otsustanud, aga ju siis on hea põhjus. Olen tundnud korra ka ise nii täis kõhtu, et anna või otsad. Sõin kuumal suveööl looma moodi riisi, mugulviljade kuningat ehk frititud maniokki, keedetud ubasid, erinevaid lihatükke vorstidest seasabani, paneeritud jahubanaani, jõin mitu klaasi kosutavat õlut, maiustasin dessertidega ja mida kõike veel. Tol ööl oli tunne, et plahvatan tuhandeks või vähemalt kaheks suureks tükiks nagu Rootsi kuningas Adolf Fredrik, kes olevat end 1771. aasta 12. veebruaril surnuks söönud. Ka hiljem olen toiduga liialdades iga kord kahetsenud, hoolimata sellest, kui maitsev võis olla äsja pruugitud suuesine. Milleks see ekstsess, kui mõistus ütleb, et enese alalhoiuks piisab suhteliselt piskust?

Toit ja liialdus käivad võimalusel käsikäes, inimajaloos on toitu olnud enamasti pigem liiga vähe kui palju, regulaarne ületootmine, ületarbimine ja raiskamine on isegi lääneriikides suhteliselt hiljutised nähtused. Ja kui midagi on liiga palju, siis see kaotab konkreetse väärtuse, optimeeritult hinge sees hoidmine muutub korraga valikustressiks ja meeleliseks prassinguks, mittehallatavaks universumiks, kus meelelahutus seguneb baasvajadustega. Sigurist valmistatud viljakohvist saavad Guatemala mahekohvioad, liiva sisse kaevatud talveporgandist südatalvine Peruu avokaado ja suitsupekiga peenleivast falafeliga veganivrapp. Toidukommunikatsioon ja -turundus murrab pikapeale ka pühendunuima paastuja: „teadlased tegid kindlaks toitumise ideaalse vahekorra”, „just need kuus toiduainet aitavad tagada perfektse naha”, „5800 toidunippi, mis ennetavad vähki”, „söö sibulat ja kala, siis seisab nagu tala” jne. Kõik selle maailma Erik Orgud, paleodieedi prohvetid, vadakupulbri misjonärid, kodus salaja Doktorivorsti nosivad tippkokad, toidudisainerid, toiduporno suunamudijad ja tund tunnilt rikastuvad gastroenteroloogid osalevad vaatemängus, kus publiku juhe jupp jupi haaval lõpuks kokku jookseb. „Ideaalses” toitumises konkureerivad kaanonid tekitavad ka privilegeeritud arte povera stiilis vastureaktsioone, kus hakatakse mänguliselt maha joonistama klassijooni ja pühitsema sardellikooke ning mannaputru ketšupiga nagu Facebooki grupis Cous Cous Klan. Viimases võisteldakse omavahel fotodega sellest, kes sööb kõige suvalisemat ja normcore’imat rooga.

Kuid isegi toiduideoloogilisest „vastuseisust” kumab läbi seesama meie ajastu nõue olla iseenese toitumise kuraator; seal, kus enne seisis kapsasupp (sõid, mida oli võtta), laiub nüüd hargnevate liudadega horisondini ulatuv laud. Toit pole pelk suutäis, see on mitmete eetiliste, esteetiliste, poliitiliste, majanduslike ja teaduslike kategooriate ühepajatoit. Milline on selle raha eest optimaalne toidukorv? Kas mõnes teises kohas saab sama raha eest ehk enam? Kui pikk on minu eine toidukilomeeter? Millistes puu- ja juurviljades seda nitraati nüüd kõige rohkem oligi? Emailpott tekitavat vähki, teflonpann ka! OMG GMO. Aluseline dieet pidi kõige tervislikum olema. Avokaadoistandused põhjustavad Mehhikos veekriisi. Soja kasvatamiseks võetakse vihmametsi maha. Aafrika seakatk pole reaalselt inimesele ohtlik, aga inimene kannab viirust edasi. Viiner on tegelikult väga aus toit! Vali maovähendusoperatsioon paindliku järelmaksuvõimalusega. MMS hoiab su soolestiku korras ja nii ad infinitum. Valeuudised segatud propaganda ja teaduslikult tõestatud faktidega, millest läbisumpamiseks oleks vaja isiklikku tehisintellektist assistenti. Funktsionaalne ja ajalooliselt kogukondlik-kultuuriliselt arenenud toitumiskultuur on läbimas skisofreenilist etappi, kus Soylenti viimsepäevapulbrit manustav arvutiinsener piilub läbi lukuava etteheitvalt austripaja ees oigavat dekadentlikku naabrit.

Toiduainetööstus on siirdefaasis, kus vanamoodi enam ei saa, aga uusi ja jätkusuutlikke lahendusi pole veel asemele tulnud. Loomsed valgud peavad asenduma järk-järgult taimsetega, veis vetikatega, hooajatu hooajalisega, metsik pärm kultuurpärmiga jne. Roheline revolutsioon koos toidutööstust saatva loogikaga on end ammu ammendanud[1] ja selleks et kõik elavad inimesed ära toita, peab midagi radikaalselt muutuma. Toiduneuroos on kliimaärevuse pisut leebem kaksik – ikaldunud põllud ja tühjad lõhefarmid happelises ookeanis on meie õudusunenäo järgmised osad. Sellises variatsioonis ja sellistes kogustes söömine pole igikestvalt võimalik. Muidu me õgime kogu biosfääri kuni viimse tükini sisse ja palad oleks ikkagi ebaühtlaselt jaotunud. Varem või hiljem peavad põllumajandus ja toiduainetööstus liikuma sarnaselt energeetika, transpordi ja rõivatööstusega ökofašistlikku egalitaarrežiimi, kus valikuks jääb „tuleviku kapsasupp” või kõigile mitte midagi. Juba praegu laenan ma üht väljendit oma lapsepõlvest, kui mõni kallis kaasteeline tema ette asetatud roa peale nina kirtsutab: „Leningradi blokaadi ajal oleks…”

[1] Eestis elas 2017. aastal 44 000 inimest absoluutses ja 295 000 inimest suhtelises vaesuses. Maailmas kannatab nälga hinnanguliselt 800 miljonit inimest.

Aleksander Tsapov, kultuuritoimetaja