EV100 raames tegi ETV saate „Suud puhtaks” neist välismaalastest, kes on sündinud ja kasvanud maailma eri paigus, kuid valinud oma püsivaks koduks meie armsa Eesti. Soovitan seda täiesti siiralt, väga helge ja sümpaatne saade, sobib küllap ka neile, kes muidu seda formaati erinevatel põhjustel vaadata ei suuda.

Eestlane naerab enda üle vist üldse üsna hea meelega, ikka kuuleme rahvusstereotüüpidele tuginevat huumorit ja muheleme. Saateski räägiti anekdootlikke juhtumusi eestlaste aegluse kõrval ka meie vähesõnalisusest, näiteks sellest, kuidas eestlase ülim kiitus võib olla „eriti normaalne” või „pole paha”. Ka Rein Raud tõi Postimehes („Võime enese üle naerda on tugevuse tunnus”, 22.02.2018) muu hulgas ühe sellise rahvusstereotüüpse anekdoodi: „Eestlane armastas oma naist nii väga, et oleks seda talle peaaegu öelnud.” Iseenesestmõistetavalt ei ole säärased rahvusstereotüübid kunagi kaugelt 100% tõsi, risti vastupidiseidki isendeid on küllalt, aga midagi nagu on ka, kusagilt peavad need ju tulema.

Meie keelele ei ole iseäranis omane näiteks see, mida näeme inglise keele puhul, kus „love” on üldiselt sootuks universaalsemalt ja vabamalt kasutatav kui meie „armastama”. Kusjuures, mõtlemise ümberlülitus tabab meid kõiki küllap kohe, kui läheme üle inglise keelele. Nii võime samuti ise neid love’e pilduda: „Don’t you just love this?”, „I absolutely love this song!” jne. Ehkki võimalus säärasteks konstruktsioonideks on eesti keeleski olemas (ma armastan muusikat, ma armastan seda raamatut jne), ei ole see vist küll nõnda laialt kasutuses, pigem väljendume ikka reserveeritumalt, need raamatud ja laulud ikka meeldivad meile, olgu või väga.

Kui võtame eelduseks, et inimese kodu on keeles, võiks öeldust järeldada kaht üsna erinevat asja sõltuvalt ilmselt sellest, kuidas me tahame endast mõelda. Ühelt poolt võib see tähendada, et me olemegi siin kivisel kamaral keskmisest tuimemad, või palju optimistlikumalt seda, et meie keeles kaaluvad sõnad rohkem. Suurte sõnade väljaütlemine ja ka vastuvõtmine võib osutuda siin raskeks, sest me ei ole harjunud neid ütlema, me ei ole harjunud neid kuulma, me ei pillu neid. Ja mulle tegelikult meeldib see, et me ei ole neid ära kulutanud, et me saame neid ikka veel tõsiselt võtta, nad tähendavad midagi. Sest armastus on ju tõsine asi, mitte niisama pildumiseks, ka jutu sees.

Jah, ma olen idealist. Nõnda on mind teiste inimeste puhul suuresõnalisus, eriti tutvuse või suhte varases staadiumis, ikka skeptiliseks teinud, alarmeerinud. Ega ma tegelikult muidugi ei tea, kas see on sellepärast, et ma olen eestlane, võib-olla mängib siin hoopis rolli mu tähtkuju, mu lapsepõlv või jumal teab mis. Võib-olla olen sotsiaalselt ebaküps. Või ikkagi lihtsalt küünik. Sest ma isegi ei ole võimeline väga suuri sõnu kuuldavale tooma. Kusjuures, tunne, et ei ole võimeline, on lausa füüsiline. Seega, isegi kui ma tahan moodustada suuri sõnu, võib juhtuda, et nad jäävad mulle kurku kinni… Mitmed laused mu elus ongi nõnda pooleli jäänud. Aga ikkagi ei näe ma seda puudusena, vähemasti mitte kuigi suurena. Säärast stereotüüpset eestlust hindan ma ka teistes inimestes (kes mõistagi ei pea selleks rahvuselt eestlased olema) ja arvan tõsimeeli, et parem on neid suuri tundeid tegudega näidata kui laduda need välja, kus teisel on veel lisaks kõigele kohustus nendega tegeleda: näe, palun, siin on sulle kolm sõna, mis sa nüüd teed nendega?

Artiklis „Armastus ja õnn eestlase maailmapildis” (Keel ja Kirjandus, 2003, nr 11) kirjutab Asta Õim, et oleme unustanud sõna „arm” esialgse tähenduse, mis oli „komps, pamp, (kaasaskantav) varanatuke”. Sealt edasi nihkus tähendus armu- ja almuse andmisele ning kaasatundmisele (kust küllap ka sõna „armulik”). Küllalt on räägitud ka talurahva keelepruugi praktilisusest, nimelt ei ole abstraktsete mõistete väljendamine meile üldse kuigi kaua omane olnud. Nii on see tänapäeva suur abstraktne olnud maarahva keeles ikka midagi konkreetsemat ja praktilisemat, kas omandi puudumisele või edasiandmisele, haletsuselegi viitav. Aga keel muidugi muutub ka.

Ja nõnda tegimegi terve lehenumbri sellest suurest sõnast, autorid kõik eestlased reas. Võib-olla on kirjutada lihtsam kui rääkida. Või ei olegi kõik eestlased nii stereotüüpsed kui mina.

Maia Tammjärv, kirjandus- ja uudistetoimetaja