Eri kriisides ja eri platvormide elukaartes karastunud inimestel on küllap suurem oskus eristada, missugust sisu mis eesmärkidel luuakse ja ette söödetakse.

Eesti ajakirjandus armastab nimetada suvekuid „hapukurgihooajaks”, perioodiks, kus riigivalitsemine, avalik elu ja muu oluline vajub justkui letargiasse ning suvemeedia täitub praktikantidega, kellele jagatakse lihtsamaid reporteriülesandeid. Tegelikkuses on see paus muidugi kunstlik, sest ajakirjanikud tahavad ka hinge tõmmata, kuigi elu vuliseb oma intensiivsusega ikka edasi. Suvi, nagu suved ikka, on kõike muud kui mingi tasane tiksumine.

27. juunil lasi prantsuse politseinik sõiduki peatamise käigus Pariisi eeslinnas Nanterre’is maha 17-aastase Naheli. Politsei esialgne versioon juhtunust lükati videotõenditega ümber ja seda, mis laadi rahutused ja protestid Prantsusmaal puhkesid, teate ilmselt juba isegi. Minule, kes ma kolm aastat Pariisis olen elanud, ei tule Prantsuse lõimumispoliitika läbikukkumine üllatusena, nii palju kui seda üldse eksisteerib. Peamiselt 50–70ndatel ehitatud brutalistlikes banlieu’des (prantsuse vaste magala tüüpi modernistlikele eeslinnadele) elab enamjaolt endistest Prantsuse kolooniatest pärit töölisklass, kelle abikäsi pärast sõda näiteks autotehastes hädasti tarvis oli või kes näiteks Alžeeria vabadussõja järel sadades tuhandetes Prantsusmaale migreerusid. Kuidas selle segregeeritud sotsiaal-urbanistliku eksperimendiga aga edasi minna, kui majandus, tööturg ja demograafia on teinud läbi suure muutuse, seda ei paista viies vabariik kas teadvat või sellega ei taheta tegeleda.

Kuna Müürilehe juulinumbri persooniks on Tallinna Ülikooli osaluskultuuri professor Katrin Tiidenberg, kes Henri Kõivule antud intervjuus võrdleb sotsiaalmeediat steroidiga ja üldse sellega seonduvaid müüte – filtrimullidest kuni polariseerumiseni – julgelt ümber lükkab, huvitas mind, mis sisu pakub mulle Twitter näiteks märksõna #frenchriots all. Seda, miks on toimumas Twitteri-exodus, ei olnud pärast nähtut raske mõista. Kogu mulle „kureeritud” sisu oli põhimõtteliselt räigelt parempopulistlik (et mitte öelda -radikaalne) sõim ja viimsepäevakuulutus seoses sellega, kuidas radikaalislamistid on alustanud ülestõusu ja üritavad euroopalikke väärtusi maha põletada. Teine ootuspärane käsitlusviis, mis muidugi rahutuste ja mässudega seoses ikka ja jälle pead tõstab, on see, et need inimesed ei seisa tegelikult ühegi väärtuse ega põhimõtte eest ja selle ilmestamiseks on siis videod Apple’i kaupluse, mõne autoesinduse või Zara poe rüüstamisest. Poodide rüüstamine ja rahutused käivad samas ikka käsikäes (meeldib see või mitte), olgu selleks pronksiöö sündmused 2007. aastal või 2011. aastal Tottenhamis alguse saanud rahutused. 

Ühesõnaga, pidin tükk vaeva nägema, et leida mingitki teistsugust nurka pakkuvaid niidirulle ja säutse, mis tekkinud vägivallatsüklile mingisugust analüütilist vaadet pakuks. Tere tulemast digitsaar Elon Muski „heasse uude ilma”, kus uueks rusikareegliks paistab olevat „mida rohkem kaootilist sisu, seda parem”. Twitter kui reguleerimata laboris valmistatud supersteroid, mida mustalt turult osta. Samal ajal otsustas Musk ühtlasi piirata postituste hulka, mida platvormi kasutajad saavad päevas lugeda, väidetavalt selleks, et vähendada näiteks OpenAI (ChatGPT emakompanii) andmekaapimist oma keelemudelite arendamiseks. Kirjeldatud supis kriitilise mõtlemise säilitamiseks tuleb Tiidenbergi sõnul aktsepteerida seda, et elame digirikastatud maailmas, kus peame õppima elama tehnoloogiaga koos nii, et tunneme, et meie agentsuse või toimevõimekusega on kõik hästi; et me pole marionetid, keda väntsutatakse – see on see, mida Tiidenberg nimetab „digitehnoloogiaga elamise eneseregulatsioonivõimeks”.

Eri kriisides ja eri platvormide elukaartes karastunud inimestel on küllap see võimekus tõusuteel, eristamaks, missugust sisu mis eesmärkidel luuakse ja ette söödetakse. Tihedalt vahetuvad kriisid ja nende meediakajastus, infooperatsioonid, libauudised, meemid ja AI loodud kujutised paavstist valges sulejopes on korralik intensiivkursus, mille abiga harjutakse nüüdisaegses digitegelikkuses navigeerima. Keegi ei arva ju päriselt, et Saddam Hussein oli OceanGate’i plahvatanud allveelaeva Titan pardal, kuna vastav meem ringlusse läks. Ei mindud endast välja, kui jälgiti jaanipäeva aegu Wagneri eraarmee ülestõusu kulgu. Selle tõttu ma ka ei usu, et koroona ja Ukrainas toimuva sõja tõttu tagaplaanil olnud tüüpretoorika, mida Prantsuse rahutustele külge kleebitakse, nii kergesti nakkav on. Ja see väide kehtib ka palju muu kohta.

See suvi ei aja segadusse, sest selleks on vaja midagi enamat. Müürileht lülitub nüüd juulinumbriga puhkuserežiimi ja ronib uue lehega kookonist välja septembris.

Aleksander Tsapov, peatoimetaja