Hübriidmeediumite ajastul, kus on käimas üks suur tehnoloogiline svingerite pidu, kestab televisioon hübriidrünnakutest hoolimata visalt edasi.

Kui valima peaks mitteametliku televisioonikuu, oleks suurfavoriit kindlasti detsember. „Jõulutunnel”, kogu pere jõulufilmid, väsinud komöödiad, aastakokkuvõtted, presidendi kõne ja omavahel konkureerivad aastavahetuse palaganid – isegi inimesed, kes muidu televisioonist ei hooli, satuvad perekondlikel koosviibimistel „ebamugava vaikuse” tingimustes paratamatult ekraanide ette. Telekanalid purevad aga silma- ja kõrvapaaride nimel üksteise kõrisid. Need on ühtlasi põhjused, miks Müürilehe aasta viimase numbri teemaks sai valitud televisioon kui selline. Milline siis?

Hübriidmeediumite ajastul, kus on käimas üks suur tehnoloogiline svingerite pidu ja suunamudijad on saanud mõjukamateks isikuteks kui mõni eluaegne teleautoriteet, on muidugi teatud mõttes kahtlane televisiooni sedasi muust ära lõigata, aga tele on sitke ja kestab hoolimata hübriidrünnakutest visalt edasi nagu kas või juba varsti kolmekümnendat juubelit tähistav Eesti vanim erakanal ALO-TV. Hagi Šein arvab oma hiljuti ilmunud „Digiajastu teleraamatus”, et oleme küll üha eemaldumas lineaarsest vaatamisest, kuid samal ajal võetakse kas või veebivideote loomisel omaks üdini telelikke võtteid ja formaate. Liiklus on mitmesuunaline! Loomulikult pole televisioon enam kõikvõimas kollektiivne ühendaja, isegi kõige populaarsemad telesaated ei suuda meelitada sünkroonis vaatama üle 10–20% rahvastikust, teisalt pole tulnud veel asemele ka ühtegi teist suurt ja kollektiivset sünkroonijat. Sellel on internetiajastul ka omad plussid. Kui muidu koosneb tavalise inimese elu lõputust algoritmilisest optimeerimisest, talle endalegi mittetajutavatest kajakambritest, sihitud reklaamidest ja meeldimisnupu vajutamisest, siis vabalevi kanal on täpselt see, mis see on – võta või jäta. Kui tuleb „Maahommik”, siis vaatad „Maahommikut”, kui telekas on sportlane, kes selgitab, miks ta jälle 132. kohale jäi, siis vaatad või keerad kinni. Isegi mõnusalt anakronistlik ju?

Teisalt on televiisor universaalne foon, müra, mis täidab füüsiliste ühisruumide vaakumit – ootesaalid, baarid, elutoad, spordiklubide fuajeed jne. Kusagil nurgas peab olema aimata mõmisevat eetrit. See tekitab lähedustunnet, et siin kusagil on inimene, kes räägib. Piisab, kui kõndida keset kaamost mööda üheksakordse maja akendest, millest enamikust kiirgab heledat valgust tänu paraadkohale paigaldatud 50”, 70” või kahemeetrise diagonaaliga telerile. Kui oled üksik, siis lülitad selle sisse, sest kuigi ekraan on külm, on sealt tulvav inimhääl ju lohutav või isegi tumedaid mõtteid peletav. Mis siis, et see võib lõppeda kell kolm öösel diivanil mingist vahepealsest veidrast psühhedeelsest olekust ärkamisega, särgil ilanire.

Müürilehe telenumbris panime ka meie muidu pigem televõõra kirjandus- ja teadustoimetaja Maia Tammjärve ebainimliku katsumuse ette vaadata iga päev kuu aega jutti vähemalt kolm ja pool tundi telekat, nagu on keskmisele eestlasele kohane. Sellest eksperimendist sündis ka lehe fookuslugu, mis võtab luubi alla kohaliku krobelise telemaastiku. Filosoofilisema külje pealt vaatlevad meie suhet ekraanidega aga Taavi Hallimäe lugu sõltuvusest ja lunastusest ning Silvia Urgase pilguheit kaminatelevisiooni fenomenile. Ükski endast lugupidav telearutelu ei saaks muidugi toimuda ilma kogenud teletoimetaja ja -kriitiku Katrin Pautsita, kelle proosalugu on riietanud end televisiooni surnumatja rüüsse. Leheveergudele jõudis ka artikkel, mida on kultuuriväljal juba pikka aega januselt oodatud, ehk püssirohuga suuremeelselt ümber käiv kriitika kultuurisaatele „OP”, autoriteks noored ja vihased kriitikud Maria Helen Känd ja Aleksander Metsamärt. Aga sukeldugem, sest eest leiab veel palju muud, näiteks intervjuu telesarjade kirjutamisega oma loojutustamishambaid ihunud ja viimaselt Cannes’i filmifestivalilt grand prix’ga koju tulnud stsenaristidest paari Livia Ulmani ja Andris Feldmanisega.

Pole vahet, mis suuna võtab televisioon tulevikus või kuidas hakkame kutsuma ühiselt kõikvõimalikke kaugvaatamise vorme, ekraanide ette oleme me naelutatud praegu ja ka lähitulevikus hoolimata sisust, mis meile sealt peale voogab. Seda, kas need dioodidest komplekteeritud kaaslased on truuks ja abivalmiks kaaslaseks või imevad need teist välja teie elaani, peate ise kriitiliselt hindama. 

Aleksander Tsapov, peatoimetaja