Olenemata, et meie kliimas võib toasolemine olla norm, on meil romantiline iha õue järele. Kes muretseb inimvaenuliku linnaruumi pärast, kes muretseb endale suvila, kes muretseb aia eest, kes muretseb lagedaks raiutud metsade pärast. Õueasjad lähevad meile korda.

„Õu” on mitmetähenduslik sõna, kihiline nagu sibul. Õu võib olla mõistetud kui aed või hoov. Õu on Õismäel ja taludes majade vahel, õu on aiaga piiratud tükk eramute ümber. Kuid õu on ka kõik see, mis ei ole minu toas või teiste tubades või kontorites või koolides või kaubanduskeskustes, see tähendab kõik see, mis on väljas. 

„Õues olemine” oleks justkui miski, mida teevad lapsed. Või no esimesena tulevad meelde lapsed. „Juku, mine õue!” „Maal vanaema juures pidi palju õues olema.” „Pruuniks teiseks juuniks.” Täiskasvanud teevad ikka õues konkreetseid asju, (aia)tööd või sporti, erilised elada oskajad jalutavad, „õues olemine”, lihtsalt olemine, see oleks justkui midagi, noh, kergelt süüdimatut. Õues olemine on transiitolek kahe korraliku koha vahel. Töölt koju või kodust poodi, vahepeal on tarvis välja minna. Kui meil on auto ja pood on kaugel, siis õnneks väga ei peagi õues olema – taskuhäälingusaade lülitub kodusest helisüsteemist sujuvalt üle AirPodsidesse, seejärel autoraadiosse; sadagu vihma või rahet, minna saab ikka kingadega. Sees ja toas olemine on millegipärast norm, seejuures keskmiselt kolm ja pool tundi päevas teleka ees. Meie kliimas muidugi mõistetav ka: kodus on soe ja kuiv, oma tuba, oma luba ning ole kas või Prantsuse paljas. Ometi on november siiski ainult üks kuu kaheteistkümnest ja õues olemine, mängi või spordi, labaselt tervislik. 

Ja samas on meil romantiline iha õue järele. Kes muretseb inimvaenuliku linnaruumi pärast, kes muretseb endale suvila, kes muretseb aia eest, kes muretseb lagedaks raiutud metsade pärast. Õueasjad lähevad meile korda. Käime seenel ja jaanipäevad-laulupeod peame ka õues maha, olgu ilm milline tahes. Leidsin „Ööülikoolist” kord ühe mõtte: „ussaed”. Pulga Jaani parafraseerides on ussaed enda ümbrus, mille üle sul on määnegi voli ja mille üle sa vastutad. Kui tõmmata kosmoloogiline kriips kolde eest metsalaane taha, siis ussaed on kodu- ja toakorra pikendus õues, kodustatud ja korrastatud maailmajupp, mille olemasolu aitab meil püsida tasakaalus, aitab oma elu tüüri hoida. Ussaed on eramu aed ja taluhoov, ussaed on ka see lillepeenar paneelmaja hoovil, millele mõni mutt on käpa peale pannud ja kuhu sonkima minnes saab riielda.

Mina olen üks neist, kes on leidnud enda omailmaõue. Mul on linna tubasele elule lisaks ussaed maakodu kujul. Möödunud jaanuar ja veebruar olid kurnavad kuud. Kohtusid päris oma COVID, kuhjuvad töötähtajad ja kodukondsete isolatsioonisagedus, närviline värk, ikka kohe üldse ei saanud õue minna. Märtsi alguses sai see suur kiire mööda, tarvis oli rahmeldada. Põrutasin maale, haarasin sae ja lendasin metsa lumemurdu saagima. Kuid toss oli kohe väljas. Keha ainult nagises liitekohtadest ja kops oli kinni. See oli tuppa kuhtumise tunne.

Kui vaadata maapiirkondade kinnisvaraturul toimuvat, siis näikse COVIDi-aeg olevat meenutanud paljudele, et toast üksi on vähe. Hoov, olgu või jagatud, oli kuldaväärt kodu lisa. Õunaarvuti ja neli stiilset seina on rahuldav kombinatsioon, kuni saad soovi korral välja minna. Vahel aga tundub, et õuelävel küsitakse piletit. Seejuures kipuvad väärtus ja kaup segamini minema. Ühtpidi on tarbimisperspektiiv ilmselge: nii kui inimene õue kipub, kohe on spetsiaalkraami juurde vaja. Alustades norrakate palju räägitud ilma seljatavatest riietest, õigetest jooksutossudest, isiklikust mäesuusavarustusest ja lõpetades uue murutraktoriga, et vastse suvila ussaed oleks ikka korralik muru-monokoltuur. Ka väliruumi kaubastamine on Müürilehe külgedelgi järjepanu teemaks olnud. 

Teistpidi pole õue minemiseks suurt midagi vaja, tahtmine ja väärtuse tajumine on meie endi teha. Linnas kõnni jala või sõida rattaga ja võta pargid endale. Leia kohad, kus kellelgi pole pähegi tulnud latesid müüa. Ussaias ei pea ka kohe olemasolevat sirgelt maha niitma ja liiliaid istutama, võib ju endale valida ruutmeetrikese tühermaal, milles tiksuvat elu suurema anastamiseta vahtimas käia. Hoolimine seegi. Siis seikle ühistranspordiga grüünesse, konda ringi ja naudi sellist imelist kaubastumise vastukaalu nagu igaüheõigus. Tee üks pikk tiir neis metsades, mida oled allkirjaga kaitsnud. Õu on sammu kaugusel, astumise asi. 

Mine õue, liiguta ja leia oma ussaed. Hoov või peenar või salakoht. Või miks ka mitte terve Eesti. Kliimakriis pole pinnal sätendavate kriiside tagant kuhugi kadunud, sedapidi vaadates võiks kogu maailm olla meie õu, meie ussaed, mille üle on meil määnegi voli ja mille ees on meil määnegi vastutus. 

Madis Katz, kujundaja ja fototoimetaja