Reisimine on osa jõuka Lääne inimese elustiilist – eneseotsingud Balil, suusareisid Šveitsi mägedes, kiire talvine päevituspeatus Kanaaridel jne. Selline üleilmne liikumine on juba nii tavaline, et nendel reisidel tuleb vaevu ette vajadust väljuda oma mugavustsoonist. Teenused toimivad õlitatult ning on oma kliendi nägu – need vastavad tema ootustele ja harjumustele. Ja miks mitte puhatagi töörutiinist palmide all või kõrgmäestiku värskes õhus. Tõepoolest, aeg-ajalt, miks mitte!

Kuid tera teine pool, millest ma siinkohal rääkida tahan, on rännuteel etteantud rajalt kõrvalekaldumine, kaitsvate hotelliväravate seljataha jätmine – tee tundmatusse. See kõik võib olla vabalt ka metafoor hingerännakutele. Sellest perspektiivist on rändamine midagi ebamugavat, pigem ebameeldivatki, mille käigus valdab pidev ärevus tundmatu ees ning vajadus valvel olla, sest kunagi ei tea, mis järgmiseks ees ootab ning kust leida kaitset, kui suurest ringihulkumisest võtab võimust väsimus. Rändamisega on tihti see häda, et avastades end poolel teel üksinda keset kõrbe või eksinuna kuskil võsas, pole sellest üldiselt enam tagasiteed. Tõele näkku vaadates on su enda rumalus või teadmatus sind sellesse kohta viinud ning ennekõike enda tarkuse ja jõu najal tuleb siht jälle kuskile turvalisse paika seada. N-ö edasi liikuda. Kui omal teadmised ja jaks piisaval määral puuduvad, siis veab sel, kelle teele satub mõni teejuht, kes oskab rajale tagasi juhatada, sest tema võib anda kätte hoopis parema teeotsa, mis viib kuhugi, kuhu poleks ise osanud minnagi! Kipub nii olema, et neid inimesi üldiselt ei leiagi, kui vahepeal ära ei eksi. Samas on nende teejuhtidega jälle omakorda see häda, et raske on eristada suli suurest õpetajast ja juhatajast, ning nii tuleb ikkagi ka iseenda sisemist tunnet arendada, et õigel teel püsida. Pole olnud vähe olukordi, kus olen mõelnud, et kuidas kurat ma küll siia olen sattunud – eriti kui olen lasknud end mõnel järjekordsel müügimehel haneks tõmmata –, kuid samas pole ma iial ka neid hetki kahetsenud, sest alati on neist sujuvalt taganetud või välja rabeletud, naastud lõppude lõpuks kogemuse võrra rikkamana. Julgen öelda, et olen ajapikku õppinud siiski enam-vähem n-ö šarlatani gurust eristama. Ja sellest oskusest on ka argiolekus üsna palju kasu, sest endil suuri teadmisi kuulutavaid šarlatane luusib ümberringi üksjagu, gurusid seevastu ei ole ma kohanud peaaegu üldse või siis maru vähe.

On väga tavapärane – eriti kui konnata ringi puha ihuüksinda –, et vahepeal tekib selline tunne, nagu polekski kedagi, kes sind mõistab. Pole kedagi, kellega oma kogemusi jagada, sest kõik räägivad ümberringi justkui teist keelt ja, kusjuures, tihti räägivadki! Kõneldakse keeltes, mida sa ei mõista. Tuleb ette, et võid isegi sõnadest aru saada, aga jutu sisust ei saa. Sellistes olukordades on kujutlusvõimel iseäranis viljakas pinnas, millelt muudkui ideid genereerida. Tekivad mõtted, millel on kuulduga vähe pistmist, aga ometi võib sealt sündida sootuks midagi uut – mingeid eriskummalisi ja ootamatuid fusioone. Ja see võib loovale inimolevusele olla ääretult magus saak!

Aga ehk mitte vaid füüsilistest (hotelli)väravatest ei tasu reisides eemalduda. Ühelt poolt on väga ahvatlev rännuteel oma teekonda sotsiaalmeedias kajastada ja lähedastega sidet pidada, aga mulle tundub aina enam, et see võib kohati teekonna väärtust hoopis kahandada. Ma mõtlen nimelt, et nii ei ole teelolija mitte sada protsenti oma rännakul kohal, vaid hoiab kramplikult kinni mingist tuttavast ja mugavast tsoonist, millest ta pole valmis täielikult lahti laskma. Inimene on küll sotsiaalne loom ja vajab lähedust, aga rännak on seisund, mis eeldab mingil määral eemalolekut, ning see tähendab ka kas või ajuti argistest suhetest loobumist. Vähemalt sellisel igapäevasel moel, nagu võimaldab tänapäevane tehnoloogia. Selleks et vahepeal omi temposid ja suundi proovida, peab jaguma söakust ka seltskonnast eraldumiseks – muidu vaid teiste tuultest jäädki aina sõltuma.

Veel miski, millest on raske lahti lasta, on asjad. Aga reisides peab seda paratamatult rohkem või vähem tegema ja seegi võib olla hoopis vabastav. Rändamisega kaasnebki tihti järk-järgult kõigest ebavajalikust loobumine. Kergema minemise huvides ei ole ju mõtet vedada pidevalt kaasa kogu seda üleliigset koormat. See võib olla esialgu hämmastav, kui mõistad, kui minimal’ilt on võimalik elus läbi ajada. Et vähem on rohkem! Pidevalt ühe koha peal passides juhtub pahatihti see, et inimene kühveldab enda ümber nii palju prahti kokku, et selle sisse on võimalik ära uppuda. Noh, sest kõik tundub õudselt oluline ja äkki läheb veel kunagi vaja. Pannakse muudkui igasugust pahna tallele tolmu koguma ja siis veel stressatakse kogu selle varanduse pärast. Samas ei jää ju nii ruumi, et ellu hoopis uusi asju lubada!

Mulle näib, et mida vanemaks inimene saab, seda raskem on tal uisapäisa rännakule asuda. Loomulikult, sest rohkem on kõike seda, mis hoiab kohal, ja neid, kes hakkavad sinust sõltuma ja kellele ei pruugi meeldida sinu plaan muudkui maailma avastada. Ehk muutub iga inimene ajapikku ka püsivamaks ja tal ei olegi vaja nii palju enam ringi konnata ning ennast otsida. Ta võib avastada hoopis piiritu naudingu paigal- ja/või kohalolemisest, kuid seegi teadmine või tunne kipub kuuldavasti ikka pärast pikka ja väsitavat teekonda saabuma.

Helen Tammemäe, peatoimetaja