Ma käin talvel karakullnahast kasukaga, millel on (vist) naaritsanahast krae – igal juhul pole kahtlust, et tegemist on mingi karusloomaga. Traditsiooniliselt saadi karakulli, pekstes tiinet lammast kuni abordini, kusjuures soovitatavalt nii, et lambatall jääb ellu. Seejärel nüliti paari tunni jooksul elusalt tall, kelle karv on sellisel „tootmisviisil” eriliselt krussis ja tihke ning seetõttu ka eriti kõrgelt hinnatud.

Ma ei kujuta ette, mitu lambatalle kulub sellise pika mantli tegemiseks. Jõhkralt. Naaritsaid hukatakse karusnahatööstuses (vähemalt tänapäeval) gaasitamisega. Ma ei tea küll täpselt, kuidas tapeti see naarits (kui ta ikka oli naarits), kes on nüüd minu mantli kraeks, aga aiman, et vanasti ilmselt mitte kaastundlikumate vahenditega.

Sain selle kasuka möödunud talvel Tartust Uuskasutuskeskusest. See paistab küll olevat üsna vana, aga see-eest on väga korralik – n-ö peaaegu uus, kuigi vanamoodsa lõikega. Ilmselt mõnest lahkunud vanaprouast järelejäänud varandus. Ma ei maksnud selle eest kuigi palju. Samas ei oleks ma ostnud sellist mantlit kunagi nn päris poest, sest ma ei soovi tekitada sellise kauba järele nõudlust. Aga ma ostsin selle siiski, sest haruharva juhtub, et leiad kuskilt taaskasutusest endale õiges suuruses just selle, mida sul vaja on – antud juhul siis sooja talvemantli. Sain kasukaga möödunud talvel ohtralt komplimente – seda isegi tänaval ja võõraste inimeste käest. Tõesti, see oli muljetavaldav. Eriti ei hoidnud kiidusõnadega tagasi just keskealised või vanemad prouad. Tavaliselt algatab vestlust kasukavaimustuses naisterahvas, kes räägib, kuidas ka tema endale noorena sellist ihkas (või tal samuti taoline oli), mina tänan ja selgitan, et sain mantli soodsalt Uuskasutuskeskusest ja see tegelikult veidi vaevab mind. Kui küsitakse põhjust, ei hoia ma end tagasi ja kirjeldan detailselt, kuidas karakullnahka toodetakse. Üldiselt lõppeb vestlus sellega üsna ruttu. Enamasti nenditakse, et polegi seda varem tegelikult nii täpselt teatud, aga ma ei usu, et prouade vaimustus kasuka üle sellest võikast teadmisest kuidagi kahaneb, ning arvatavasti nad oma pead selle infoga üleliia ei vaeva.

Ja ega minagi ole mingi sõnumitoojast märter. Mõni inimene võib mulle isegi ette heita, et minusuguste tõttu on karusnahk jätkuvalt moes, olgugi et ma ise end eriti trende järgivaks inimeseks ei pea, vaid kannan põhimõtteliselt kõike, mis kuskilt teisest ringist kätte satub. Ometi ei kipu ma selle mantliga väga pildile jääma ja poleks vaimustuses, kui selline jäädvustus kuskil sotsiaalmeedias ilmuks. Tean isiklikult mitmeid inimesi, kes mõtlevad kellelgi taolist kasukat seljas nähes, et on ikka värdjas. Ma ise mõtlesin tegelikult Ulrich Seidli „Safarit” vaadates samamoodi järjepidevalt, et on ikka värdjad. See tunne on mulle tuttav. Inimestel on neis küsimustes moraalsed piirid üsna erinevates kohtades.

Aga mulle jäi hiljuti hinge üks seik. Nimelt tuli ühel sugukondlikul üritusel kogemata teemaks – üldiselt me üritame seda ikka kollektiivselt vältida – lihasöömine ja ütleme nii, et minu lähikonnas peetakse taimetoitlust, rääkimata veganlusest, endiselt mingiks haiglaseks veidruseks. Kui ma olin valmis juba raevukalt sõnasõtta astuma ja üht kõhukat meesterahvast seoses tema toitumisharjumustega ründama, tonksas mind mu kooliõpetajast sugulane sõnadega, et oluline on ikkagi ka inimestega läbi saada. „Seda küll, jah…” jätsin ma oma ristisõja poolelt sõnalt katki. Kõigepealt tõdesin, et mind ajab räigelt närvi, kui inimesed, kes söövad liha ja loomseid produkte silmanähtavalt üleliia palju, hakkavad õigustama oma isusid jauramisega „tervislikust toitumisest”, mille osaks peab olema vältimatult ka (ohter) lihasöömine. Aga samal ajal mõistsin ma ühtäkki totaalselt vajadust oskuse järele suuta mis tahes tõekspidamistega inimestega normaalselt suhelda; et see sünnipäevalauas „räigelt närvi minemine” ei tule eriti kasuks mulle ega paraku ka ilmselt ühelegi kannatavale loomale.

Kasuks tuleb see, kui inimesed suudavad vaidlemise asemel üksteist ka pisut kuulata ning saavad üleüldiselt teadlikumaks nii tervislikust toitumisest, alternatiividest loomsetele produktidele kui ka erinevate tootmisprotsesside käigus loomadele põhjustatud kannatustest. Kuid inimesed võiksid tutvuda ka karjakasvatajate põhimõtete või kasutusel oleva nüüdisaegse tehnoloogia ning selle arengusuundadega. Ning kui need teadmised sissejuhatuseks omavahel sünkrooni viia, võiks juba praegu normaliseeruda tasakaal selle vahel, kas ja kui palju on kellelgi mõistlik loomseid produkte tarbida ning millises mahus ja mil viisil on mõistlik „toota”, rääkimata siis sellest, et võiksime otsida karusloomakasvatustele tänapäeval märksa mõistlikumaid alternatiive.

Ühesõnaga, hoolimata sellest õnnetust kasukast ei salli ma loomade jõhkrat kohtlemist ning mulle on vastuvõetamatu mis tahes ettekäändel loomapiinamine. Mulle meeldivad väga loomad, aga mulle meeldivad sealhulgas ka inimesed. Viimaste seas leidub igasuguseid, kellel on väga erinevad arusaamad elust ja olust, aga ma loodan, et mida aeg edasi, seda paremini hakkame üheskoos mõistma, et see, kuidas me kohtleme teisi elusolendeid enda ümber, määrab meie enda saatuse – nii selle, kuhu me ise moraalsete ja tundlike olevustena areneme, kui ka selle, milliseks kujuneb elukeskkond, milles me eesolevatel aastasadadel ja (ehk ka) -tuhandetel elama hakkame. Ma tahaksin loota, et selles tulevikumaailmas säilib ka mingi osa looduslikust metsikusest; et me jätame sinna ruumi ka millelegi võimsamale kui vaid inimese enda tarkuses loodu. Mulle tundub, et selleks peab inimene taastama aukartuse looduse ees ning austuse teiste elusolendite vastu, sest ilma nendeta kaotame selle, mis on teinud meist inimesed just antud sõna parimas tähenduses.

Helen Tammemäe, peatoimetaja