Kuidas peegeldub meie keelekasutuses maailm, kus me parasjagu elame?

Kõigi muude kokkuvõtete seas on maailma juhtivatel sõnaraamatutel kombeks kuulutada iga aasta lõpus välja aasta (uudis)sõna või väljend ning pea alati peegelduvad neis ka parasjagu ühiskonda defineerivad tendentsid, nähtused või sündmused. Üha suuremat rolli mängib keeleuuendustes sotsiaalmeedia, kus saavad täiesti uute terminite kõrval värske lennu ka juba olemasolevad sõnad – eelmisel aastal kerkisid esile näiteks „yapping” ehk lõppematu lobisemine või varem ilma kondoomita seksuaalaktile viidanud „rawdogging”. Viimane on hakanud tähistama ükskõik millist tegevust, mida sooritatakse ilma „abivahenditeta”, enamasti reisimise kontekstis, kui veedetakse näiteks kümnetunnine lend ilma raamatu, filmide või muusikata. 

Tänu sotsiaalmeediale uue elu saanud sõna „demure” kuulutas Dictionary.com sel aastal ka võitjaks. Jools Lebroni TikTokis lendu lastud fraasis „very demure, very mindful” sisalduv sõna viitab tõlkes küll tagasihoidlikkusele, kuid on konteksti asetatuna irooniline viide stereotüüpidele, millisena ühiskond soovib naiselikkust näha. Kõneainet pakkusid veel Collins Dictionary aasta sõnaks valitud „brat” (keegi, kes on enesekindel, iseseisev ja hedonistlik) Charli XCXi ülipopulaarse albumi järgi ning Oxford University Pressi avaliku hääletuse tulemusel selgunud võitja „brain rot”. Viimane on leidnud eesti keeles „ajumädaniku” kujul juba sobiva muganduse ning kujutab endast peamiselt mõttelageda internetisisu üleliigsest tarbimisest tulenevat intellektuaalset ja mentaalset mandumist. 

Kuigi näib, et Z- ja alfa-põlvkonna esindajad ning liiga võuk ja slängistunud keelekasutus on leksikonid üle võtnud, joonistub neist kohati ajuvabana näivatest sõnadest välja oluline osa meie kollektiivsest teadvusest. Nii peegeldavad näiteks „brain rot” ja „rawdogging” balansseerimist kahe äärmuse, infokülluse ja ekraanist eemaldumise vahel ning „demure” ja „brat” igipõlist identiteedi- ja soolisuse küsimust – tüdimust kehtestatud soorollidest ja jäikadest arusaamadest. Ehk peitub nende nähtuste ühes ajahetkes eksisteerimises ka püüd leida keskteed ning nende iroonilisuses võimalus läheneda inimkogemusele läbi huumoriprisma ja absurdi. 

On ju seegi omamoodi kaitsemehhanism maailmas, kus Merriam-Webster valis aasta sõnaks „polariseerumise” – peamiselt seoses USA presidendivalimiste ning kaasnenud meediakajastusega, kust on jäänud kõlama, et inimesed on rohkem polariseerunud kui kunagi varem. Seda uudist kuuldes tabas mind muidugi kerge déjà-vu: kas me pole selles kohas juba varem olnud? Oleme küll, kuid näib, et polarisatsiooni teerullil kütust jagub. Vähemalt Ühendriikide näitel on see lõhe asunud majanduslike ja sotsiaalsete tegurite ning enda haardesse meelitava manosfääri tõttu liikuma ka soolist liini pidi, nagu kirjutab meie uues numbris Katarina Budrik, kuid võrgustunud maailmas ja üldist ühiskondlikku meelestatust jälgides ei pea ka neid trende enam ainult USAst otsima. Möödunud aasta näitas, et lahknevused ei teki ainult poliitilistes leerides, vaid võivad süttida ka väiksemates, varem ühte hoidnud segmentides. Näiteks Iisraeli-Palestiina konflikti arutelud tõusid mitte ainult kohalikul, vaid ka rahvusvahelisel tasandil selliste temperatuurideni, et ratsionaalsete vestluste kõrval kohtas ka mustvalget lahmimist, viha ja vastaspoole argumentide langemist kurtidele kõrvadele. Nähtu pani mind ennast korduvalt küsima, kas maailm on täiesti katki läinud või ma ise ei suuda enam selle toimimisest aru saada. Tundus, et lõpuks taandub vaidlus konflikti juurpõhjuse asemel sellele, kes suudab kõvemat häält teha ja oma õigust taga ajada. Tsiteerin siinkohal filmirežissöör Ivar Murdi vabavärsilist luuletust Müürilehe TV aastalõpusaatest: „Ühiskond on muutunud palju konservatiivsemaks, diskussiooni jaoks ei ole ruumi, kõik on enda identiteedis ja arvamuses kinni.” 

Lõpetuseks tahaksin tulla korraks tagasi selle üleilmse aasta sõna valimise praktika juurde. Eestis on seda valinud varem Eesti Päevalehe toimetus ning seal on tulnud võitjateks nii „kobarkäkk” kui ka „idavedu”. Ehk võiks rakendada seda praktikat ka riiklikul tasandil ja hinnata, kes meile kollektiivsest peeglist lõppenud aastal vastu vaatas?

Mariliis Mõttus, elustiili- ja muusikatoimetaja