Oodates Helsingi lennujaamas äralendu Barcelonasse – linna, kuhu mul on olnud tavaks põgeneda, kui juhe hakkab kokku jooksma –, ümisen laulda Curly Stringsi debüütalbumi nimilugu „Üle ilma”, mille sõnad kõlavad järgmiselt: Lenda, oma mõtetega üle ilma lenda / Alla pole üleliia vara vaja tulla / Anna täpselt nõnda palju, nagu sul on anda / Kanda võta nõnda palju, nagu jõuad kanda. Ja mõnusa kergustundega lähen ära.

Ladunud kõik, millest tegelikult eluks piisab, kohvrisse ja jätnud muu üleliigse maha, on vahelduse mõttes hea saada eemale vaidlustest teemadel, milleks Eesti ühiskond ei ole valmis või millest keskmine eestlane väidetavalt aru ei saa. Valmistun tegelikult vähem kui mõne nädala pärast mõneks ajaks Berliini kolima – tõenäoliselt ühte vabameelsemasse elukeskkonda, mille Euroopast leida võib. Nii et äraminemine pole sedakorda kiire puhkusereis, vaid kauaoodatud võimalus näha maailma veidi uutmoodi nurga alt. Olen proovinud iseendalt ausalt küsida, mis on see tegelik põhjus, mis antud põgenemissoovi tekitab? Ühe võimaliku põhjendusena olen mõelnud, et äkki noored, kelle jaoks vabadus on peamine väärtus, lähevad osalt ära selle pärast, et Eesti ei suuda seda vabadust neile pakkuda? See on terav torge põlvkonna pihta, kes võitles meile laulva revolutsiooni ajal välja iseseisvuse. Aga samas on võimalik, et tegemist on valusa tõega, millele tuleb julgeda otsa vaadata, et mõista, mida peaks edaspidi paremini tegema. Minu, ja ma julgen öelda, et ka paljude mu põlvkonnakaaslaste, jaoks ei ole eestlaseks olemine väärtus iseeneses – rahvuslik identiteet on miski, mida me hoiame küll hellalt, aga kuni ma ei tunne, et riigis, kus ma elan, inimestest ka tegelikult hoolitakse, saab sellest identiteedist väike luksus, mida ehtelaekas hoida ja ainult pidupäeval sealt välja võtta. See ei ole miski, millele saab kindel olla, kuigi see võiks ju nii olla. Aga kuidas hoida inimesi, kes tahaksid kujundlikult öeldes kodumaale põldu kündma jääda? Minul pole töötegemise vastu midagi – mind see ei heiduta, kui ma näen, et see midagi tõesti ka paremaks muudab. Aga kui ma tunnen, et minu töö vilju naudib keegi teine, kelle hüvanguks mind lüpstakse, siis paratamatult tekib tahtmine kõik pikalt saata. Me oleme ühiskondlikult kokku leppinud, et sotsiaaltöötajad, kultuuriinimesed ja muud pehmod ei vääri oma töö eest võrdväärset tasu ärimeeste ja poliitikutega. See on ühiskondlik kokkulepe ja me kõik nõustume sellega vähemal või rohkemal määral. Seni kuni leidub vastseid koolilõpetajaid, üksikvanemaid, hooldamist vajavate lähedastega inimesi ja teisi, kes on nõus töö olude sunnil miinimumpalga eest ära tegema, see olukord ei muutu. Minu vabaduseks on praegu vastutada ainult iseenda eest ja seetõttu saan ma tõenäoliselt lubada endale ka seda, et ma taolise olukorraga leppida ei kavatse. Mul oleks suurepärane võimalus teha tõenäoliselt järgmised kümme-viisteist aastat alamakstuna tööd, nii et ületundide eest ei tasuta, ja seda karjääri nimel, mis kannatliku rügamise puhul kümne aasta pärast Eesti keskmist palgataset lubab ning mida peaks tegema suurest ja südamlikust missioonitundest. Tänuväärse kogemuse võrra rikkamana nii ühes kui teises mainekas organisatsioonis ja asutuses pean siiski tunnistama, et sellest ei piisa. Ei piisa minu ega ka ühegi teise noore kinnihoidmiseks. Huvitav paradoks tekib siin seoses sellega, et kui raha ei ole esmane väärtus, ei teki ka tunnet, et peaks selle rabamisega kogu oma elu kellegi teise hea äraolemise nimel ohvriks tooma. Üldjuhul tööga rikkaks ei saa – jõukust naudivad paraku need, kellel on võim. Ja kahjuks ei jaga need võimukad inimesed minuga praegu samu väärtushinnanguid. Mul ei ole vaja korterit ega maad, mul ei ole vaja asju ega autosid – mul on vaja vabadust ja see vabadus seisneb ajas, mida ma saan iseendale lubada. Selle ajaga saan ma reisida ümber maailma, lugeda raamatuid, kuulata muusikat ja olla inimestega, kes mind inspireerivad, ning ma ei kavatse ohverdada seda mingile abstraktsele lubadusele teha karjääri, kui ma näen, et seeläbi saab minust tegelikult ühe kitsa ringkonna tööriist – õukonnanarr või lossi köögikata, kui nii võib öelda.

Ma ei löö uksi enda järel pauguga kinni ega arva, et mujal on parem, aga praegu tahan ma ära minna, et võtta aega järelemõtlemiseks ja tulla kogemuse võrra targemana tagasi, saada ise üheks selliseks eestlaseks, kelle kohta ei oleks võimalik öelda, et ta pole valmis avatumaks, hoolivamaks ega väärtuspõhisemaks ühiskonnaks, kõrgemaks palgatasemeks ega selle nimel töötamiseks, et suuta seda kõike ka end ümbritsevatele inimestele pakkuda.