„Kas sa tahad orgiale minna?” küsis sõber, kui Berliini pornofilmifestivali lõpupeol arutasime, mida edasi teha. Väga ei tahtnud, sest ma poleks ennast seal ilmselt mugavalt tundnud. Õieti ei olnud ma enam aga üldse kindel, mida ma tahtma ja kes olema peaksin, sest selleks hetkeks olin veetnud terve nädala festivalil eri sorti seksifilme vaadates ja seda koos seltskonnaga, kus peaaegu kõik olid vastavates filmides mänginud.

Olin orgiale mineku suhtes kõhklev, mille peale sõber vastas kelmikalt, et mis ajakirjanik ma olen, kui orgiale ei lähe. See tundus provokatsioon, aga ma ei väljendanud oma ärritust ning järgnesin talle siiski. Võib-olla hirmust näida igav, kui eelistan grupiseksile kojuminekut? Võib-olla ei tajunud mu pornonäitlejast sõber mu kimbatust? „I think it’s going to be chill,” nagu ta ütles, kuna tema sõprusringkonnas ei ole õhtu lõpetamises mitme inimesega korraga seksides midagi nii erandlikku kui minu maailmas.

See avas minu jaoks tunde, mis tekib, kui proovid vastata eeldustele, mille teised on sinu seksuaalkäitumisele seadnud. Sellest püüust mõtlesin ka siis, kui vaatasin praegu kinolevis jooksvat „Roccot”, kus 20ndates naised kinnitavad endast poole vanemale šarmantsele pornostaarile, et neile väga meeldib, kui keegi neid keppides lööb ja juustest kisub.

Praegune Lääne teismeliste põlvkond pihib, kuidas poiste esimesed seksuaalkogemused pärinevad pornofilmide vaatamisest ning seetõttu kasvavad nende ootused seoses nii iseenda sooritusvõime kui ka oma 15-aastaste tüdrukutega ebareaalselt kõrgeks. Peavooluporno on saanud teismeliste põhiliseks seksuaalhariduse allikaks ning nende silme alla satub ka selliseid filme, mis õpetavad seksiks nõusoleku andmise, vastastikuse austuse ja mõlema osapoole ihade avastamise asemel seda, et naised on siin ilmas selleks, et meestele naudingut pakkuda, või meeste ülesanne on olla pidevalt rahuldamist vajava seksiihaga domineeriv lihasmägi. Viimasel ajal on õnneks hakanud pornomerre voolama ka uusi hoovuseid, mis näitavad ekraanil mitmekesisemaid karaktereid ning sundimatut seksi. Kusjuures, mu Berliini sõber kuulub väärtpornot loovasse koolkonda, nii et tegelikult on ta osa lahendusest.

Ekraanilt nähtud seksuaalsed suhtlusmustrid levivad ka üksteisele seatud eeldustesse pärissuhetes. Porno mõjutab küllap seksuaalkäitumist intiimsuhetes ja ootusi oma voodikaaslasele, ent üldisem avalik meediaruum annab juhtnöörid suhtlemiseks ühiskonnas laiemalt. Eestis väetab peavoolumeedia jõudsalt juba niigi patriarhaalset pinnast, eeldades naiselt eelkõige ilu, et mehe pilk temal puhkaks, mille kohta võisime lugeda näiteks Mirtel Pohla vastulausest Ekspressile, mis avaldas seksistliku käsitluse tema rollidest, ning pildilt kõrvalejäämist, et mehed saaksid näiteks riiki juhtida. Võimuhierarhias, kus mehe erialast tööd väärtustatakse naise omast enam – millest kõneleb ka massiivne sooline palgalõhe Eestis –, sõltuvad naised rahaliselt meestest, sest nende mehed teenivad reeglina rohkem. Aga mis siis saab, kui mees peaks vägivaldseks muutuma? Kui naise toimetulek sõltub suuresti tema elukaaslasest, on ta nurka surutud, kui kooselu viimasega peaks võimatuks muutuma. Seda enam, kui ebavõrdne peremudel põhineb mentaliteedil, et nii ongi õige. „Mida rohkem evib mees soorollilisi „ettekirjutusiˮ meeste võimust naiste üle, rohkematest õigustest ja privileegidest, seda enam ta ootab naiste allumist ja kuuletumist endale. Selline suhtumine võimendab /…/ naise kohtlemist omanditundega,” ütleb ühiskonnauurija Kadri Soo.

Ühiskondlikes võimusuhetes toimuvad vägivallaaktid selle suhtes, kes on legitiimne ohver, agressorist nõrgem ning vägivald ei tulene mitte kontrollimatust vihapurskest, vaid on õpitud viis kontrolli saavutamiseks. Ühiskonnas loob naistevastast vägivalda väljavabandavat õhkkonda ka naiste objektistamine ja meestest vähem tähtsana kujutamine meedias – pornofilmides, aga ka aeg-ajalt kas või Eesti Ekspressi veergudel (näiteks on soolisest lõhest EE persoonilugudes kirjutatud Sirbis (03.03.) ning EE kaldumisest ohvrisüüdistamisse TÜ ahistamisjuhtumi käsitlemisel Postimehe arvamusportaalis (01.03.))

Märkamata oma partneri tegelikke soove ja vajadusi ning võttes selle asemel omaks üldisi dogmaatilisi seisukohti ühiskonnas, ei õpi me oma kaaslast tegelikult tundma ning õõnestame tema isiklikku otsustusvabadust. Eeldus, et ühe inimese kohustus on teist rahuldada, valab õli vägistamiskultuuri tulle, sest vähendab mõistmist, et seksiks või seksuaalseks suhtluseks tuleb anda ühemõtteline iseseisev nõusolek. Sagedased etteheited vägistamisohvrite riietuse, joobeastme või käitumise kohta näitavad, et ühiskonnas pole veel selget arusaama, et need asjad ei ole ettepanek seksiks. Nõusoleku andmine sisaldab sundimatut sooviavaldust puudutada, suudelda, lahti riietuda ning seksida. Vaikimine ei tähenda nõusolekut, vaid selle taga võib olla keeruline psühholoogiline dilemma, kuidas olukorras käituda („kas ma tahan temaga seksida?”) või kuidas olukorrast välja pääseda („kas ta pettub minus, kui ma temaga ei seksi?” või ekstreemsemal juhul „kas ta tuleb mulle kallale, kui ma temaga ei seksi?”). Igaühe seksuaalsus on sügavalt tema enda asi ning mingite õpitud eelduste kellelegi pealesurumine võib mõjuda seksuaalselt ahistavalt.

Tol ööl Berliinis me orgiale ei jõudnudki, sest pidu oli juba läbi saanud. Minu jaoks oli see positiivne asjade käik, sest õhtu lõppes vana hea koduseksiga ilma kolmandate osapoolteta ning mõistsin, et minu kink on armastatuga amelemine ilma pornofilmides nähtud juurdepanuta.

Piret Karro, keskkonna- ja kultuuritoimetaja