Vägivald vaatab meile vastu kodus, koolis, tööl, tänaval, internetis, meedias jne. Pea liiva alla peitmine ei aita. Muutuseks on vaja esmalt kollektiivselt tunnistada, et päris halvasti on.

Praeguseks üle aasta kestnud sõda Ukrainas ja sellega kaasnevad trööstitud faktid, kogemused ja pildid vägivallast, surmast, vägistamistest või surnukehadest on saanud osaks kollektiivsest normaalsusest. Normaalsusest selles mõttes, et tuleb endale tunnistada, et nii praegu on ja sellega tuleb toime tulla. Seda, kui vale ja ebaõiglane see kõik on, saab aru igaüks, kel aru- ja empaatiaraas peas. 

Seda sõda võib analüüsida ka kui vägivaldset lähisuhet, kus domineeriv pool (või ekspartner) pole rahul sellega, mida (eks)kaaslane teeb, kellega suhtleb, mida mõtleb jne. Venemaa ütleb Ukrainale, et me oleme üks ja tegelikult ma armastan sind, aga sa ei tea, mis sulle endale hea on. Kuna sa ei kuula sõna, siis pean sind karistama, allutama, vägistama ja isoleerima. Ma ei kavatse lõpetada enne, kui sa kuuletud ja minult põlvili vabandust palud, s.t ma ei lõpeta ka siis, aga luban ometigi. See on muidugi lihtsustus, aga vägivalla ja allasurumise loogika võib olla nii lähisuhetes kui ka riikide tasandil üllatavalt sarnane. 

Sõda on loomulikult vägivalla suurvorm, aga argine ja tihti mahavaikitud vägivald hävitab elusid, muserdab vaimu ja viib inimesi ääre veerele päevast päeva – kodus, koolis, tööl, tänaval, internetis, meedias jne. Nagu kirjutab Müürilehe värskes vägivallanumbris patrullpolitseinik Arno Lauk, toimus 46 protsenti registreeritud vägivaldsetest kuritegudest möödunud aastal lähisuhetes, kuid samas jäetakse enamikust neist kuritegudest politseile teatamata. Seega võib lähisuhtevägivalla tegelikku ja suuremat ulatust Eestis vaid oletada. Samuti võib lugeda Henri Kõivu intervjuust sotsiaalkindlustusameti lastemaja juhi Anna Frankiga, et Eestis vajas möödunud aastal lastemaja teenust üle 600 lapse. Lastemaja on koht, kus võetakse vastu seksuaalselt väärkoheldud alaealisi. Enamik väärkohtlejaid on lapse lähedased – isad, vanaisad, kasuisad. Seda, kui palju on veel väärkoheldud lapsi, kes peaksid samuti lastemajja jõudma, saame taas vaid oletada. Ma räägin mõlema näite najal kümnetest tuhandetest kaasmaalastest, kes kogevad mingit laadi füüsilist ja vaimset terrorit, alandust, häbi ja väljapääsmatuse tunnet. See on vägivalla epideemia, kui tahta seda „pehmelt” sõnastada.  

Vägivald või sellega ähvardamine on üha enam normaliseeritud ka Eesti avalikus diskussioonis ja ruumis. Täiesti normaalne on ju tulla meeleavaldusele võllapuuga, mis on mõeldud „riigireeturitele”. On täiesti normaalne teisi valitsuse või riigikogu liikmeid nende soo tõttu mõnitada. On täiesti normaalne, kui mõni partei ähvardab vägivalla potentsiaaliga, kui mingi neile mittesobiv otsus peaks vastu võetama. On täiesti normaalne dehumaniseerida, naeruvääristada, manipuleerida ja tulla välja sõgedate fantaasiatega. Sellest kirjutab uues Müürilehes ka ajakirjanik Vilja Kiisler, öeldes, et verbaalsest vägivallast on saanud poliitikas argipäev.

Kuigi tänavuste riigikogu valimiste põhirõhk on julgeolekul, ei laiene see julgeolekuküsimus ometigi sellele, kui julgelt saab keegi end tunda igapäevaelus. Julgeolekuprobleem ei taandu ainult Vene kirsale, mis tahab üle Narva jõe tulla. Julgeolek on inimene poekassas, kes läheb koju naist peksma, see on kasuisa, kes käib üle õhtu lastetoas „juttu ajamas”, see on ekspartner, kes ähvardab sinu alastipildid koos nime ja telefoninumbriga internetis avaldada. Eks lõpuks ole see ka suvaline jorss tänaval, kellele su riided või maneer ei meeldinud ning kellelt sa molli said. Aga enamasti õõnestab isiklikku julgeolekut ikka keegi lähedalt ning see on kõige hullem olukord kõigist, sest see pole ajutine, vaid järjepidev. Selle peale pigistatakse silm kinni või leitakse vabandusi, miks see õigustatud on. Kui ka politsei lõpuks välja kutsutakse, küsib vägivallatseja: „A kes teid kutsus?” Ja kui tahad kohtusse minna, siis olgu sul selleks ka raha ja vaimset võhma. 

Vägivalla normaliseeritus ei ole eraeluline probleem, see on kollektiivne, ning muutuseks on vaja ka kollektiivselt tunnistada, et päris halvasti on – shitshow, nagu öeldakse. Igaüks saab sekkuda, märgata ja vajaduse korral aidata. Sekkumine võib tuua jamasid, aitamine tagasilükkamist ja märkamine tekitada hirmu, aga letargiline õlakehitus muudab kaasosaliseks vägivallatsükli rahulikus edasiveeremises. Sekkudes võib vastu vahtimist saada ja inimene, keda päästma läksid, ei pruugi omadel põhjustel tänulik olla, aga vähemalt oled üritanud.