Kui satun mõnikord suurtesse kaubanduskeskustesse, taban end alatasa mõttelt, et kellele kogu seda rämpsu vaja on. Kes seda saasta ostab ja veel sellistes kogustes?

Suurem osa poodides müüdavast kaubast tundub väärtusetu ja näen seda kõike keskkonna saastamise megaprojektina. Kvaliteetseid, vastupidavaid ja jätkusuutlikult toodetud asju annab tikutulega taga ajada. Internetist õnnestub pika otsimise tulemusel siiski vajalik leida, ent kuivõrd poodlemine – ja sealjuures meeletu „kodutöö” tegemine – pole just mu meelistegevus, piirdun üsnagi rahuliku meelega küllaltki tagasihoidliku veimevakaga.

Tundub, et mida aeg edasi, seda sihikindlamalt üritan hoopis asjadest lahti saada. Sellele on aidanud kaasa ka mitmed kolimised pika vahemaa taha ja alles on jäänud ainult kõige tähtsam – esemed, mis on väga praktilised, või raamatute, vinüülide puhul need, mis on pakkunud sügavat elamust. Kui midagi läheb katki, püüan leida võimaluse selle parandamiseks. Oma raamatu- ja plaadiriiuli olen mõttes ära piiranud ning Discogs ja Raamatuvahetus aitavad tähenduse kaotanud eksemplarid uuesti ringlusesse saata. Asjade üleküllus lämmatab – iseäranis siis, kui need hakkavad ümberringi kõvasti tolmu koguma. Ometi ei saa öelda, et elan lagedas korteris.

Loomulikult ma tarbin ja mitte vähe. Mu kodus tekib nädalas kahasse 2–3 väikest kotti bioprügi, 1 ülisuur kilekott pakendeid ja umbes kolmandiku koti jagu olmejäätmeid. Aga kuna elan korteriühistus, kus kõik elanikud on väga korralikud prügisorteerijad, on mul tunne, et süsteem toimib. FreshGo kuller, kes mulle toidu koju toob, viib ära ka mu taara ning kasti, millega ta mulle eelmine kord köögi-, juur- ja puuviljad kohale toimetas. Lisaks olen viinud end kurssi sellega, kus asub riidekonteiner, kuhu viia lambipirnid, patareid ja katki läinud kodumasinad. See kõik ei võta tükki küljest ja tundub üsna elementaarne. Ma ei tunne, et vääriksin kiitust, ega arva, et olen milleski süüdi, olgugi et ma ei käi oma klaaspurgiga kuivaineid ostmas ega hakka seda ilmselt ka kunagi tegema.

Ma elan helesinises unelmas, et mu bioprügi kompostitakse, pakendid töödeldakse ümber ja olmest toodetakse elektrit (parem ikka kui mitte midagi). Ja mulle lihtsalt ei mahu pähe, kust tekivad ookeani need prügisaared või kes ei mõtle, enne kui ta mingeid õhupalle või laternaid taevasse laseb, ja, kurat võtaks, ma tõesti ei saa aru, kes kallab prügi kuhugi metsa alla või käib nii piknikut pidamas, et maha jääb lagarada.

Üha enam saab selgeks, et süsteem, kuidas prügiga toime tulla, tegelikult puudub. Kõike on lihtsalt liiga palju, et neid koguseid oleks võimalik kuidagi mõistlikult korraldada. Ümber töödeldakse väga väike osa rämpsust ja see on meil sõna otseses mõttes üle pea kasvanud – prügi on jõudnud meie toidulauale ja vereringesse. Aktivistid, kes on võtnud oma südameasjaks selle probleemiga võitlemise, jäävad jõuetuks üleilmse masinavärgi ees, mille hammasrattad ägisevad ülekoormuse all. Aga nagu öeldakse, paneb raha rattad käima. Sellele lisatakse patroniseerival toonil, et väike tüdruk, ära tule siia rääkima oma hipijuttu maailma paremaks muutmisest, las ma parem näitan sulle, kuidas majanduskasvu tehakse.

Prügiprobleem veeretatakse indiviidi õlule – las koduperenaised sorteerivad, neil on selleks aega. Või võtame näiteks „Teeme ära!” kodanikualgatuse, mis on iseenesest äärmiselt tore, aga keegi ei jõua koristada ühel päeval aastas ära reostust, mis kõigil teistel loodusesse jõuab. Vaja on süsteemseid muutuseid.

Samas, olles tutvunud algatusega „Let’s do it Ghana”, pean tunnistama, et süsteemsed muutused saavadki alguse kampaaniatest, ühekordsetest aktsioonidest, mis kujundavad ümber selles osalenute mentaliteeti, ja nõnda imbuvad vanasse süsteemi vaikselt uutmoodi mõtlevad inimesed. Nii palju kui olen puutunud kokku endast kümme-viisteist aastat nooremate inimestega, kes praegu gümnaasiumi lõpetavad ja ülikooli astuvad, olen täheldanud, et keskkonnateemad lähevad neile väga korda. Ma usun, et neil noortel lasub tulevikus võtmeroll, et asjad liiguksid paremuse poole. Samal ajal aga loodan, et meie otsustajate seas on juba praegu piisavalt visionääre, kes mõistavad, et maailm on muutumas ja sellega toimetulekuks on vaja midagi enamat kui rohepesuga tegelevat turundusosakonda.

Helen Tammemäe, peatoimetaja