Iga olulise seaduse ja ühiskondliku kokkuleppe eest on tulnud võidelda, samamoodi nagu iga olulise muudatuse vastu on võideldud.

Minu jõululaua taga ei arutatud ainult „OPi” küsimusi, vaid näiteks sedagi, kui palju n-ö ajad on muutunud – ja kui palju me sellest kõigest üldse mäletame. Mõni generatsioon minust vanematel tekkis näiteks huvitav küsimus: kuidas me enne internetti üldse teadsime, millal ja kus ülikoolide sisseastumiseksamid toimuvad? Eestis veel, onju, äkki kuskil teadetetahvlitel või lehes trükiti ära, aga kui juhtusid minema kõrgharidust nõutama näiteks Peterburi, siis kuidas sa teadsid? Keegi ei mäletanud. Nii kiiresti ja täielikult kaob üldse mälestus sellest, mis kunagi oli elementaarne, uued a(s)jad ja kihid tulevad peale ning kinnistuvad ruttu – evolutsiooniliselt muidugi loogiline, polegi ju tarvis mäletada, sest mis meil praegu sellest, kuidas 30 või 40 aastat tagasi ülikooli sisse astuti!

Aga meenus kohe ka üks kaunis möödunudsuvine koosviibimine, kus tuli ootamatult jutuks see, kuidas kunagi – tegelikult üldse mitte eriti ammu – oli aeg, kui rannas ei saanud ujuma minna, ilma et keegi asju valvaks. Isegi õhtul hilja, sest vargad olid liikvel! Vähe sellest, raadio tuli ööseks automobiilist eemaldada, ja kuidas me saime vahepeal ära unustada rooliluku! Tõepoolest oli ju olemas selline pööraselt kole ja kohmakas seadeldis, mis kinnitati rooli külge ja keerati siis lukku – et keegi ei saaks öösel autot pihta panna! Praegu päris naljakas, ehk isegi nostalgiline mõelda, aga tegelikult on ju ka täitsa tore elada kordades turvalisemas ühiskonnas. Või suitsetamine! Seda tehti veel nullindatelgi baarides, isegi restoranides sees – nüüdseks ei ole see jabur ainult mittesuitsetajatele, vaid ka täiesti veendunud ja pühendunud tossajatele. Veel ainult mõned kümnendid enne seda suitsetati ka trollibussis ja haiglakoridoris. Kuidagi tuli see olukord riikliku seadusena kehtestada, kõigi vastaste kiuste. Ja mäletate, kui kohutavaks inimõiguste rikkumiseks pidas päris arvestatav hulk autojuhte näiteks seda, kui turvavöö kasutamine sõidu ajal muudeti kohustuslikuks. Veel palju aastaid leidus neid, kes suurest trotsist ja kõrvulukustavast vabadusihast selle kasutamisest keeldusid.

Jah, nii vaadates ei olegi ju palju muutunud. Enese, teiste ja lõppeks kogu ühiskonna tervise ja elukvaliteedi kaitsmine on paljude jaoks ka 2022. aastal kohutav inimõiguste rikkumine. Samas, kas nende 90ndate ja 00ndate seaduste ja kokkulepeteta oleks Eesti ühiskond praegu nii kena koht elamiseks? Küllap vist mitte. Iga olulise seaduse ja ühiskondliku kokkuleppe eest on tulnud võidelda, samamoodi nagu iga olulise muudatuse vastu on võideldud – ei ütle ega mõtle minagi, et meil on välja pakutud ainult mõistlikke asju või vastu võetud vaid mõistlikke seadusi. Aga kui vaadata paljusid neist, mis sõelale jäid, ja kui kalkuleerida, kui palju on olukord lühikese ajaga paremaks läinud, siis võiks ju astuda sammu tagasi küll ja mõelda, et äkki peaksid tõesti mingeid asju otsustama asjatundjad, ja äkki peaks poliitikutel olema jätkuvalt julgust tähtsate küsimustega tegeleda – ka siis, kui meil leidub neid, kes nendega kuidagi ei nõustu.

Lihtne see muidugi ei ole, pole kunagi olnudki. Praegugi näeme, kuidas mõned asjad muutuvad masendavalt aeglaselt ja seda just n-ö struktuuride tasandil. Nagu kirjutab selle lehenumbri keskkonnakolumnis Aet Annist, on nii „süsinikumaksu, ühekordse plasti ja diiselautode keelustamise kui ka autode kesklinnast väljatõrjumise ja kliimamuutuste tõttu kannatavate riikide toetamise pooldajaid Eestis rohkem kui nende plaanide vastaseid”. Samas peab ta kohe nentima, et poliitikuteni ei ole see teadmine ilmselt jõudnud: „[V]õiks lausa ütelda, et uutmisinnuka rahva uude maailma liikumist takistavad tropina ees jõlkuvad poliitikud, kes väidavad, et seadusemuudatusi ei saa läbi suruda vanameelse valijaskonna tõttu.” Nõndasamuti näitavad küsitluste tulemused järjepanu, et Eesti inimeste seas on kooseluseaduse pooldajaid juba mõnda aega rohkem kui vastaseid, ometi ei jõua need hoiakud kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmise kujul kuidagi riigikokku. Häälteenamust kokku ei saada (ehk otse öeldes: koosseis ei peegelda Eesti rahvast), seejuures varjutakse selle õigustamiseks endiselt juba ammu kehtivuse kaotanud „rahva tahte” argumendi taha. Ja jälle tabab nostalgia mingite abstraktsete 90ndate ja 00ndate suhtes, sest kaugelt vaadates paistab, justkui poliitikud oleksid julgenud siis rohkem otsuseid vastu võtta. Praegu näeme aga vinduvat inertsi, stagnatsiooni ja selgrootust hädavajalikes, kohati eluliselt olulistes küsimustes.

Maia Tammjärv, kirjandus- ja teadustoimetaja