Lühikokkuvõte suvesündmustest neile, kes vahepeal juhtme seinast välja tõmbasid.

Müürileht on suviselt pausilt tagasi ja toimetus koos autoritega püüab mõistagi anda endast parimat, et uuel hooajal oleks lehes mitmekesist lugemist ja muidugi mõtteid, mis lugejas vaidlusraevu tekitaksid. Vähemasti neis, kes on õunauputusest eluga välja tulnud. Ja ka neis, kellel aruraas pärast brat summer’i teerulli alla jäämist veel peas. September on üleminekuperioodina paras aeg, et juhtkirjas veidike kronopoliitilist järeltööd ja action painting’u stiilis üldistusi teha.

Mida sellest suvekesest kaasa võtta? Minule jäi muu hulgas meelde uudis, kus Swedbanki vanemökonomist Liis Elmik ennustab, et eestlaste ostujõu taastumine kiire hinnatõusu eelsele ajale võtab veel aastaid. Kõik, mis Eestisse puutub, paistiski silma erakordselt trööstitu nägemusega: majandus ja maksupoliitilised muudatused viivad meid lähemale viimselepäevale, avalik sektor ja ametnikud said puid alla ka suvepuhkuste ajal, metsakartellid järavad loodusvara, rohepöördedebatid meenutavad MMA matši, kultuur muretseb ellujäämise pärast ning isegi finantsvabaduse diskursus on löögi alla sattunud. Eestlaste pessimismil ei paista põhja. Jaak Madison aga tantsis end Keskerakonda. Shit is crazy, nagu öeldakse. Naljakas ka, sest enesepiitsutamine muutub ühel hetkel groteskseks. Aga mõelgem nüüd, kui lahja see kõik võrreldes mitme suurriigi poliitilise kammajaaga on! Prantsuse erakorralistel parlamendi- ja Saksa liidumaa valimistel saatis märkimisväärne edu parempopulistlikke parteisid Rahvuslik Liit (RN) ja Alternatiiv Saksamaale (AfD). Saksamaa puhul on muidugi eriti murettekitav see mälu murenemine poliitilisel tasandil ehk kuidas paremäärmuslikke natsismi pooldavaid poliitikuid, nagu Björn Höcke, sõna otseses mõttes demokraatlikult legitimeeritakse. Tema ise nimetas AfD edu Tüüringis bravuurselt ajalooliseks võiduks. Võib-olla peaks seda nimetama aga hoopis endise Ida-Saksamaa kättemaksuks, ilmajäetu ja tõrjutu tagasitulekuks? Jalgpalli EMi aegu oli see loomulikult AfD, kes Saksa jalgpallikoondise woke’iks „vikerkaarekoondiseks” tembeldas. Prantslaste Rahvuslik Liit oli aga Pariisi olümpiamängude ajal vait nagu kult rukkis, sest mängud Pariisis õnnestusid ja sellega poliitilist kapitali võita ei saanud. Macron kallistas aga olümpiavõitjaid nagu isa, kes püüab veenda oma lapsi vanemaarmastuses.

Suurim poliitiline võitlus ajaga käib hoopis Ameerika Ühendriikides, kus Joe Biden ja Kamala Harris dementsussõjast esialgu võitjatena väljusid, kuid kas ka valimistel, eks seda ole näha. Vanus on eeldatavasti Trumpi vastu, aga vähene aeg valimisteni tema poolel. Tänavu suvel brat’i-maania vallandanud popstaar Charli XCX kirjutas sotsiaalmeedia platvormil X juulikuus, et „kamala IS brat”. Harrise tiim muidugi üritas sellest viimast välja lüpsta ja kujundada Harrisest Z-põlvkonnale ihaldusväärset poliitilist toodet. Z-põlvkond moodustab Ameerika Ühendriikides rohkem kui 40 miljonist inimesest koosneva valijaskonna ja see võib otsustada ka valimiste saatuse. Seda, et paremäärmuslike ja populistlike konservatiivide edu taga Euroopas ja mujal on olulisel kohal noored mehed, on räägitud pikalt ja laialt. „Naised on meestest nii palju haritumad, et see on lausa piinlik,” ütles ju ka rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit selle suve ühes parimas intervjuus Eesti Päevalehele. 

Kui nostalgia on tugev tööriist ja meelsuse kujundaja poliitikas, siis popkultuur pigistab nostalgiast veelgi suuremaid kasumimarginaale välja. Kuidas muidu X-põlvkonna biitlid ehk ansambel Oasis oma järgmise aasta kontsertidele üle miljoni pileti maha müüs. Sealjuures ei tõsta nad oma jalga Suurbritanniast ja Iirimaalt väljagi. Seda, kui ebaproportsionaalne on 90ndate dinosauruste tõmme, näitab ka asjaolu, et mõned X-põlvkonna esindajad said pahaseks Z-põlvkonna peale, kes samuti pileteid jahtis ja dünaamilise hinna lakke ajas. Z-põlvkond võiks ja peaks muidugi sellistes olukordades keskmist sõrme näitama, sest näiteks keskmise palga suhe keskmise kinnisvarahinnaga Suurbritannias on nende põlvkondade vahel kahekordselt Z-põlvkonna kahjuks. Oasise piletisaaga survestas aga Briti valitsust asuma uurima dünaamilise hinnastamise läbipaistvust ja vastavust tarbijakaitse reeglitele. 

Suvi näitas ka teisi show-maadluse tüüpi rammukatsumisi tehnokapitalistide ja riikide vahel. Brasiilia ülemkohus peatas äsja Elon Muski platvormi X tegevuse riigis, kuna X on eiranud korduvalt nõudeid, mis puudutavad väärinfo, vaenukõne ja vägivallaõhutuste levikut nimetatud keskkonnas. Samasugust lähenemist on sealne ülemkohus kasutanud varem ka Telegrami puhul. See toobki meid tuntud narkokaubitsejate ja sõjablogijate lemmikkeskkonna juurde, mille asutaja ja juht Pavel Durov augustis Prantsusmaal arreteeriti. Ennekõike süüdistatakse Durovit selles, et rakendust kasutatakse kriminaalsetel eesmärkidel (sh lapsporno) ja Telegram pole selle tõkestamiseks piisavalt samme astunud. Teisalt võib selle taga olla ka Prantsuse võimude teabenõuete eiramine. Müüdi, et Telegram on kasutajale turvaline krüptitud keskkond, lükkas ümber ka küberturvalisuse ekspert Dan Bogdanov, öeldes, et „Telegramist tasub mõelda kui sotsiaalvõrgust, kus teenuseandjal on vestluste üle täielik kontroll”. Kohati näib, et nendest küsimustest enam hakkas meediat aga huvitama hoopis Durovi isiklik elu – see, kas ta on teinud iluoppe, ja väidetav fakt, et ta on spermadoonorina kümnetes riikides üle saja lapse isa. 

2024. aasta suve sotsiaalmeedia fopaa auhind läheb aga NATO Instagrami kontole, kus Charli XCXi „brati” albumikujundust remiksiti ja sõna „brat” asemele „peace” kirjutati. Shit is crazy, nagu öeldakse. 

Aleksander Tsapov, peatoimetaja