Ühel päeval ennastunustavalt oma vaieldamatul lemmiksaidil keeleveeb.ee aega veetes sain osaks tõelisest õnnetundest. No vot, see juhtus minuga paradoksaalsel kombel just eesti keele sõnastike veebilehel, kui mõistsin ühtäkki, et olen mõelnud juba ligi tund aega, kuidas tõlkida üht lauset emakeelde nii, et oleks hästi tõlgitud. Kui asi puudutab virtuaalsõnastikke, siis selle koha pealt ei ole mul igasuguste tehnoloogiliste uuenduste vastu midagi. Selle ühe lause sees oli kogu maailm ja sellest hargnes korraga nii palju võimalusi. See tunne on kirjeldamatult hea, kui saad korraks rahulikult millegi üle sügavalt järele mõelda ja teha seda mitut erinevat moodi, et aru saada, kuidas on kõige parem.

Kui oleks ainult kõigega tegeledes sama palju aega, oleks maailm ilmselt natukene parem koht. Aga aega ei ole, sest vaja on täita plaani – viia lõpuni projekt, sellest aru anda, alustada uut projekti, juba kirjutada uut eelarvet ja olla maru produktiivne. Produktiivne olemine on olulisem kui ökonoomselt ja mõistlikult tegutsemine. Ja see paistab olevat fundamentaalne psühholoogiline häire, mis inimkonda kimbutab. Inimene muudkui toodab, mõtlemata, miks ta seda teeb või kas seda üleüldse vaja on. Tal ei olegi aega, et mõelda, sest ta on liialt hõivatud sellega, et pidada sammu muu maailmaga, mis tormab valguskiirusel mööda kaableid… ee, kuhu?!

Kui tehnoloogia areng ainult kiirendab tempot ja aina vähem aega jääb selleks, et mõelda, milleks üldse midagi teha, siis mis sellest kasu on?

Ma ei tea vist kedagi, kes saaks öelda, et tal on palju aega. Kõigil on ikka pigem pidevalt kiire. Neid, kes ei reageeri meilidele paari päeva jooksul, peetakse juba väga omamoodi tegelasteks. Tehnoloogia areng on asendanud küll tööjõu tehastes robotitega ja kiirendanud hüppeliselt asjaajamise kulgu, aga suuremat vabadust see tavalisele tööinimesele pole siiski andnud. Laias laastus pole endiselt muutunud mõttelaad, mis paneks kogu selle tehnoloogilise innovatsiooni inimkonna kasuks tööle. Enamik inimesi töötab ikka 40 tundi nädalas ja peab ennast igal hommikul kella peale oma laua äärde kohale vedama.

Üks tragi sõbranna kurtis ükskord, et ta teeb kogu töö, mis talle kontoris ette antakse, ära kolme päevaga ja ülejäänud aja tuleb tal töötamist bluffida, et ennast mitte katki rabeleda. Nii siis passitaksegi E–R hommikust õhtuni kontori vangistuses, peetakse järge, kas keegi välismaailmast ka mingeid sõnumeid toob, ja tehakse muul moel ekraanil aega parajaks. Tundub, et juba ongi jõudnud kätte see düstoopiline maatriks, mida ulmeromaanides ja -filmides kujutatakse. On meeletu hulk inimesi, kes on päevast päeva ühes ja samas kapslis ja tarbivad juhtmete kaudu illusiooni, mida neile ette kirjutatakse ning kuhu satub aeg-ajalt ka üksikute saadikute apokalüptilisi teateid tegelikkusest.

Huvitav, mis juhtuks, kui eestlased lepiksid kõik korraga kokku, et senise neljakümne töötunni asemel nädalas töötaksime hoopis kolmkümmend kaks. Mis juhtuks, kui nädalas oleks veel üks vaba päev selleks, et veeta aega oma perega, hoolitseda oma tervise eest, tegeleda oma hobidega või ennast harida? Väga paljudes ettevõtetes ja organisatsioonides on seda juba ammu võimalik teha, ilma et tööandja selle tõttu tegelikult otseselt kahju kannataks. Ilmselt oleksid kõik õnnelikumad ja tervemad ning ka tööajal tehtud töö seeläbi efektiivsem. Töötaja sotsiaalne heaolu kindlasti paraneks ja kõige hullem, mis saaks juhtuda, oleks see, et asjad liiguksid natukene aeglasemalt. No ja mis siis? Lõuna- ja isegi Kesk-Euroopas liiguvad asjad palju aeglasemalt kui Eestis kombeks, aga ka rahvas on keskmiselt õnnelikum kui eestlased. Olgem targad ja õppigem pöörama oma edevaid tehnoloogilisi vidinaid enda kasuks, selmet langeda nende lõksu.

Helen Tammemäe, peatoimetaja