Uusboheemlaste elustiili lahutamatuks osaks on erinevad narkootikumid. Selleks et mõista nende toimeaineid, rolli subkultuurilistes keskkondades ja olusid, kus drooge tarbitakse, avaldame siinkohal mõned sissevaatlikud lood keelatud ainetega flirtimisest.

„Kuule, kust spiidi saab?” sosistatakse mõnel peol kõrva enne, kui teregi öeldakse, ja kui küsitut pakkuda pole, aga liikvel on kommi või mammi ehk ecstasy’t või MDMAd, läheb enamasti ikka kõik n-ö liimile (kas pole muide mitte imeline väljend siinse narkoteemalise lehenumbri kontekstis see „liimile minema”?!). Igal juhul on nimetatud narkootikumid (lisaks veidi harvem esinev kokaiin) peoskeene lahutamatuks osaks ja kohati tundub, et valitseb justkui mentaliteet, et ilma nendeta korralikku pidu ei saagi. Rääkimata siinkohal narkootikumide laialdasest esinemisest kultuuri ja ühiskonna äärealadel, paneb sellise arusaama tekkimisele viimasel ajal korralikult hagu alla lausa meelelahutustööstuse peavool (nt kinolevist leitav „Absolutely Fabulous” jpm).

Aga kuna subkultuurilised keskkonnad, kus narkootikume tarbitakse, ei ole homogeensed, leidub ka teistsuguseid pidutsejaid – näiteks selliseid, kes sõidavad, seened taskus, festivalile ja tuuseldavad mõne ööpäeva metsa vahel üksteise ja loodusega üheks saades, või sootuks mittepidutsejaid, kes pagevad üksinda maale, et asuda otsima happe ehk LSD abiga vastuseid küsimustele laiemalt elu ja eksistentsi kohta. On ka juhtme seinast välja tõmbajaid, kes eksperimenteerivad opioididega. Viimaste hulgas võib kohata nii moonipurust tehtud teed pruukivaid profülaktikutest vanaemasid kui ka kangete retseptiravimite kuritarvitajaid. Neidki, kes kogu eelneva rangelt hukka mõistavad ja hoopis süütuna näivat kanepipiipu popsutada eelistavad. Aga palju on ka neid, kes armastavad teha kõike ja läbisegi – kuidas parajasti tuju on. Käesolev kajastus keskendub nn uusboheemlastele, keda võib nimetada pühapäeva- või funktsionaalseteks tarvitajateks ning kellel ei esine sõltuvusprobleeme sellisena, nagu neid narkomaaniast rääkides enamasti silmas peetakse.

Mõnel selgemal eluhetkel võib narkootikumide sedavõrd laialdase leviku tõdemine olla siiski murettekitav – märk seltskonna suutmatusest ilma nendeta elust rõõmu tunda ja lõbutseda või indiviidi pidevast vajadusest ühiskonna ahistava reaalsuse eest põgenemise järele. Kuid katsume hetkeks vaadelda neid imelisi või inetuid seiku tabu- ja eelarvamusvabalt, et tripikirjelduste kaudu mõista, milliseid narkootikume on erinevates olukordades tarvitatud ja mis jälje need on inimestesse endast jätnud. Järgmiste lugude avaldamise valguses peame ilmselgelt rõhutama, et need kõik peegeldavad jutustajate subjektiivseid kogemusi ja narkootilised ained on tervisele kahjulikud, nende tarvitamine suurendab riski kõikvõimalike probleemide tekkimiseks, võib lõppeda ettearvamatute tagajärgedega jne.

Mina olen see mets

„SSEEENNTEEESS,” saatsin parimale sõbrale sõnumi. Ime, et ma seda teha oskasin, helendavalt ekraanikeselt polnud üldse lihtne teksti tuvastada. Seisin suurde telki ehitatud tantsuplatsil, kui kõik muutus atomaarseks struktuuriks, kus inimesed on aatomid, kes on suunatud tuuma ehk neoonoranži DJ-puldi ümber. Tuumale lähemale liikumine tundus olevat mu ülesanne, aga ma ei julgenud ennast liigutada.

Kui tundsin end lõpuks piisavalt in control olevat, et suuta minna tagasi reaalsusesse, õigemini sinna muutujate võrgustikku, läksin üksi metsa. Kastemärg sammal, hein ja sõnajalad, männid. Ilus oli avastada samblaid okste peal kasvamas. Sain puudega hästi läbi. Tundsin, et ma kuulun sinna, see, et ma selles metsas olen, teebki sellest metsast minu või mina olengi selline, nagu on see mets.

Jalutasin edasi ja tahtsin näha, mis seal puude all ja juures on. Nägin kaugemal päikeselaike. Päike hakkas tõusma ja paistis läbi mändide. Võtsin jaki ja salli ära ja lasin tõusval hommikupäikesel paista oma näole, õlgadele, rinnale, keerasin peopesad päikese poole. Päike paistis otse minu sisse.

Tundsin otseühendust tuumaga, mida mööda voolab energia jõuliselt minusse. Tundsin ennast päikese suunas virguva metsana ja tajusin ennast ühena puudest, kükitades surusin juured maasse ja tõustes sirutasin võra päikesesse. Imetlesin kivisid ja kände, kuna neil on olnud kannatlikkust nii kaua ühe koha peal olla, et neile on sammal peale kasvanud. Tajusin, et see ma olengi – maasse tungiv ja maast välja kasvav ja päikesesse virguv männipuu metsas.

Tundsin ära, et see on see tegelik tuuma suunas sirutamine, mida tantsupõrandal matkitakse. See on tantsupõranda arhetüüp, kus kõrguvad männid on tantsijad ja päike on DJ. Otsustasin metsast õppust võtta. Lasin maastikul enese sisse voolata. Võtsin selle metsa vormi, sest tundsin ära iseennast.

Katkendeid kiirusepiirangutest üleastumistest

Lugu 1

Päike lõõmab, ma tantsin ühes džunglistunud ja hüljatud moega tagahoovis, kus mängitakse päise päeva ajal Italo disco’t ja käima on läinud peo teine päev (pidu on kestnud juba eelmisest südaööst saati 12 tundi järjest ega näita raugemise märke).

Ma olen just saabunud, mu ihudiiler on kinkinud mulle sünnipäeva puhul ühe kommi – „Take a half, this is a strong one” (väga hooliv temast) – ja see on just tööle hakanud. Tantsupõranda kohal on voolikud, mis pritsivad lauspäikeses tantsivatele inimestele jahutuseks kerget veetolmu, ja mu ümber on moodustunud – ja seda for real – vikerkaar!

Üks paljas homo teeb lava ees oma tilliga propellerit, sadakond pidulist rõkkavad rõõmust ja kollektiivne eufooria üha suureneb. Ma ei imestaks, kui DJ selja tagant pistaks kohe pea välja ükssarvik. Kui rääkida falloslikest elementidest ja pistmisest, siis põõsastes lustivad omavahel mõned poisslapsed. Ma muhelen omaette, sest mis see minusse puutub – las praegu vähemalt siin ühiskonna äärealal säilib illusioon individuaalsest vabadusest ja minu poolest tehku igaüks seda, mida talle iganes teha meeldib.

Lugu 2

Pidulik sündmus, ma olen jäänud väga purju, nagu juhtub, kui suhtuda oma võimekusse liiga ambitsioonikalt. Sellest tulenevalt olen hakanud loop’ima nagu purjus inimene kunagi. Ma tungin ilmselt üsna pealetükkivalt seltskondadega tualettruumi, kus tehakse mingit valget pulbrit, ja mul on juba suva, millist täpsemalt. Ma jonnin nagu viieaastane, kes on liiga kauaks peole lubatud, ja kui triip jonni ei ravi, annab see sellele ainult hoogu juurde! Hommikul ärgates mõtlen, et milline raiskamine – purjus inimestele ei tohiks üldse narkootikume anda, aga kes see hakkab kätt ette panema, kui sa kord juba oskad õiges kohas jala ukse vahele lükata.

Lugu 3

Tudengielu juurde Tartus kuulus – vähemalt tol ajal, kui mina ülikoolis käisin – kolmapäevaõhtust esmaspäevahommikuni tants ja trall või vähemalt mingi näituse avamine ja baaris jauramine. Sellest tulenevalt tähendas sess, et ühe korraga tuli teha tasa poole aasta tegemata töö, ja kui siis ühel päeval hakkas liiga eredalt terendama seminaritöö tähtaeg, polnud mul enam suurt muud mõelda, kui võtta appi hädaabinõud ja haarata taskust ISIC-kaart, et endale algavaks ööpäevaks läpakakaanele üks rasvane spiiditriip tõmmata.

See, sõbrakesed, oli rumal otsus, sest saabunud high oleks sobinud ehk paremini maalikursuse hindamise ettevalmistamiseks kui teadustööks, ja kuigi töö sai näritud küünte ja põlvekohalt katki hõõrutud pükstega esitatud, jäi see mu elu esimeseks ja viimaseks korraks püüda narksi mingil n-ö mõistlikul eesmärgil rakendada.

Süsteem sai endast teadlikuks

Ma tegin esimest korda hapet, kui olin vaid paar kuud ülikoolis käinud. Tripp kestis 16 tundi ja selle aja jooksul sai mulle selgeks kogu semiootikateadus – eriti see koht, kus Juri Lotman räägib tähenduste laviinitaolisest isepaljunemisest (Lotman, Juri 2006. Aju – tekst – kultuur – tehisintellekt. – Kultuurisemiootika. Tallinn: Olion, lk 346).

Tõepoolest, inimesed hakkasid tunduma teadvusevulkaanid, kes purskavad informatsiooni, mis põimub meievaheliseks teadvuste võrgustikuks. Reaalsus moodustub lõputute data-punktikeste ristumistest koordinaatteljestikul ning see, mis on mis, on täiesti arbitraarse lõikumise tulem, kusjuures inimteadvus on selle struktuuri iseendast teadlikuks saanud osa. Jõllita kõikjalolevasse ja kõikjalolev jõllitab vastu.

Too esimene happetripp oli ühtlasi hirmutav kogemus, st veetsin lõviosa ühes korteris, kus aknast välja vaadates kohutas süsteemi, milleks oli Tähtvere linnaosa, suurus ja keerulisus. Kui korterikaaslane päeva lõpuks koju jõudis, tundus ta mingi täiesti omaette teadvusevulkaanina, kelle ruumi astumine muudab absoluutselt kõiki suhestusi ja olukorra parameetreid.

Järgmised tripid polnud nii intensiivsed, suutsin neid teha nt festivalidel, mida ma üldse ei soovita, sest lased oma teadvusel ehk süsteemitundmisel ära sulada sadade inimeste keskel. Samas on mõni festival just selleks loodudki – väikse seltskonnaga piiratud turvalisel alal, soovitatavalt ilusas looduses. Siis saab oma paari-kolme rännukaaslasega rahulikult mööda maastikku voolata ja kui kohtad mõnd teist samal tasandil tähendustemere paadiseltskonda (sest nii just tundubki, et olete samas paadis nendega, kellega korraga värvilised paberitükikesed rituaalselt keele alla läksid), võib hetkeks metsarajale üksteise kõrvu pikali visata ja taevas säravaid universumeid lugedes muljetada, kes kus parasjagu oma teadvuseurgetes on, ning siis edasi seilata.

Teinekord juhtuvad need kohtumised ootamatult, näiteks tuulisel mererannal kolmekesi hanereas sammudes, jalg jala ette, mõte mõtte sisse, kui vastu tuleb mees, kes on olnud siiani sinu jaoks müütiline maailmade looja nagu kirjanik või filmitegija – ja loonud sinu lemmikmaailmu veel pealekauba! –, ning nüüd on ta sinu ees. Ja vaatab uskumatul pilgul, tuul juukseid sasimas nagu kõrkjaidki, sest tema on sama happes kui teie ja keegi ei usu oma mustreid tuvastavaid silmi.

Umbes kolmandast tripist edasi hakkas kõik korduma – happemaastikult ei avastanud ma enam vastuseid või tõdesid või kasutusjuhendeid, vaid omaenda kinnismõtted hakkasid lõputuid tiire tegema ja vead, mille leidsin enesel olevat, end tugevalt meelde tuletama. Sain aru, et mul pole happelt enam midagi õppida – pean tegelema iseendaga kaines, igapäevases maailmas. Siin edasi liikuma. If you get the message, hang up the phone. Päris viimane happetripp lõppes juba karmilt, nimelt metsaaluse välipeldiku najal oksendades, niivõrd over oli LSD minu jaoks.

Marihuaanapõrgu

Öeldakse, et palju oleneb sellest, millise tundega sa mingi aine tarvitamist alustad. Minul olid selleks hirm ja ärevus. Võib-olla sellepärast, kes teab…

Olen elanud pool oma elust Lasnamäel paneelmajas, mille koridorides ja hoovides kohtas vähemalt toona kõiksugu klassikalisi tegelasi – põsepunaga liialdanud daamidest kottis dressipüksitagumikuga Vellodeni välja. Titest teismeliseni sealsetes hoovides kakerdades olin minagi endale kõiksugu mängukaaslasi leidnud ja nagu elus ikka, kui alguses piirdusid mängud liivakookide söömise, turnikatel ronimise ja tagaajamisega, siis 15-aastaselt istusin ma esimest korda oma toonase kamraadi Sassi panelka pööningul eesmärgiga suitsetada kanepit.

Sass ise suitsetas pidevalt ning arvas end teadvat hullu teaduslikku teooriat, mille kohaselt peab piibuga tehes mahvi seitse sekundit kinni hoidma, sest sel viisil jõuab see paremini ajju ja niimoodi ei lähe midagi head kaduma.

Alguses ajas kogu protsess muidugi hullult köhima ja suurt midagi ei toimunud. Tunnike hiljem kadus Sass kuhugi ära, mina leidsin end tema toas voodi peal istumast, võtsin kätte kitarri ja hakkasin seda mängima. Siis läks asi aga veidraks, sest sain aru, et olen mänginud üht akordi juba terve igaviku, kuid jätkasin oma tegevust.

Seejärel otsustasin, et aitab kah, viskasin enda arvates voodisse pikali, aga leidsin end kohe jälle püstisest asendist. Viskasin uuesti pikali, aga taas olin jälle püsti. Siis tabas mind paanika, sest sain aru, et olen mingisugusesse ajasõlme kinni jäänud ega saa sealt enam välja. Sama stsenaarium kordus veel paar korda ja paanika muudkui kasvas. Kuigi sellest konkreetsest loop’ist sain ma välja, läks asi veel imelikumaks. Vaatasin hämaras toas ringi ning tekkis déjà vu’ga sarnane tunne, et see kõik on kuidagi väga tuttav – tuttavad värvid ja kujundid –, nagu oleks tagasi lapsepõlves, oma lastetoas. Déjà vu’d oleme me elus kogenud kõik ja tavaliselt kestab see kuskil paar sekundit, aga minul see kestis ja kestis ning hakkas mind vaikselt hulluks ajama, sest kuna kõik on juba olnud, kadus asjadel mõte ja tähendus.

Äkitselt ilmus kuskilt tagasi Sass ja küsis, kuidas mul läheb, kuid olin nii apaatne, et mul polnud isegi soovi talle midagi vastata. Jäin jälle üksinda ning mõtlesin, et ilmselt olen sattunud mingisugusesse paralleelmaailma või et olen isegi põrgus ja see ongi see igavikuline põrgupiin, millest räägitakse. Süda tagus, mingil hetkel peeglisse vaadates nägin täiesti kohutav välja, silmad punased, nägu hirmunud.

Mäletan, et jõudsin veel mõelda, et mis edasi saab – et kuidas ma sellise tundega vanemate ette ilmun ja et ilmselt pean ma ennast ära tapma, kui see üle ei lähe. Reaalsematest mõtetest käis läbi, et ilmselt satun psühhiaatriahaiglasse, aga neil ei ole võimalik mind aidata, sest ma ei suuda neile seda tunnet seletada. See ei ole haigus ega mingi diagnoos, kui inimene ütleb, et tal aeg seisab.

Teiseks ei oleks ma ilmselt viitsinud nende küsimustele vastatagi, sest rääkimine tundus ju mõttetu. Viimase võimalusena tuli pähe, et peaksin magama jääma – äkki juhtub ime ja olen hommikul ärgates terveks ravitud. Magama jääda mul ei õnnestunud, sest õige pea ilmus Sassile külla üks uus tundmatu tüüp, kes võttis kätte elektrikitarri, hakkas heavy metal’it mängima ja tegi seda mitu tundi järjest, samal ajal kui mina magada üritasin, olles paanikas ja mõeldes, et mu elu on läbi.

Olen seda tunnet hiljem guugeldanud ja saanud teada, et selle situatsiooni nimeks on marijuana time loop, milles inimesed on kogenud sarnaseid asju, arvates, et nad on sattunud mingisse lõksu, elu või surma vahepealsele alale või et neid on tabanud mingi karistus.

Kui enne esimest kanepipiipu pidasin veel maailma maagiliseks ja inspireerivaks kohaks, siis pärast seda jäi mind kummitama mõte, et kõik on tühi. Ma arvan, et seda endist tunnet ei tulnudki tagasi.

Sellele reisile ma enam ei lähe

Minuga juhtus selline kelmikas lugu, et olin kodus ja otsustasime vastu ööd elukaaslastega lihtsalt ühe suure paugu ketamiini kütta. See polnud mul esimene kord, aga seda ma võin küll öelda, et ilmselt jääb see viimaseks.

Suhteliselt kiiresti pärast manustamist oli selge, et nüüd on kõik ikka totaalselt perses. Mu keha hakkas läbistama tuhandevoldine elektrivool ja ma suutsin püsida vaid horisontaalses asendis. Kui varem oli ketamiin pakkunud pigem toredat kosmosereisi, siis seekord oli tegemist pesuehtsa Surmaga. Ma arvasin umbes viis tundi järjest, et ma olen surnud; ma olen näinud maailma seestpoolt; olen näinud, mis osadest ta koosneb… Ma olen seda kõike läbi näinud. Maailm on fragmentaarne ja osakeste sees pole ka midagi… Väga kvantfüüsiline samas, eks ole. Mul oli tunne, et ma võtsin sinise kapsli asemel punase ja tagasi ei saa ma kunagi. Ma ei näe enam oma sõpru, ja isegi kui näen… siis me ei mõista üksteist, sest mina olen ju kogenud seda, milline see maailm „tegelikult on”, ning ei suuda enam normaalse inimesena funktsioneerida. Selle kõige taustal töötas muidugi minu sees täisvõimsusel see tuumaelektrijaam. Ma hoidsin vaheldumisi kinni voodist, poolvääriskividest ning oma toonasest partnerist. Mitte ühestki polnud selles lootusetus olukorras abi. Surm oli siin, et jääda.

Umbes neljandal tunnil suutsin lõpuks peldikusse roomata, haarata kinni potist ja endale näpud kurku toppida, ja ma ütlen teile, et see polnud okse, need olid neoonkollased pikslid, mis korrapäraselt „Tetrise” moodi peldikupotti suundusid. Mingil kvantfüüsilisel põhjusel olid seal põrandal ka märkmik ja pastakas. Ma kirjutasin endale teate (juhuks, kui peaks sündima ime ning mul õnnestub ikka ellu jääda): „Sellele reisile ma enam ei lähe.” Samas, mine sa tea, ehk surm näebki seestpoolt selline välja – hõbedane elektrivool, milles maailm on lahustunud tühjadeks molekulideks.

Lugulaul hipi ja päti ühekssulamisest

Kell on neli hommikul, ühe nüüdseks uksed sulgenud legendaarse Tartu baari katusel ja ees käib suuremõõtmelisem jaur ja me oleme ilmselgelt sõiduvees. Baari kõrval peatub valge limusiin, vahetame sõbrannaga eufoorilisi pilke, tormame kilgates auto poole ning maandume äkki selle tumendatud klaaside taha istmetele kolme kapi vahele. Rasvased kuldketid buldoginäoliste jõmmide kaelas annavad aimu seltskonna kergelt kahtlasevõitu iseloomust, aga kõik autos viibijad on olukorrast ülevoolavalt joovastuses ja välkmoodustunud peoseltskond otsustab sõitu teha. „Davai, devotški, prasnik budet!” Sihtmärgiks ühe tuntud rahvakunstniku sünnipäev kuskil Võrumaa metsade vahel asuvas talus. End julgeks joonud, ei tule meile pähegi, et võiksime lahtihargnevate sündmuste suhtes veidigi ettevaatlikud olla, ja esimene vahepeatus tehakse maanteepervel, kus pagassist võetud pungil saiapätsisuurusest kilepakist (tundus, et neid leidus seal lausa hulgi) kallatakse kõigi šampuseklaasid täis peenestatud seenepuru ja koos mullijoogiga neelavad asjaosalised substantsi ühe lonksuga alla.

No ja hakkab pihta. Esmalt leiab kogu seltskond limusiini tagaistmel üliemotsionaalselt ühisosa – uskumatu, me kõik oleme inimesed ja me kõik saame üksteisest aru! Vahet ei ole, et üks on eestlane, teine venelane, üks naine, teine mees, üks hipi, teine pätt – kõik on üks ja seesama. Me palume juhil pöörata metsatukka, et teha väike peatus, ja avastame end tabamas päikesetõusu rabapervel. Ühtäkki jäävad kõik lihtsalt hämmingust sõnatuna jälgima seda looduse ilu, kuis hommikuudust tungivad läbi esimesed mänglevad erkroosad päikesekiired, terve mets kihab sipelgatest, kes ronivad üle me varvaste ja püksisäärde, ning mets ringutab otse me silme ees algavaks päevaks. Me oleme nagu viis väikest last, kes avastavad uudishimulike silmadega esimest korda maailma. Kõik on nii maagiliselt elus ja ilus. Üks mafiosnik viskab põlvili samblale ja üle ta põskede voolavad paar matsakat pisarat. Ma lähen ta juurde ja ta ohkab sellise jaantättelikult sügava tõdemusena (ainult et korraliku vene aktsendiga): „Tead, üks asi, mis on – vot estonski priroda, blät, eto krasiivaja.” Mul ei jää muud üle, kui ta oma emalikku embusesse võtta.

Sellele sünnipäevale, kuhu me teel olime, me kohale ei jõudnudki, aga kui me päeval kell kolm tagasi Tartus üksteisega ühes parklas hüvasti jätsime, oli siililegi selge – või vähemalt nii meile tundus –, et kõik silmaga nähtavad erinevused inimeste vahel on pelk fassaad ja inimene ise – mis tahes elusaatuse või veendumustega – vaid rakuke ühest palju suuremast organismist. Ei ole mingeid piire meie ja nende vahel, minu ja tema vahel – tõtt-öelda on üldse raske piiri tõmmata, kust „mina” täpselt algan või lõppen. Me oleme suuremalt jaolt lihtsalt end ümbritseva keskkonna ja meiega juhtunu kogusumma ning ainus võimalus sellest pääsemiseks on vahepeal selle mõistmine. Ja seejärel nii iseendale kui ka teistele kõigi nende lolluste eest andestamine.