Eesti kristlikest kogudustest on hakanud viimastel aastatel üha enam populaarsust koguma eriti omanäoline baptistlik 3D kogudus, mille pastor on vaid 26-aastane ning enamik koguduse liikmeid temast nooremad. Noorusele vaatamata on 3D hästi organiseeritud liikumine, mille visioon on jõuda inimesteni, kes on kaugel Jeesusest. Müürileht osales kolme nädala jooksul koguduse jumalateenistustel ja seminaridel nii Tartus kui ka Tallinnas.

„Jeesus, sa valitsed kõikjal,” laulab solist laval ning sama võib lugeda ekraanidelt, mis on üles riputatud ruumi igasse seina. Ekraanide vahel langeb punakas prožektorivalgus pimendatud ruumis metsseapeale ja Absolut Vodka pudelikorgikujulistele bänneritele. Ruumis seisab mõnikümmend inimest, enamik varastes 20ndates, mõni hoiab käsi taeva poole ning kõik laulavad kaasa.

Olen esimest korda 3D koguduse pühapäevapärastlõunasel jumalateenistusel Tallinnas klubis Privé. Nagu Jeesuski tuli kadunute sekka, on Tartu Salemi kogudusest välja kasvanud seltskond noori kristlasi otsustanud valida oma kogunemiskohaks sakraalhoone asemel paiga, mis tunneb pattu. 3D koguduse missioon on „jõuda inimesteni, kes on kaugel Jeesusest!”.

Istun pärast teenistust 3D koguduse pastori Jakob Remmeliga Privé klubisaali lounge’i-ossa punastele tumbadele ja küsin muu hulgas, milline paistab meie kodumaa kristlase pilgu läbi. Jakob vastab, et kuigi Eestis tundub kõik hästi olevat – oleme vaba ja kiirelt arenev riik –, on meil siiski palju abielulahutusi ja depressiooni. Tundub, et eestlased ei ole seda pilti, kuidas elada, enda jaoks veel kokku pannud – kui inimesed Jumalasse usuksid, oleksid nad õnnelikud.

Tartu 3D teenistus võtab pisut äreva esmakülastaja vastu lauluga „Kiida, hing, Issandat” ja üldse paistab, et ülikoolilinna teenistus on puhtalt ruumilistelgi põhjustel pisut soliidsem, või vähem patune, aga igal juhul kuidagi camp ja ootamatu. Athena kinosaalis saab tehnilisi lahendusi hästi ära kasutada, glamuursed punased istmed on aga ehk liiga mugavad. Kui kõik ülistuseks püsti tõusevad, on veider istuma jääda. Baptistlik ülistamise ja kaasaelamise komme on siin ehk küll alguses pisut võõras, jutluse vahelegi hõigatakse saalist spontaanselt „aamen”, „hea kraam!” jne.

Kui pastor on öelnud paar sõna, tervitanud mind ja rõõmustanud minu tuleku üle (sest sinatamine, 25–40 kuulaja poole korraga pöördumine on 3Dlastele iseäranis omane: „Mul on ülihea meel sind siin täna näha!”, „Ma julgustan sind täna meelt parandama!”), kui Jumalat on ülistatud ka laulude ja pillimänguga, tuuakse jutlus meieni video vahendusel. See on üks 3D tehnilisi lähenemisi – Tallinnas ja Tartus näidatakse ühel ajal väga kvaliteetset, hästi produtseeritud, eellindistatud jutlust ning võib juhtuda, et jutluse pidaja istub ise pühapäeval koos teistega saalis.

Vooluvõrk

Nende kolme nädala jooksul, mil Müürileht 3D koguduse teenistustest osa võtab, käib parasjagu jutlustesari „Vooluvõrk”, milles selgitatakse Jumala missiooni vooluvõrgu metafoori kaudu. Esimesel teenistusel Tallinnas haarab mikrofoni pastor Mihkel Rehepapp, kes ütleb, et me kõik ühendaksime ennast vooluvõrku. Ta osutab vooluvõrku mainides oma jalge ees põrandal sinist valgust kiirgavatele LED-lambikestele, aga tegelikult tähendab vooluvõrku ühendamine Jumalaga suhtesse astumist. Järgmises, video vahendusel meieni jõudvas jutluses rääkiva Ivo sõnastuses pakub Jumal meile eluleiba ehk rooga, mis tuleb ülevalt ja püsib ning on nii ülevoolav, et toidab ka meie ümber olijaid. Selleks roaks on Jumala armastus. Ivo lubab, et „Jumal ei lase üle”.

Noored jutlustajad püüavad leida sõnu, et usu toimimist kirjeldada. Jumal on vooluallikas. Püha Vaim on vool. Jeesus on elektrik ning inimesed on elektriseadmed, keda tarviduse korral Jeesus parandamas käib. Meie suhtumine on reostaat, lisab seeria viimane kõneleja, keskkooliõpilane Raul Villem. Reostaadist sõltub voolutugevus ehk usk Jumalasse.

Kolmedimensiooniline suhe Jumalaga

3D alustas viis aastat tagasi, kui tollal 20-aastane Salemi koguduse liige Jakob Remmel otsustas oma koguduse luua ning alustas kogunemisi Tartus kinos Ekraan väikse seltskonna mõttekaaslastega nii Salemist kui ka teistest kirikutest. Kinost tuli ka inspiratsioon nimepanekul – lihtne ja tabav 3D, mida annab kergesti ja löövalt ürituste jms eesliitena kasutada. Hiljem mõtestasid hakkajad kristlased, et kolmas dimensioon nende nimes – lisaks koguduse ruumilisele ja kollektiivsele mõõtmele (kirik ja inimesed) – viitab vertikaalsele mõõtmele ehk suhtele Jumalaga.

3D koguduse reipad jutlused, uute tulijate tervitamine ja koguduse struktuur pärineb USA NewSpring Churchi mudelist. Näiteks võib 3D koguduse kodulehelt leida ameerikalikult narratiivseid ja emotsionaalseid videotunnistusi, milles noored räägivad oma Jumala leidmise teekonnast. Iga inimese lugu on erinev. Mõni on kaotanud perekonnaliikmeid ning pöördub leinaga toimetulekuks Jumala poole. Mõni on leidnud, et regulaarne pidutsemine alkoholi, sigarettide ja amfetamiiniga ei ole siiski see elu, mida ta elada tahab. Ning mõni kahetseb abieluvälise seksuaalelu praktiseerimise pattu.

Tunnistamise teraapia, jutustuse jõud

Lugudes ja nende jutustamises, (usu)tunnistustes, Jumalani jõudmise ja religioossete heitluste jagamises teistega näib seisnevat 3D üks põhimisi formaalseid komponente. See ei ole traditsioonina muidugi kaugeltki midagi uut, sedalaadi konversiooninarratiivid pole omased üksnes baptistidele. Need lood on isiklikud Jumala ja religiooni leidmise kirjeldused. 3D koguduses jutustatakse[1] neid kõnekeeles ning meieni jõuavad need videote või kirjutatud tekstide vahendusel. Koguduse liikmed jagavad oma lugusid hea meelega ka ajakirjandusega. Ülesehitus on neil aga siiski sarnane: kõneldakse kas uskmatu Jumala juurde jõudmise teekonnast või siis ajutisest religioossest kriisist, millele järgneb aga alati Jumala taasleidmine. Neil lugudel on eranditult positiivne lõpp ja sõnum, ehkki enamal või vähemal määral peavad need sisaldama mingitki (ka siis, kui see pole päriselt veenev) kriisi. See on nende lahutamatu komponent. Jakobi sõnutsi on 3D koguduse liikmetest hinnanguliselt umbes pooltel mittereligioosne perekondlik taust – nad on leidnud religiooni iseseisvalt, nad pole seda „päranduseks” kaasa saanud. Ent uued kristlikud perekonnad on loomisel – koguduses on silmatorkavalt palju noori abielupaare (kes on naitunud napilt täisealistena).

Otse neist konversiooninarratiividest näib formuleeruvat ka identiteet, teatav kinniskujund või -taust, millele osutavad konkreetsetest inimestest rääkides teised koguduse liikmed, aga ka uskupöördunud ise. Võimalik, et neid kinnistaustu on mitu – muidugi on tegemist indiviidide, mitte tüüpide või versioonidega –, kuid selgelt domineerib neist üks, vähemasti nende puhul, kel on mingi silmatorkav või eristuv lugu.

Nii osutatakse Tallinna campus’e pastorile Mihklile läbivalt kui endisele sõltlasele ja seda teeb ta korduvalt ka ise. Konversiooninarratiivi iseloomulik tunnus on performatiivsus – teatav väljapoole suunatus. Loo korduva jutustamise teel paistab konversiooni läbiteinu uskupöördumise emotsionaalset kogemust taas läbi elavat. Tartu campus’e pastori, 24-aastase Rando lugu pajatab inimesest, kes leidis jumala teadusele, loogikale ja faktidele tuginedes.

See ühe loo, ühe eristuva tunnuse alusel liigitamine ja sildistamine meenutab pisut Ameerika reality-televisioonist tuttavat praktikat, kus igast tegelasest võetakse üks eristuv detail, mis aitab neid meelde jätta: kellel oli raske lapsepõlv, kellele meeldivad autod, kes kannab ainult roosat värvi… Nüüdseks on 3D kogudusse lisandunud veel üks eriilmelise tunnusjoonega liige, „endine gei” Krister, kellest põgusalt allpool.

Kristlus noortelt noortele

Praeguseks on Jakob üks Eesti noorimaid pastoreid. See on oluline erinevus 3D ja teiste Eesti baptistlike koguduste vahel (muidugi peale asjaolu, et nende teenistused toimuvad ööklubis ja kinos) – peaaegu kõik teenistusel käijad on vanuses 15–29. Üksikud hallipäised paistavad silma. 3Dle aluse pannud kümnest inimesest on kasvanud viie aasta ja mõne kuuga 113-liikmeline ühendus.

Põhjusena, miks nad otsustasid liituda just 3D kogudusega, toovad noored välja, et tundsid ennast tihti ebamugavalt üksijäetuna, kui olid mõnda teise kirikusse uue ja tundmatuna sisse astunud. 3Ds seda ei juhtu – uusi tervitatakse soojalt ning vanad olijad julgustavad neid endaga koos palvetama ning soovi korral mõne töögrupiga liituma. Ka Müürilehe ajakirjanikke ei jäetud üksi, vaid tutvustati end, uuriti, kas me oleme teenistustel varem käinud, kuidas me siia sattusime, mis on meie kokkupuuted kristlusega…

Jumalateenistustel pole mingit dresscode’i, nii tavaliikmed kui ka pastorid tulevad kohale teksades, dressikates ja kampsunites. Sõnum, mida annavad edasi ka hierarhiliselt kõrgemal seisvad pastorid, on lihtne: nende usuline kuuluvus on normaalne, see on selle maailma, ühiskonna osa.

19-aastane Hele-Liis hakkas kristluse vastu huvi tundma umbes kuus aastat tagasi ning enne 3Dni jõudmist sattus ta lähedale ka Risttee, Kolgata ning Elu Sõna kogudusele. Küsimusele, miks ta 3Dsse püsima jäi, vastab Hele-Liis, et lihtsalt mingi klikk käis ära. See „klikk” tundub sarnanevat näiteks 22-aastase Ireni kirjeldusega sellest, kuidas „ta tundis, et Jumal väga konkreetselt ütles”, et tuleks just 3Dsse minna. (Sama retoorikat kasutas ka Jakob „Pealtnägija” saates, kui kõne all oli uue koguduse tegemine: „Aga ühel hetkel ma sain ka aru, et Jumal konkreetselt pani minu südamele…”[2])

Iren ütleb, et 3D muudab eriliseks muu hulgas uuenduslikkus – ta nendib, et just siin on võimalik noortel viia ellu oma mõtteid, samas kui traditsioonilistes kogudustes on see raskem. Mõnikord nad tahavadki teha teenistust teisiti ja siin on see okei!

See uuenduslikkus tundub siiski pigem formaalne, noortepärasus pigem vahend. See ei ole nüüdisaegne reformism, sest jutlustel (jne) edastatud sisus ei ole midagi erilist ja uut, küll on aga silmatorkavalt teistsugune teenistuste vorm. Jah, nad kogunevad ööklubis ja kinos, ning jah, nad ristivad tünnisaunas. Nende jutlused jõuavad tõepoolest inimesteni (muu hulgas) üle võrgu video vahendusel. Peletav pühalikkus on siit puudu – pastorid võivad kanda ja kannavadki dressipükse ja T-särki, kasutada kohati ülepingutatud noortepärast slängi. Ka need, kes muidu kõneldes sedalaadi kõnepruuki ei tarvita, astuvad laval olles hoopis teistsugusesse rolli, kopeerivad – kas teadlikult või mitte – mingisugust 3D formaati, milleks on näiteks spontaansed väljendid või fraasid: „nagu, täiega!”, „nice!”, „super, jess!”, „hea kraam” (mõne kirjakoha kohta), „ülikvaliteetne aeg”, „ülihea meel” jne. Võib-olla peitub siin karismaatilise juhi rolliotsing, on ju koguduse üks juhtmõtteid see, et „juhtideks kujunevad järgijad!”. See osalt silmatorkavalt kunstlik noortepärasuse taotlus toob paratamatult silme ette mingisuguse vabalt valitud erakonna noortekogu piirkonnajuhi tüpaaži…

Tünnisaunas ristimine on külmal ajal tõepoolest ka praktiline. 3D koguduse pärusmaaks nimetatakse näiteks seda, et räägitakse „asjadest nii, nagu need on”. Samavõrd kui sisulised (ja seeläbi niikuinii subjektiivsed) on sedalaadi osutused ka formaalsed – igasugune ülepingutatud sakraalsuse puudumine paistab noortele hästi kohale jõudvat. Kirik tuuakse justkui maa peale, lähemale, eemaldatakse mingi kommunikatiivne, aga ka ruumiline (kirik vs. kino/ööklubi) barjäär. Neile, kes jumalateenistustelt just seda barjääri ja pühalikkust ootavad, on 3D meetodid kindlasti just, vastupidi, peletavad, aga võetud risk on end selgelt ära tasunud populaarsusega sihtgrupi seas.

Ühine missioon

Paralleelselt pühapäevaste jumalateenistustega toimub nii Tartus kui ka Tallinnas DNA kursuse nimeline õhtuste vestlusseminaride sari, kus arutletakse koguduse 12 põhiväärtuse üle. Seminaridel on pingevaba õhkkond, kus igaüks võib muljetada, kuidas tal parasjagu suhe Jumalaga läheb ning milliseid edusamme ta vahepeal teinud on. Ühispalvete sõnastused on vabad ning põhiliselt arutatakse küpsiselaua kohale kursuse jaoks kokku pandud töövihiku küsimuste üle.

Pärast pooleteisetunnist arutelu teemal „Iga samm on tähistamist väärt” jaguneme gruppideks, et koos palvetada. Üks tüdruk soovib paremaid hindeid, teine Jumalale lähemal olla, kolmas, noormees särgiga „MA ♥ OMA KOGUDUST”, et ta suudaks oma elu ja edasist teekonda paremini mõtestada (ja et Kaitseväe arstlik komisjon teda väekõlbmatuks peaks). Paneme silmad kinni ning kaks esikõnelejat palvetavad meie kõigi nelja eest. Palutakse ka seda, et Müürilehel ikka hästi läheks.

3D kogudust iseloomustab ka enamiku liikmete aktiivne panus erinevatesse ühistegevustesse. Näiteks on olemas ülistuse tiim, produktsioonitiim, järgmiste sammude tiim. Kes oskab ja tahab laulda, see laulab, kel on tehnilist taipu, aitab ülekannetega, kes oskab korraldada, korraldab jne. Kaasamispraktika ühendavat toimet tunnistavad ka koguduse liikmed ise DNA kursusel, mil kõne all on 3D põhimõte „Ühtsus tuleb ühisest visioonist”.

Samuti kõnelevad noored laagritest jm ühisväljasõitudest, ehkki näiteks erinevalt ühe suvalise erakonna noortekogu suvelaagrist ei ühenda kristlasi noortelaagrites mitte alkohol ja pidutsemine, vaid teised tegevused. Need ei hõlma loomulikult vaid piibli lugemist ja palvetamist – väga oluline on siin ka muidu noorte ühtsustunde kasvatamine, ühised sotsiaalsed tegevused, mängud jne. Paljud tunnevad, et saavad päästetud just laagris, näiteks 17-aastane Artur ütleb, et ta ei oleks teinud otsust saada kristlaseks, kui ei oleks olnud üht õhtut noortelaagris. Oma jutluses „Jumala vägi tervendab” kõneleb ka Mihkel sellest, missugust olulist rolli mängis tema jaoks ühes suvelaagris osalemine.

DNA kursusel käsitleti veel üht olulist 3D koguduse põhimõtet „Iga samm on tähistamist väärt”. Praktiliselt seisneb see teenistuste silmapaistvalt ekspressiivses nüansis – laulmine, plaksutamine, rõõmustamine. Pühapäeviti vaadatakse koos uute tunnistuste või hiljutiste ristimiste videoid, rõkatakse ja aplodeeritakse ning muidugi on seesugune keskkond ka psühholoogiliselt julgustav üha uuteks uskupöördumisteks. See on oodatav, see on normaalne. Seeria „Vooluvõrk” kolmanda teenistuse eel nimetab Mihkel, et vaid kahe teenistuse jooksul – ja seinale ilmuvad suurelt täpsed numbrid – on kolm inimest päästetud (ehk nad on otsustanud Jumala oma ellu võtta) ja kaks ristitud. Ja kogudus rõõmustab, aplodeerib, hõiskab, tähistab igat sammu.

Meeleparandus või ajupesu

Mõni nädal tagasi jõudis peavoolumeediasse[3] Kristeri tunnistus, kus ta kõneleb homoseksuaalsusest puhtakssaamisest 3D koguduse abiga. Delfi Naisteka artikli autor, kes Kristeri tunnistust kommenteerib, peab seda ajupesuks. 3D koguduses usutakse, et seksuaalsus ei ole inimese jaoks identiteet, vaid pigem osa käitumisest, ning iha endaga samast soost isikute vastu on lihtsalt kiusatus, millest tuleb üle olla – sest valik on inimesel alati[4]. „Jumal lõi inimesed meheks ja naiseks” tähendab paljut.

Ja tõepoolest, see kõigest hoolimata ikkagi mõneti üllatab – need noored, rõõmsad, kenad, armsad inimesed, kellest paljude jaoks on kristlik tee midagi täiesti uut, on aktiivselt ja selgelt homoseksuaalsust eitaval seisukohal. Seejuures puudub siit täielikult see vihkamise retoorika, millest võisime hiljaaegu lugeda The New Yorkeri artiklist[5], mis kõneles radikaalsest Westboro baptistlikust kirikust. Westboro tunnus- ja hüüdlausete hulka kuulusid näiteks „God hates fags” ja „Thank God for AIDS”. 3Dd iseloomustab hoopiski kõikevõitva armastuse retoorika – kõik, kellelt nimetatud teema kohta uurime, kinnitavad, et neid on kutsutud homoseksuaale ja teisi eksinuid armastama, nendega aega veetma; et see on küll patt, aga me kõik oleme patused.

Aborti ega eutanaasiat 3D kogudus ei poolda, kuna Jumal armastab iga inimest, ka seda, kes äsja eostatud või paratamatult suremas, nagu jutlustab külalispastor Meego Remmel Salemi kogudusest[6]. Samas on nad pagulaste suhtes kaheldamatult positiivsed, sest „Jeesus ise oli pagulane”[7] (siiski vist mitte Genfi 1951. aasta konventsiooni alusel, aga mõistate küll…).