Kui olete olnud hädas, et teid kummitab lugu, mis teile üldse ei meeldi, kuid mis kuidagi peast lahkuda ei taha, siis teadke, et võib minna ka hullemini. Muusikat on kasutatud läbi aja nii piinamis- kui ka propaganda tööriistana, mis võib kirjutada üle varasemad meeldivad mälestused.

Muusikakuulamist ja laulmist soovitatakse kui lihtsat ja kättesaadavat vahendit vaimse tervise hoidmiseks. Aga heli ja muusikat saab kasutada väga hästi ka inimeste piinamiseks. Ja ma ei mõtle siinkohal seda „piinamist”, kui kaubanduskeskuses saiakesi valides pole sealne muusikavalik mulle võib-olla alati meelepärane, vaid ikka päriselt hirmu, valu ja alandust tekitavat vägivallaakti, millest inimene ei saa vabatahtlikult väljuda. Helide ja muusikaga piinamine ei jäta kehale nähtavaid jälgi, kuid põhjustab füüsilist ebamugavust ja valu. Palju ei olegi vaja teha – igasugune heli valjusega üle 90 detsibelli on kuulmissüsteemile koormav ja võib viia pikaajalise kokkupuute korral kuulmislanguseni või kiirendada märkimisväärselt vanusega nagunii toimuvat loomulikku kuulmiskadu.

Julgeolekuteenistused on kinnitanud, et kasutavad ebameeldivat heli ja muusikat ülekuulamistel, et takistada ülekuulataval uinumist.

Väga valjud helid kutsuvad kõrvas esile kohese valuaistingu. Kui sundida kedagi kuulama pikemat aega ka lihtsalt väga valju ebameeldiva tämbriga heli (undavat sireeni, püssipauke või kas või valget müra), võib see olla piisav mingi soovitud käitumise või ülestunnistuse saamiseks – ükskõik mis, peaasi et pääseks sellest jubedast helist! Sellel on puhas psühhofüsioloogiline mõju meie kehale. Nii FBI kui ka teiste riikide julgeolekuteenistused on kinnitanud, et kasutavad ebameeldivat heli ja muusikat ülekuulamistel, näiteks kombineerides valju muusikat ja valgussähvatusi, et takistada ülekuulataval uinumist. Kui mängida näiteks iraaklastele Lääne popmuusikat, on sellel lisaks ka kultuuriliselt alandav mõju, sest igasugune muusikakuulamine on nende jaoks patt. Kuigi valjuhäälne koraani lugemine võib tunduda meie kõrvadele laulmisena, ei peeta seda sealses kultuuris muusikaks.

Karistav koorilaul koonduslaagris[1]

Kui eelnevad näited on seotud piinatava passiivse kuulmiskogemusega, siis piinajate ajaloolises arsenalis on ka aktiivmeetodeid. Laulude kasutamine annab piinajatele rohkem tööriistu, mille mõju võib olla sügavam, pikemaajalisem ja palju mitmetasandilisem, kus rakenduvad lisaks muusikalistele parameetritele ka keelelised ja semantilised väljad. Mõtlemapanev näide selle kohta, kuidas inimesi muusikaga piinati, pärineb teise maailmasõja aegsetest kontsentratsioonilaagritest Saksamaal.

Max Plancki instituudi emotsiooniajaloo uurimiskeskuse teadur Juliane Brauer on teinud intervjuusid laagritest pääsenutega. Olenemata ilmast, õhutemperatuurist ja füüsilisest väsimusest kästi vangidel pärast pikka tööpäeva hoovil seistes veel tundide kaupa laulda. Kui mõni sellega vangivalvurile sobivate standardite kohaselt hakkama ei saanud, pikenes kohustuslik koorilauluaeg kõigile. Selle kohta oli kasutusel isegi eraldi termin – Strafsingen. Ellujääjate intervjuude põhjal kuulusid repertuaari lõbusad saksa sõdurilaulud, näiteks „Schwarzbraun ist die Haselnuss”, „Weit ist der Weg zurück ins Heimatland” ja „Fröhlich sein und singen”. Soovitan need YouTube’ist üles otsida, et oleks lihtsam ette kujutada, kuidas nende mažoorsete marsilaulude naiivsed ja rõõmsad sõnad kajasid vanglahoovis piinatud, väsinud ja ilmselt juba kurnatusest kähedate häälte esituses. Vähesed vangid valdasid saksa keelt, mistõttu valvur katkestas laulmist pidevalt ebatäpse häälduse või ebapiisava entusiasmi pärast ning lauluga alustati uuesti. Kaks tundi, kolm tundi, neli tundi.

Marsilaulude naiivsed ja rõõmsad sõnad kajasid vanglahoovis piinatud, väsinud ja kurnatusest kähedate häälte esituses.

Mõnikord rakendati uute laulude õppimiseks ka füüsilisi harjutusi (Strafsport), näiteks kükke. Selline muusikaline sadism väsitas niigi väsinud ja haigeid kehasid ning muserdas samal ajal vaimu, sundides teesklema entusiasmi ning tajuma teravat vastuolu laulusõnade ja reaalsuse vahel, mis muutis lauljad nii ka iseenda piinajaks. Varasemad meeldivad ühislaulmise kogemused kirjutati üle valu ja meeleheitega, varasem laulmisega kaasnenud turva- ja kogukonnatunne asendus hirmuga. Aastaid hiljem tehtud intervjuudes kirjeldati Strafsingen’iga seotud kogemusi ülima detailsusega, väga tugeva emotsionaalselt määrava komponendina kogu vangilaagrikogemuse kontekstis. Ja ilmselt see oligi natsidel nii mõeldud. Isegi kui füüsiline keha laagrist pääseb, on psüühikas toimunud suur muutus, röövitud on rõõm kooslaulmisest.

Muusika propaganda teenistuses

Oma töös olen seni andnud loenguid ja kirjutanud muusika mõjust emotsioonide regulatsioonile selles võtmes, et kuidas kasutada seda emotsionaalse tasakaalu saavutamiseks, pigem eeldusel, et inimesed liiguvad negatiivsetest tunnetest välja neutraalsete või lausa positiivsete seisundite poole. Seetõttu mõjus intrigeerivalt palve kirjutada muusikast ja vägivallast. Aga loomulikult, nagu agressor ei mõtle rakette teele saates ei ohvrite arvule ega ka keskkonnakahjudele, võib ka muusika muutuda vajaduse korral relvaks. Enne kui läheb päriselt piinamiseks, saab muusika rakendada edukalt propaganda vankri ette. Kuna evolutsioonilistel põhjustel ja (eriti) grupisurve all kipume muusikale ka üsna hästi alluma, siis ma tegelikult ei tea, kui palju saab ennast ette valmistada taolisteks planeeritud „rünneteks”, eriti näiteks juhtudel, kus propaganda sihtmärgiks on lapsed ja noored. Nõukogude ajal oli muusika väga tugeva tsensuuri all, spetsiaalne komisjon kontrollis, kas laulude sõnad, meloodiad ja harmooniad kannavad ikka edasi „õigeid” sõnumeid. Näiteks filmis „Seltsimees laps” on kõnekas stseen, kus väike Leelo kuulab raadiost pioneerilaule, mis talle väga meeldivad ja ka hästi meelde jäävad. 

Evolutsioonilistel põhjustel ja grupisurve all kipume muusikale üsna hästi alluma.

Ainult mitte unustamiseks 

Eelmisel õppeaastal arutasime tudengitega Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Theodor W. Adorno „Uue muusika filosoofia” üle just samal ajal, kui algas sõda. Adorno muusikafilosoofia põhipostulaat seisneb progressis. Tema arvates pidi õige kunstmuusika lähtuma uutest komponeerimisprintsiipidest, mis ei põhine klassikalisel harmoonial, et kajastada ja peegeldada seeläbi adekvaatselt teise maailmasõja järgset olukorda. Sellist muusikat kirjutas näiteks Schönberg. Adorno kritiseeris neid kaasaegseid heliloojaid, kelle looming põhines endiselt 18.–19. sajandi heakõlaliste harmooniatega helikeelel, ja põlastas peavoolu popmuusikat (ja raadiot selle edastajana). Ühesõnaga, arutasime Adorno teksti, aga samal ajal ei saanud ma oma peast kuidagi välja uudistes näidatud pilte Venemaa rünnakust Ukraina vastu. Tundsin äkki, et sain esimest korda päriselt aru sellest, mida Adorno tahab öelda ning miks ta tunneb nii suurt põlgust massikultuuri, levimuusika ja džässi vastu. Mina muusikapsühholoogina tean, kuidas muusika eri elemendid meid paratamatult mõjutavad, kuidas muusika mõju on füsioloogiline, kuidas see meid haarab – me hakkame ju muusikale tahtmatult kaasa laulma, väga lihtsad meloodiad jäävad meid kummitama vastu meie tahtmist. Muusika on tõhus relv, mida psüühika vastu kasutada, ning propagandas ja seda levitavas massimeedias on seda alati ka tehtud. Võime öelda, et sellist muusikat on mõnus kuulata, me ei peagi alati muusika üle pikalt mõtlema, vastupidi, saamegi ennast välja elada, tantsida ja unustada. Mida Adorno minu meelest öelda tahab, on just see, et me ei tohi unustada. Muusika ei tohi meil lubada valida unustust. See mõte tabas mind väga valusalt. Kui ma mõtlen, et saan muuta muusikaga meeleolu, sest see on hea käepärane vahend, mis aitab meil kurvast hetkest üle saada, siis tegelikult on need minu isiklikud pisikesed probleemid, millele vajan leevendust. Oma paha tuju, tühise ebaõnnestumise või kaaslase käitumise unustamisega unustan ma hetkeks ka selle, mis toimub maailmas. Adorno muusikafilosoofia pressib kogu aeg peale seda, et „tõde maailmast” peab alati muusikast läbi kumama ja paraku ei ole selle talumine meeldiv.

Selliste mõtetega saab väga edukalt piinata muusikateadlast. Aga muusikast mõtlemine ongi suur osa minu tööst ja see on vaid üks väljakutse, mis selle minu jaoks veelgi huvitavamaks teeb. Siiski ei ole need mõtted avaldanud mõju minu vaba aja playlist’idele, mida kasutan, nagu artikli alguses mainitud, oma vaimse tervise hoidmiseks: tantsimiseks, kaasalaulmiseks, koristamise taustaks, meenutamiseks, unistamiseks. Olen õnnelik, et saan kuulata ja laulda lugusid, mida ma tahan, millal ma tahan ja sellise valjusega, nagu ma tahan. 

[1] Refereeritud peatükist: Brauer, J. 2019. Music, body and emotion between well-being, manipulation and torture in the twentieth century. – The Routledge companion to music, mind, and well-being (toim. Gouk, P. et al.). Routledge, lk 149–161.

Marju Raju on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikapsühholoogia teadur.