Muidu lauljana tuntust kogunud Karl Killing laenab oma kannelt ka teistele artistidele, aina enam just produtsendina. Karl rääkis, miks kaksikrollis olemine kasuks tuleb, mida ta ise heas produktsioonis otsib, miks vältida üksildast loomingulist mulli ja millal on õige aeg oma salanippe jagada.

Miks sa tundsid, et võiksid liikuda artisti rollist stuudiosse produtsendiks?

Viimased kolm-neli aastat olen olnud pigem olukorras, kus ma ei tea, mida ise välja anda, aga tean, mida tahan teiste jaoks teha. Ühel hetkel sain aru, et mul on vaja pausi, aga kuna mulle nii väga meeldib muusikat teha, siis nüüd olengi 50:50 olekus, kus produtseerin paljudele, aga tahan olla rohkem ka artisti rollis. Need suhestuvad väga hästi. Mind teatakse praegu mõlemat pidi ja see annab mu artistikuvandile juurde.

Kui mõtled oma kriteeriumitele artisti ja produtsendina, siis kas oskad neid eristada?

Siiani proovin neid eristada. Artistina tunnen, et mul on rohkem vabadust. Mitte keegi ei ütle mulle, et „tõmba bassi siit üles” või „vaheta bassisaund ära” – olen iseenda kuningas ja see on ülilahe, et olen suutnud viia ennast tasemele, kus saan endale produtseerida. Halb on see, kui teed kõike üksi ja satud loomingulisse mulli. Muusikat peab ikkagi tegema teistega koos, et saada inspiratsiooni, sest sul endal ei ole lihtsalt nii palju ideid. Olen kõik need faasid viimase paari aastaga läbi teinud, kus olengi üksi nühkinud, ja siis tekivad momendid, kus midagi ei tule välja, sest olen mingis mõttemustris kinni. Siis käin mõne produtsendi juures sessioonil, vaatan, kuidas tema muusikat teeb, ja peas lööb pirn põlema. Artistina on sul vabad käed, produtsendina pead täpselt kuulama, mida artist tahab.

Halb on see, kui teed kõike üksi ja satud loomingulisse mulli. Muusikat peab ikkagi tegema teistega koos, et saada inspiratsiooni.

Kui mõelda ülituntud produtsentide peale, siis neil on sageli hästi äratuntav käekiri. On arusaadav, et see produtsent töötas selle konkreetse loo juures. Kas tunned, et ka sul on tekkinud oma signatuursaund või -stiil, mis jääb olenemata artistist nendele lugudele külge, millega töötad?

On tekkinud, vähemalt nüüd. Olen aru saanud, et ma olen produktsioonis pigem meloodiline. Praegu on trendikas sünge monotoonsem saund, house ja techno. Mulle väga meeldib produtseerida ka house’i ja techno’t, aga meloodilisemal kujul, tuua sisse rohkem harmoonilisust. Ma ei saa öelda, et see on muusikaliselt intelligentsem, aga see on voolavam ja mängivam. Näiteks Calvin Harrisel ja Ellie Gouldingul on lugu „Miracle” – see on nii lihtne ja monotoonne, et mina ei jaksa seda kuulata. Ma ei suuda kuulata kogu aeg kolme akordi. Üleminekud eelrefräänist refrääni, refräänist salmi jne – nendele ei pöörata modernses muusikas piisavalt tähelepanu. Loomulikult popmuusika lihtsalt ongi selline, aga inimesed teevad suuri silmi juba siis, kui suudad selle neljanda akordi sisse tuua. See on džässilik vaatevinkel, aga samas praegu muusikas vajalik.

Üks asi, mis on omane rohkem välismaale ja siin alles sagedasemaks muutumas, on see, et produtsenti tuuakse artisti kõrval võrdväärselt esile.

See on trend, mis on hakanud Eestis lõpuks levima. Meil on nii, et kui lased loo välja, siis kedagi tegelikult ei koti, kes sellele põhja tegi. On ehk üks protsent, kes sellele mõtleb ja näebki, et näiteks Vallo Kikas tegi, ja kes panevad siis Instagrami, et „Vallo, ülinaiss produktsioon”. Mõtle, kui palju see Vallot motiveerib, kui keegi toob eraldi välja, et tema on selle loo tausta teinud. Produtsendid saavad aru, et sellest saab tekitada brändi, nime ja näo. Selle eest võin isegi natuke krediiti võtta, et see, mida me siin stuudiotes (FAAR Music – toim.) teeme, on toonud tegelikult kaasa inimeste tunnustamise popproduktsiooni eest. Puhtalt tänu sellele on inimestel rohkem motivatsiooni pühenduda näiteks produktsioonile või kirjutamisele.

Kui kuulsin Villemdrillemi lugu „Kinnisilmi”, siis just sinu produktsioon oli see, mis selle mulle maha müüs lisaks sellele, kui Villemdrillem seda Eesti Muusikaettevõtluse Auhindadel tänavu aprillis esitas. Kas saaksid juhatada mind läbi selle loo kokkutulemise protsessi?

Oi, see oli pikk protsess. Villem on veel ikkagi hiphopartist, samas talle meeldib väga teha ka tantsulisemat muusikat. See oli täpselt aeg, kui meie sõbrad kuulasid rohkem tech, deep ja progressiivsemat house’i ning siis Villem arvas, et „kuule, teemegi mõnusa laid-back house’i-gruuvi peale räpikama loo”. Protsess selleni jõudmiseks, et see sobiks saundilt, võttis umbes kuu aega. Vähemalt. Töötunde niivõrd-kuivõrd isegi ei olnud, pigem see, kui palju me analüüsisime ja muutsime ning mõtlesime, mida sinna arranžeerimise mõttes veel juurde panna, et see kõlaks kui popträkk, mis on samal ajal house, mis on samal ajal laid-back. Tahtsime, et see oleks veits munadega lugu, aga samas gruuvi. Kuna mulle endale väga meeldib viimasel ajal house’i produda, siis kasutasin selle looga kõiki oma parimaid võtteid.

Mis need olid?

Leida Villemi vokaali taha see õige gruuv. Selles produktsioonis on kasutatud hästi palju vastu takti süntide löömist, et tekitada mõnusat kontrasti Villemi monotoonse flow’ga. Et sa ei tunneks, et lugu on kogu aeg ühe takti peal, vaid suudad seda gruuvi mitmel eri viisil enda sisse võtta. See on ka asi, mida on öeldud põhjenduseks, miks lugu tegelikult töötas – see oleks olnud nagu Villemi vokaali ümber produtud träkk, mis tegelikult oligi nii. Aga seda ei pane inimesed tavaliselt tähele. See on kindlasti üks mu viimase aja lemmiklugusid, mille ma produnud olen. Villemiga on lahe ka see, et ta on üks artist Eestis, kellega käib tugevalt kaasas ta bränd, ja see on justkui ta brändi lugu.

Tulin ühel päeval pesust, võtsin rätiku, kuivatasin ennast ära ja läksin vannitoas kogemata küünarnukiga kuumaveetoru vastu – see tegi täpselt sedasama häält, nagu teeb log drum.

Kas käid ka ringi ja otsid helisid, mida saaksid produktsioonis kuidagi piisavalt palju moonutada, nii et keegi ei saa aru, kust need pärit on, aga samas need annavad omaette saundi?

Täiega. Näiteks praegu on väga teemas amapiano, kus on üks kindel bass nimega log drum, mis kõlab nagu vastu mingit kindlat puitu löömine ja teeb sellist konga häält. Mäletan, et tulin ühel päeval pesust, võtsin rätiku, kuivatasin ennast ära ja läksin vannitoas kogemata küünarnukiga kuumaveetoru vastu – see tegi täpselt sedasama häält, nagu teeb log drum. Lindistasin selle üles ja see on mul nüüd Abletonis enda programmis olemas bassi one shot’ina, sest ma suutsin selle nii läbi töödelda, et see kõlabki omamoodi. Kui oled produtsent ja oskad tehnilist poolt kasutada, saad absoluutselt mis tahes helist midagi teha.

Kui palju sulle loeb, et sinu tehtav oleks välismaailma jaoks kuidagi müstifitseeritud; et sa ei avaldaks kõiki oma võtteid?

Sada protsenti, sest see lisab sulle heas mõttes eksklusiivsust, kui sa ei näita kõiki nippe ära. Kui oled up-and-coming selles mõttes, et oled juba laineid löönud, siis tuleb eksklusiivsust hoida. Kui ma jõuaks kunagi Drake’i produtseerimiseni ja tunneks, et olen jõudnud kohta, kus mul ei ole enam mitte midagi kaotada või kuhu olengi tahtnud jõuda, siis ma arvatavasti oleksin kahe käega selle poolt, et näidata, kuidas ma olen asju teinud, et saaksite ka nii teha. See on kindel moment, kus eksklusiivsus peaks ära kaduma, et näidata ennast rohkem ka inimesena, hakata teisi aitama, tekitada suuremat kogukonda.

Mida on selleks vaja, et sinu tehtut märgataks välismaal?

Ma ütlen ausalt, et kõik käib läbi sidemete. Sul on lihtsalt vaja luua suhteid. Selle taseme, et teha poplugu, olen saavutanud, aga ma tean, et saan kõvasti paremini ja mul on nii palju aega veel õppida. Areneksin kindlasti kiiremini, kui saaksin uusi kogemusi eri artistidega. Mul on tunne, et peangi ennast eest vedama just produtsendina ja artistipool tuleb kaasa. Produtsendina on mul välismaal praegu rohkem võimalusi. Sel aastal tuli näiteks Austrias välja üks minu produtud lugu, niisugune pungilik, mis on väga minu spektrist väljas, kusjuures tehtud koos Andres Kõpperiga. Käisime Austrias lihtsalt teiste kirjastuste kaudu kirjutamas. Kahe ja poole nädala pärast (intervjuu toimus septembri keskel – toim.) lähen nädalaks Berliini, novembris Londonisse. Proovin kogu aeg vaikselt mingit baasi tekitada. See on lihtsalt suhete loomine, samal ajal enda arendamine ja püüd käia kogu aeg asjadega kaasas. See on raske, aga ma armastan seda nii väga. See protsess on minu jaoks lihtsalt nii nauditav. Ma ei taha jõuda tippu ilma selle protsessita. Tahan käia läbi nii aukudest kui ka kõrgetest kohtadest. Igalt poolt.

Merit Maarits on muusikatööstuse nanokuulsus.