Leedu ainsal saarel asub Nida kunstikoloonia, mis tähistab märtsis oma teist sünnipäeva. Käisime kohapeal asja uurimas.

Residentuuriprogrammid on Baltikumis endiselt suhteliselt uus nähtus ning kunstnike liiklus on siinmail seetõttu veel suures osas ühesuunaline. Viimastel aastatel on residentuurimaastik aga juba kordades avardunud ning tulemused on ka kohalikus kunstipildis üha enam nähtavad. Kui Eestis on residentuuriprogrammid seotud valdavalt projektiruumidega, siis Leedus asuv Nida kunstikoloonia (Nida Art Colony ‒ NAC) on tekkinud Vilniuse Kunstiakadeemia osana ning mõeldudki esmajoones akadeemiasse värske vere vahendamiseks.

NAC avati märtsis 2011 Neringa saare looduskaitsealal ca 360 kilomeetri kaugusel Vilniusest. Unikaalse loodusliku ümbrusega kunstikoloonia traditsioonid ulatuvad tagasi 19. sajandisse, mil kirjanike järel hakkasid külastama kohta üha enam ka ümberkaudsed kunstnikud. Tänane kaasaegsele kunstile spetsialiseerunud koloonia meelitab kunstnikke eelkõige just oma romantilise distantseerituse ning vaikusega, mis suurlinnakeskses kunstimaailmas väga eksootilise ning luksuslikuna mõjub.

Kuna NACi näol on tegemist võrdlemisi uue organisatsiooniga, pole sel kujunenud veel välja ka oma selget profiili või nägu. Detsembris kolooniat külastanud Johan Pousette näeb selles just koha potentsiaali, kuna tema arvates peaksid residentuuriprogrammid olema paindlikumad ning muutuma koos kunstipraktikatega. NAC on näidanud selle kahe aasta jooksul institutsiooni kohta väga suurt avatust ja dialoogivalmidust: regulaarselt kutsutakse kunstiprofessionaale andma tagasisidet seal resideeruvatele kunstnikele, kuid samamoodi ka kolooniale endale.

Detsembris toimunud mõttevahetuses jäigi kõlama Pousette’i seisukoht, et hetkel pole kunstiväljal piisavalt protsessikeskseid residentuure, mis lubaksid kunstnikul riskivabalt katsetada, ning võib-olla on see just midagi, millele NAC peaks orienteeruma. Pousette on viidanud sarnasele mõttele ka ühes oma artiklis: „Kuna kunstiinstitutsioonid muutuvad üha enam meelelahutustööstuse osaks, on jäänud alles vähe paiku katsetamiseks ja eksimiseks, arenemiseks ja uurimistööks. Nagu Groys ennustas, on kunstiline uurimustöö ülikoolides üks neid kohti, kus projektid võivad areneda väljaspool turgu ja neoliberaalset loogikat.” 1

Taolised protsessikesksed residentuurid peaksid varustama kunstnikku kõige loominguliseks tööks vajaminevaga, esitamata seejuures tingimusi või nõudmisi konkreetse kunstiteose loomiseks. See on kahtlemata ilus mõte, kuid siin tõusevad esile kohe ka mõned probleemid. Esimene on muidugi sellise projekti rahastus. Rootsi kontekstis hästi töötavad mudelid käivad Balti riikidel enamasti juba puhtmajanduslikult üle jõu. Teiseks tähendaks see Nida jaoks ka põhimõtteliste muudatuste tegemist. Hetkel on keskmine NACis viibimise aeg 1,5 kuud, mille sisse jääb koloonia personali sõnul ka 1‒2 nädalat vaimustunult metsas hulkumist ja luidetel jalutamist. Ehk siis protsessikesksed residentuurid on enamasti pikemaajalised pühendumised mingile huvipakkuvale teemale. Seega peaks NACi juhtkond mõtlema tõsiselt residentuuriaja pikendamisele, et anda kunstnikele/kuraatoritele tõesti aega süvenemiseks. See sobiks ka paremini koloonia tegevdirektori Rasa Antanavičiūtė visiooniga NACist kui „aeglasest teraapiast”.

NACi hoone on endine juurviljajaotuskeskus, mis suudab majutada üle 60 inimese. NACi kunstiline juht Vytautas Michelkevičius näeb kolooniat kunstihariduse uuendamise ning eksperimenteerimise kohana. Arvestades, et NAC on Vilniuse Kunstiakadeemia osa, on see ka igati mõistlik. Siiski tundus mulle, et koloonia võiks pakkuda veidi enam ka Nida kohalikule kogukonnale. Kahtlemata on siin olukord oluliselt erinev (suur)linnades asuvatest residentuuridest, mida ümbritseb asjatundlik ning kultuurihuviline publik, kuid kui koloonia alustaks diskussiooni, tooks see kasu mõlemale poolele.

Kogukonnale „tagasi andmist” saab mõista ka laiemalt. Hetkel jäävad NACis resideeruvate kunstnike ning kohaliku kunstimaailma kontaktid Vilniuses toimuvate NACi kunstnike näituste tasemele. Arvestades, et koloonia plaanib panna senisest rohkem rõhku ka kuraatorite residentuuri kutsumisele, võiks siit areneda püsivam suhtlus väliskuraatorite ja kohaliku kunstimaailma vahel. Itaalias näiteks on residentuure, kuhu kutsutud külaliskuraatoritele tehakse ülesandeks külastada intensiivselt kohalikke kunstnikke ning töötada nendega koostöös residentuuri lõpuks välja ka näituseprojekt. Kahtlemata nõuab selline projekt jällegi raha, kuid samas oleks kasu Leedu kaasaegsele kunstiväljale kahtlemata märkimisväärne.

Nagu mainitud, korraldab NAC Vilniuses resideeruvate kunstnike (tavaliselt grupi)näitusi. Viimane neist kandis pealkirja „Aeg maha” („Taking Time”) ning see toimus Vilniuse Kunstiakadeemia galeriis 11.12.‒15.12.2012. Näitus oli ebatavaline selles mõttes, et kõrvuti olid välja pandud nii valmisteosed kui ka alles töös olevad projektid. See asetas kriitiku ebatavalisse positsiooni. Harjumuspärase lõpptulemuse hindamise asemel tekkis avamisel elav diskussioon teemal, kuidas üht või teist teost võiks edasi arendada või mis suunas võib antud katsetus kunstniku hilisema loomingu viia.

Enamik teoseid tegeles materiaalses plaanis Nida vahetu ümbrusega ‒ eriti populaarsed olid rannast leitud objektid. Kuna osad projektid olid läbimõelduse astmelt väga algelised, oli teoste tase äärmiselt kõikuv. Teistest selgelt tugevam oli Myroslav Vayda (Ukraina) installatsioon „Taimed” („Plants”). Teoses kasutas Vayda Nida tänavatelt leitud vanu teleriantenne, mis olid digitelevisiooni tulekuga minema visatud. Nii tekitas ta ühenduse kahe vastandliku elustiili vahele ‒ need, kes elavad metsas, vajavad televisiooni, et püsida ühenduses muu maailmaga, need, kes elavad aga linnas, vajavad potitaimi, et püsida ühenduses loodusega. Teos on ühelt poolt selgelt Nida suhtes kohaspetsiifiline, kuna kommenteerib sealset eraldatust ning igatsust teise poole järele, samas on see piisavalt universaalne, et kõnetada mis tahes taustaga inimest.

Teiseks näitusel selgelt esile tõusnud suunaks olid isiklikud narratiivid. Parimad selle suuna näited pärinesid vene kunstnikult Natalia Zintsovalt ning poola kunstnikult Marta Bogdańskalt. Zintsova „Mu oma väike merevaigukollektsioon” („My Own Small Private Collection of Amber”) koosnes erinevatest kollakatest esemetest, mille kunstnik oli rannalt merevaigu pähe korjanud. Zintsova oli lapsena Läänemere ääres suvitamas käies alati kirglikult merevaiku otsinud ning nüüd vanemana üritas ta oma lapsepõlvetoimingut kuidagi teises võtmes mõtestada. Bogdańska „Sinise teibi märkmed” („Blue Tape Notes”) oli seeria kunstniku Nidal tehtud märkmetest, millele olid lisatud joonistused teibist, mida ta märkmete seinale kinnitamiseks kasutas. Märkmete korrapärase seeria katkestas paberi otsalõppemine märkmikust. Mõlemad teosed tegelesid ühe isikliku loo reprodutseerimisega ning katkestatusega ‒ Zintsova puhul oli lapsepõlvemälestuste merevaigust saanud prügi ning Bogdańskal sai lihtsalt märkmepaber otsa.

Näituse lõppedes jääb siiski õhku küsimus, mil määral on poolikute projektide avamine laiemale avalikkusele õigustatud või hea mõte? Kunstikriitikuna on väga huvitav vaadata, mis suunas üks või teine kunstnik liigub. Näitus tekitas tunde, nagu oleksid sattunud kunstniku ateljeesse. Samas oli näituse tase ikkagi väga hüplik ja headest töödest enam oli projekte, mille väärtus selgub parimal juhul alles tulevikus, kui need saavad hüppelaudadeks kunstniku järgmistele, juba rohkem läbi töötatud projektidele. Protsessi avamine pole siiski täiesti halb mõte, kuid ehk töötaks see paremini Nidas kui Vilniuses. Kuna paljud tööd on olnud Nida unikaalse ümbruse tõttu tahes-tahtmata siiani väga kohaspetsiifilised, siis võiksid need kõnetada just kohalikku kogukonda, kellel oleks ehk tuttava ainese kaudu ka kergem kaasaegse kunsti keelega suhestuda.