Kadri Voorand Quartet – Armupurjus (Avarus, 2016)

Kadri Voorand Quarteti kauamängiv „Armupurjus” on joovastus vabadusest, eklektikast, emotsioonidest ning värvirohkusest. Kõige olulisem on, et sellel plaadil ei hoita tagasi – tunnetusskaalad muutuvad hetkega ja hulluseni on jäänud vaid üks väike samm, mille ümber lüüakse energilist tantsu.

Kadri Voorand Quarteti kauamängiv „Armupurjus” on joovastus vabadusest, eklektikast, emotsioonidest ning värvirohkusest. Kõige olulisem on, et sellel plaadil ei hoita tagasi – tunnetusskaalad muutuvad hetkega ja hulluseni on jäänud vaid üks väike samm, mille ümber lüüakse energilist tantsu.

Kõnealusesse koosseisu kuuluvad lisaks Voorandile kodumaisele džässmuusikaaustajale tuntud interpreedid: Taavo Remmel – kontrabass, Virgo Sillamaa – kitarrid, Ahto Abner – trummid ja löökpillid. Kvarteti mäng on täpne, mitmekihiline ja ettearvamatu. Koos puudutatakse erinevaid stiile, pop- ja (progressiivset) rokkmuusikat, kohati vihjatakse kantrile, siis folgile, järgmine lugu kompab vabaimprovisatsiooni pärusmaid ja sekka veel toorest diskot. Siinkohal tuleks mainida, et albumil on autoriloomingu hulgas viis impolude’i ehk „väike osake vabalt improviseeritud jam’idest pärast pikka stuudiopäeva, mil vallandus meie pisut pöörane nägemus selle bändi muusikast”.

Kadri Voorandi julgus kasutada erinevaid hääletämbreid on muljetavaldav. Ja säärast kirevat värvipaletti ja keerukaid vokaalimprovisatsioone saavutab ta suurepärase tehnikaga. Kui lisada sellele omakorda erinevad elektroonilised efektid, muutub väljenduslaad veelgi eriilmelisemaks, pöörasemaks. Samuti tuleb esile tõsta lauljanna oskust rõhutada tundeid, mis on sõnade taha peidetud, andes viimastele (suurema) muusikalise kaalu (lüürikat on sel albumil A. Ehini, K. Ehini, K. Merilaasi, A. Sanga, R. Soola jt sulest).

Pärast pikka tööpäeva on „Armupurjus” hea sõõm kosutust – mitmekülgne kuulamine, (armu)purjus muusikast ja elust.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Kammernaiskoor Sireen – Terra Incognita (2016)

Kammernaiskoor Sireen – Terra Incognita (2016)

Mitmekülgsus ja paindlikkus on ambitsioonikad eesmärgid. Kammernaiskoor Sireen on püüdnud mahutada oma debüütalbumile viiskümmend viis eriilmelist minutit muusikat.
Mick Pedaja – Hingake/Breathe (2016)

Mick Pedaja – Hingake/Breathe (2016)

Mick Pedaja debüütalbum „Hingake/Breathe” on tulvil elektrooniliste ja akustiliste elementide (esoteerilist) kooskõla, mille taustal kulgeb hapra tonaalsusega falsett.
Douglas Dare – Aforger (Erased Tapes, 2016)

Douglas Dare – Aforger (Erased Tapes, 2016)

Douglas Dare oli minu jaoks tundmatu suurus ja tema mõtterägastikus ekslemine suur katsumus, mis kulmineerus rikastava võiduga. Esimese mulje lõi albumi pealkiri „Aforger” – Dare ongi võltsija, omamoodi pettur, kes juhatab reaalsusest illusioonide maailma.
Müürileht