Müürilehe toimetus intervjueeris kaheksat inimest, kes puutuvad oma ametis sagedasti kokku surmaga. Surm on eksistentsi loomulik osa, aga sellest rääkimine ja sellele otsa vaatamine on enamasti seotud negatiivsete emotsioonide, tabude ja tumedusega. Seetõttu soovisimegi teada, kuidas suhestuvad surma ja seda ümbritseva kultuuriga inimesed, kelle jaoks see on igapäev. Millised on nende kogemus ja tähelepanekud? 

Kes hoiab surija hinge?

Hingehoidja on amet, millest paljud polnud ehk veel kümme või isegi viis aastat tagasi kuulnudki, kuid millest on nüüd – kuna surm on kultuuris ju praegu vägagi popp teema – pisut rohkem juttu olnud. Piia Ruberi teekond hingehoidjaks sai alguse teisiti kui paljudel ta kolleegidel ehk mitte vaimuliku kutse kaudu, vaid isiklikumal põhjusel. Nimelt suri ta enda lähedaste seas lühikese aja jooksul mitu inimest, temaga sama vanad või nooremadki. „Kuidagi sattusin käima haiglas või lihtsalt nende juures ja tundsin, et mul jäi sõnadest puudu; et ma ei oska teha midagi, millel oleks põhjendus ka kusagil mujal kui minu sees.” Nõnda jõudis ta kõigepealt üheaastasele hingehoiu baaskoolitusele, praegu on ta aga Usuteaduse Instituudis magistrantuuri lõpetamas ning samal ajal töötab ta viiendat aastat Iru hooldekodus, ametlikult kord nädalas neljapäeviti, kuid tegelikult pole muidugi tegemist tööga, mida saaks teha n-ö kella pealt.

Mida see poeetilise nimega amet või kutse õieti hõlmab? „Pakud inimesele kohalolu ning kõikvõimalikku abi sellel hetkel ja selles kohas, kus ta parasjagu on. Inimestele on väga oluline, et nende elul oleks (olnud) tähendus. Ja seda tähendust saabki aidata neil otsida, paremal juhul ka leida. Ja see oma aja pakkumine ja kellegi juures olemine on tähendusliku suhte pakkumine. See vist rahustabki.” Ehkki hingehoidja saab töötada selgesti ainult elavatega, hõlmab see amet muu hulgas ka surijaga koos olemist tema surma hetkel (aga loomulikult ka enne seda).

Hea surm, räägib Ruber, on selline, mille puhul lahkuja on surmaga leppinud, tal on asjad korras, ta on valmistunud ega sõdi enam sellega. Teisalt möönab ta, et tänapäeval on inimesed surmast suuresti kaugenenud, see kohutab neid. Nõnda tahetakse lähedased elu lõpus hooldekodusse või hooldushaiglasse saata: „Nagu see oleks mingi paha või tume või räpane asi. Surnuid ja surijaid kardetakse.” Ruber sõnab, et tema meelest on kodusurmad siiski kõige ilusamad, ehkki lähedastel on muidugi raske vaadata lahkujat kannatamas – sest harva juhtub, et inimene paneb käed rinnale risti, sulgeb silmad ja lahkub täiesti valutult, enamasti on see siiski pikem protsess. Samas võib seisund olla selline, et ka haiglas ei saaks surija valu rohkem leevendada kui kodus: „Inimene tahab ju tegelikult lihtsalt oma turvalises keskkonnas surra.”

Inimestele on väga oluline, et nende elul oleks (olnud) tähendus. Ja seda tähendust saabki aidata neil otsida, paremal juhul ka leida.

Kas selline töö raskeks või kurvaks ei lähe – näha pidevalt inimesi eluga hüvasti jätmas? Ruber ütleb, et muidugi võib vahel tunduda, et inimesed ainult surevadki, aga üldiselt on see töö ilus: „Saad inimesele mingis mõttes nii lähedale. Suur osa neist on valmis päris asjadest mõtlema ja rääkima. Muidugi on ka neid, kes ei jaksa üldse midagi rääkida, kelle juures saad olla ainult puudutusega. See on tegelikult väga ilus, kui keegi sureb ja hoiab samal ajal su käest.”

Mahajääjate perspektiivist rõhutab Ruber rituaalide tähtsust – kuigi võib tunduda, et sellises olukorras ei saa miski lohutada, on ta ometi märganud, kui palju tuge on väikestest asjadest, näiteks kristlasele (ka siis, kui tegemist pole aktiivse kirikuinimesega) võib olla suureks toeks, kui hingehoidja loeb surnupalve, samamoodi on meie kultuuris olnud tavaks pärast inimese lahkumist toas peegel kinni katta. „Mingis mõttes võib öelda, et see on ebausk, aga samas, kui see on tehtud, siis on asjad tehtud, „nii nagu peab”. See on oluline, et oleksid mingid vormid, mingid rituaalid, mis justkui abistavad.”

Ruber jutustab, et on mõnikord hooldekodus väga vanade patsientide käest küsinud, et kui nad saaksid praegu elada veel ühe oma elupäeva, siis millise nad valiksid. „Need on nii ilusad vastused. Näiteks midagi niisugust: „Ma arvan, et see oleks üks täitsa tavaline päev, ma oleksin maal jõe ääres ja võib-olla päike paistaks, võib-olla teeksin natuke tööd, aga võib-olla oleksin lihtsalt niisama, või ei, tööd võiks ikka natuke teha, aga see oleks üks täiesti tavaline päev.” Ilus ju, on ju, hästi ilus!” Ja on tõesti, kõlab, nagu nõnda võiks rääkida inimesed, kel on seljataga hästi elatud elu. Ja ehkki Ruber ise ütleb tagasihoidlikult, et hingehoidjale tarvilikud omadused on lihtsalt empaatia ja huvi inimese vastu, jääb teda kuulates sisse tunne, et midagi võiks veel tarvis olla; et siin istub inimene, kes sobib valitud ametisse tõesti ääretult hästi.

Kannatamine ei ole kangelaslikkus

Valu- ja palliatiivravi arst Pille Sillaste vaatab valule ja surmale otsa iga päev. Ta vangutab vestluses mitme vanarahva tarkuse peale pead, „kes kannatab, see kaua elab” ajab tal lausa kuklakarvad püsti. Igal inimesel on oma valumälu, mis saab alguse juba emakõhus, ning see võib mõjutada kogu elukaart. Keha ei unusta ja mida rohkem valu kannatada, seda tugevamaks võib see ajas minna. Kannatamine ei ole kangelaslikkus: „Valu on stress, mis tõstab vererõhku, ajab südame pekslema, tekitab unehäireid, immuunsus langeb…” See nimekiri jätkub. Valu juurpõhjust tuleb otsida laialdaselt, aeg-ajalt on see mujal kui füüsises, nii mõnegi valu põhjus võib olla psühhoemotsionaalne.

Üleilmselt kipuvad arstid jõudma valu teemani isikliku kogemuse kaudu, nii juhtus ka dr Sillaste puhul. Kui ta vanaema oli suremas, mängis kogu pere mängu „küll sul läheb paremaks”. Surmast ei tohtinud iitsatadagi. Mõni aeg hiljem, 1999. aastal tuli ta lapsepõlvesõbranna oma abikaasaga pulmareisilt ja järgmisel päeval ei suutnud ta järsku mingeid sõnu öelda. Peagi selgus, et sõbranna aju oli võtnud üle kasvaja. Agoonilisi valusid ei osanud keegi õieti leevendada, onkoloogide arusaamad erinesid, opioidide kasutamist ravis kardeti nagu praegugi kui tuld. Soovist aidata hakkas dr Sillaste töötama läbi valualast kirjandust ja avastas enda jaoks palliatiivravi, mis loodi 1950. aastatel vähihaigete elukvaliteedi parandamiseks. Ta rõhutab, et tänapäeval ei ole see ainult surijatele. See on kõigile, kes seda vajavad, hällist hauani, nii patsiendi kui ka pere toetamiseks. 

2000. aastal hakkas dr Sillaste tegema põhitöö kõrvalt vastuvõtte valukabinetis, millega liitusid varsti ka sotsiaaltöötaja, psühholoog ja hingehoidja, nüüdseks on kollektiivis ka valu- ja palliatiivravi õed ning koduõed. Õige pea sai sellest ta põhitöö. Alguses oli arste, kes olid kabinetile vastu – arvati, et patsient ei pea teadma vähiga kaasnevast valust. Enam ei ole see küsimus – 2017. aastal loodi Eestisse esimene palliatiivravikeskus, mida ta siiski imeks nimetab.

Dr Sillaste sõnul on see kõige vaevalisem, kui mineja ei ole surmaga leppinud. Ta meenutab, et Kübler-Rossi leina viis staadiumit käsitlevad just surija leina. Oma surmaga ei ole lihtne rahu teha, ent tema kogemus näitab, et nii on lahkumine kergem.

Suurte plaanide pettekujutelmas võib tunduda, et mis õigusega see surm tuleb. Haaratakse viimasest õlekõrrest, helistatakse Siberi mehele, kes soovitab süüa valget kärbseseent ning juua vaheldumisi toiduõli ja viina.

Dr Sillaste on näinud aastate jooksul, kuidas inimesed, kellel on elu lõpujärgus kindel eesmärk, võivad elada vastuolus meditsiinikaanonitega oodatust kauem. Jõuga, mida nüüdismeditsiin ei oska seletada. Ta räägib kaugele arenenud maovähiga naisest, kelle tütre laulatus oli kahe kuu pärast. Patsient ei saanud enam neelatagi, rääkimata söömisest, ent käis pulmas ära ja tegi ratastoolis paar tantsutiirugi. Samas on ka neid, kes veel haiguse lõpusirgelgi surma eitavad. Ta mainib noort pereisa, kes võttis elu lõpus käsile kapitaalremondi ja hakkas viima täide oma eluunistusi. Suurte plaanide pettekujutelmas võib tunduda, et mis õigusega see surm tuleb. Haaratakse viimasest õlekõrrest, helistatakse Siberi mehele, kes soovitab süüa valget kärbseseent ning juua vaheldumisi toiduõli ja viina. Vahel peab arst paluma, et ärge palun uriini ega petrooleumi jooge. Kahjutuid asju võib tarvitada küll, kui just varandust või korterit panti ei panda.

Surmast rääkides puuduvad kuldreeglid, mõni tahab lõõpivat nalja visata, mõni aga otse ja siiralt vestelda. Üks on kindel – selleks peab varuma aega. Arst toob välja, kuidas ta püüdis alul entusiastlikult esiti surija lähedaste nõudmistega arvestada, kuid nad tahavad tihti kogu teabe vaiba alla pühkida. Nüüdseks teab ta ammu, et esikohal on surija soovid: „Tuleb rääkida otse ja küsida, kui palju inimene oma haigusest teab ja kui palju tahab teada. Enamasti patsiendid soovivad teada, ent mõnikord tõmbavad lähedased pidurit. Hoitakse kangekaelselt surijast kinni, öeldes, et varsti keedad meile veel frikadellisuppigi.” Samuti oleks hea, kui tähtsad jutud õigel ajal ära räägitaks. Ta on näinud olukordi, kus patsient on lahkunud ja järeltulija pärib arstide käest: „Järsku teie teate, millist matust ta tahtis?”

Dr Sillastelt küsitakse sageli, kas lapse võib surija juurde või matusele lasta. Lühike vastus on jah, kuid neile tuleb erilist tähelepanu pöörata. Rääkida võiks vanusele vastavalt, näiteks dr Sillaste ise on lehvitanud oma lapsega rõdul lahkunud onule, kes tähe peale kolis. Ta toob näiteks, kuidas üht last tõugati vastutahtsi kirstu äärde vanaemaga hüvasti jätma ja üht teist ei võetud matusele kaasa. Täiskasvanunagi valdab inimest endiselt tühjus ja teadmatus, et kus see vanaema õieti on.

Karjane elavaile ja lahkunuile

Kirikuõpetaja on amet, millest kõigil on küllap mingisugune ettekujutus ka siis, kui ei olda eriti või mitte üldse religioossed. Loomulikult ei tegele kirikuõpetaja ainult surmaga, vaid ikka eelkõige eluga (mille osa surm mõistagi ongi), juhtides matuste kõrval ju ka näiteks laulatusi ja ristimisi, rääkimata jumalateenistustest. Ehkki EELK Tartu Pauluse koguduse õpetaja Kristjan Luhamets sündis Kuressaare koguduse õpetaja perre ning ka tema vanaisa oli kirikuõpetaja, rõhutab ta, et tema teekond polnud n-ö ette ära otsustatud, kuid eriala valimisel sai lõpuks otsustavaks arusaamine, kui väga on ühiskonnale kirikuõpetajaid vaja: „On palju töid, mille puhul ma näen, et on ka teisi, kes saaksid sellega hakkama, kes suudaksid ja tahaksid seda teha. Aga see oli midagi niisugust, mis sobis mulle. Ma tahtsin teha midagi, mis on päriselt vajalik.”

Kas on õige eeldada, et kristlasel on surmaga teistsugune suhe kui religioonikaugel inimesel? Täpselt nii, kinnitab Luhamets: „Kristlane vaatab surmast kaugemale. Tänu sellele julgeme me vaadata surmale otsa, me ei pea seda vältima või ümber ütlema või kartma. Kuigi ma arvan, et surm sisaldab nii palju teadmatust, et ka iga mõistlik ristiinimene tunneb hirmu.” Luhamets, kes on pidanud 20 aasta jooksul peaaegu 2000 matusetalitust, rõhutab, et oluliseks erinevuseks n-ö surma palge ees on kristlik lootus, millest haaravad vahel matustel kinni ka uskmatud inimesed: „Selleni välja, et üks inimene ütles mulle pärast matust, et ma ei ole üldse usklik, aga see, mida te räägite, on nii ilus – kuigi minu arvates on see muinasjutt, on seda lihtsalt nii hea kuulata. Ja ma mõtlesin, et väga tore, aga kui palju ilusam oleks see siis, kui ta teaks või vähemalt aimaks, et see on päriselt nii.” Kristlikus eelduses võib surmaks valmistumine olla aga justkui reisiks valmistumine: „Kui lähed puhkusereisile ilusasse ja põnevasse kohta, kus sa pole kunagi käinud, siis reisi juures on oluline ka see, et sa mõtled ja valmistud. Ja kui on nii, nagu ütleb Jaan Tammsalu raamatu pealkiri „Surm on edasitee”, siis on selleks reisiks valmistumine üks tore asi.”

Nii nagu laulatus on minu jaoks surmtõsine asi, nii on matus helge ja lootusrikas. Ehk siis ma ei saa öelda, et üks on paha ja teine on hea. Pisaraid valatakse mõlemas muidugi.

Ehkki ilmalikud ja kristlikud matused võivad välja näha võrdlemisi sarnased, rõhutab Luhamets, et sisu on neil ometi päris erinev. Niisamuti selgub jutuajamisest, et asjad erinevad ka selle taustal, kas viimsele teekonnale saadetakse ristitud või ristimata inimene. Kui Luhamets laulatab ainult neid, kes on ristitud ja leeris käinud ning koguduse täieõiguslikud liikmed („Nii nagu laulatus on minu jaoks surmtõsine asi, nii on matus helge ja lootusrikas. Ehk siis ma ei saa öelda, et üks on paha ja teine on hea. Pisaraid valatakse mõlemas muidugi.”), siis matuste puhul ta seda tingimust ei sea – Pauluse koguduses toimus 2023. aastal 191 matust, millest 19% puudutasid lahkunuid, kes olid mingil viisil kogudusega seotud, ülejäänute lähedased leidsid sinna tee kusagilt kaugemalt. Luhametsa enda jaoks on samas ristimata inimese matus raskem: „Sest see lootus ei ole selline, et me lihtsalt loodame, vaid see tugineb millelegi – ma ei saa siis toetuda kõikidele tõotustele, mis on antud. Aga ma ei saa ka kõike tõde välja öelda, sest seda oleks omastel liiga karm kuulda, seetõttu pean rääkima vähe ehk leidma üles selle osa, mida ma saan rääkida. Ja selle leidmine võib olla keerulisem.”

Kuidas on aga selle 20 aasta jooksul muutunud eestimaalaste leina- või matusekombed? Esiteks selgub, et tasapisi on vähenenud matuseliste arv. Luhamets aimab, et üheks põhjuseks võib olla asjaolu, et neid, kes on elanud rohkem iseendale, on rohkem saanud, aga lisaks on praegu ka perekonnad väiksemad, lapsi vähem ning nõnda ka matuselisi. Eluea pikenemine mõjutab seda selle võrra, et kui inimene sureb 100-aastaselt, võivad sõbrad isegi veel elus olla, aga ei pruugi jaksata matusele tulla, ja nõnda edasi. Teise, positiivse muutusena kuuleme, et peielauas juuakse alkoholi tänapäeval sootuks vähem kui veel mõnikümmend aastat tagasi. Aga mis on olnud kõige püsivam? „Ikka jumalasõna on see, mis on eile, täna ja igavesti!”

Põhjuste lahkaja

Kohtuarsti ja radioloogi Sünne Remmeri arvutiekraanilt vaatavad vastu 3D-kujutised inimskeletist ja pealuust. See on mõni aasta tagasi autoõnnetuses hukkunud inimese kompuutertomograafia. Remmer töötab Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi Põhja-Eesti osakonnas. Siia majja jõuavad inimesed, kes on surnud trauma, liiklusõnnetuse, kukkumise, suitsiidi, tapmise või ka mürgistuse tagajärjel, ent ekspertiise tehakse ka elavatele, et nende vigastusi hinnata ja uurijatele vastuseid anda. Lisaks kohtuarstidele tegutsevad maja eri korrustel biomeetria-, DNA-, tehnika-, keemia-,  toksikoloogia- jt üksused. Remmer on spetsialiseerunud just digilahangutele, mida tehakse selles majas alates 2010. aastast. Digilahang kujutab endast radioloogilist uuringut kompuutertomograafi (KT) või magnetresonantstomograafiga (MRT), nagu haiglates tehakse elavatele inimestele. Siin lastakse masinast läbi aga surnukehad, et tuvastada näiteks luumurde ja siseorganite vigastusi. Kui need uuringud juba surma põhjuse kätte annavad, ei pea traditsioonilist lahkamist tegema. 

Digilahkamine ei ole kohtuekspertiisis ainus märk tehnoloogia võidukäigust – peagi võetakse Kohtuekspertiisi Instituudis kasutusele ka digitaalne histoloogiaskanner, mis võimaldab analüüsida tavapärase lahangu käigus organitest võetud koetükke mikroskoobi asemel arvutiga. See tähendab, et mikroskoope läheb tulevikus vaja ainult peenemate tööde jaoks ning neidsamu organitükikesi saab vaadata kas või üle veebi kaugtööd tehes. 

Inimesed leinavad erinevalt: on neid, kes saavad näiliselt hakkama, mõned muutuvad vihaseks või hakkavad süüdlast otsima, kolmandad süüdistavad hoopis iseennast.

Remmeri enda huvi kriminalistika vastu hakkas idanema lapsepõlves loetud kirjandusest, näiteks Astrid Lindgreni raamatust „Meisterdetektiiv Blomkvist”. Ülikooli läks ta küll õppima arstiteaduskonda, kuid lõpetas põhierialana nii kohtuarsti kui ka radioloogia suuna. Kokkupuude surmaga on arstikutsesse sisse kirjutatud – anatoomiakursus viib sind kohe biomeedikumi, kus ootavad ees enda keha teadusele annetanud inimeste formaliini abiga säilitatud kehad. Sellises keskkonnas Remmeril probleeme polnud, aga Kohtuekspertiisi Instituuti tööle asudes oli kokkupuude lahatavate surnutega keerulisem. Pikaks ajaks jäävad rusuma näiteks lastega seotud juhtumid. Psühholoogi Remmer regulaarselt siiski ei külasta, kuid vajaduse korral saab seda asutuselt alati küsida. Igapäevaseks toimetulekuks on kohtuarsti töös aga kindlasti tarvis annust musta huumorit ja kolleegidega suhtlemist. Kui küsida Remmerilt, kuidas muutub suhtumine surma, kui sellega iga päev kokku puutuda, ütleb ta, et kõik surmad ei ole loomulikud, aga surm ise on elu loomulik osa. „Ilmselt suhtun sellesse natuke ratsionaalsemalt kui keskmine inimene, aga samas ei tea ma päris täpselt, kuidas ma reageeriksin, kui minu väga lähedane inimene praegu ootamatult sureks. Seda on väga raske ette öelda, kuidas inimesed reageerivad.” Remmeri sõnul leinavad inimesed erinevalt: on neid, kes saavad näiliselt hakkama, mõned muutuvad vihaseks või hakkavad süüdlast otsima, kolmandad süüdistavad hoopis iseennast.

Remmeri töö juurde käib tihe suhtlus uurijatega. On ette tulnud, et kui hakatakse juba arvamust vormistama, tuleb politseilt näiteks videosalvestise kujul uut infot, mis võib kohtuarstide otsuse hoopis teise suunda kallutada. Mõnikord tuleb tekitada ka näidisvigastusi, et uurida, kas konkreetse noaga saab surnukehale kindlaid vigastusi tekitada. Selleks kasutatakse nahka imiteerivat materjali ja tulemust võrreldakse päris haavaga. Võib küll tunduda, et kohtuarstide töö meenutab filmidest tuttavat märulit, aga Remmer tõdeb, et suur osa ajast kulub paberimajandusele, mis tähendab peamiselt ekspertiiside arusaadavalt sõnastamist. 

Tuleb ka ette, et Kohtuekspertiisi Instituuti satuvad tööd kontrollima poliitikud ja koolitustele tervishoiu kõrgkooli õed, politsei või suisa EKA tudengid, sest kompuutertomograafiga saab läbi valgustada ka mitmesuguseid esemeid, näiteks vanu ikoone. Remmeri sõnul on toimetulekuks väga oluline tegeleda vahepeal lihtsamate ja meeldivamate asjadega kui näiteks tapmisjuhtumid. Ringkäigu lõpus lubatakse meid keldrikorrusel asuvasse morgi ja lahangusaali, kus on tehtud äsja kolmekordne puhastus ja kontroll UV-valgusega, et ükski viirus ei saaks kuhugi pesitsema jääda. 

Eitades läbi elu

„Inimesed on võtnud üha rohkem omaks idee, et matus on pigem lahkunu, mitte leinajate, matusebüroo või ajalooliste dogmade nägu,” kirjeldab Tarko Tuisk, matusebüroo ja krematooriumi Memoris üks asutaja, ilmalike ärasaatmiste tänapäevast palet. Selles muutuses mängib Tuisk olulist rolli – suisa nii suurt, et 2016. aastal pälvis Memoris Eesti Disainiauhindadel mõttemaailma muutva uuendusliku teenuse kuldpreemia. Tuisu jaoks tähendab see lahkunu elu väärtustava matuseteenuse pakkumist, mis muudab ärasaatmise korraldamise lähedastele lihtsalt arusaadavaks ja hinnatavaks. Inimene puutub matuste korraldamisega elu jooksul kokku keskmiselt 1,2 korda, mistõttu Tuisk kuuleb tihti küsimust, et mis nüüd edasi saab.

Pisut üle kümne aasta tagasi polnud juurataustaga Tuisk matuseteenuste peale kunagi mõelnud, siis ta sattus aga oma ligidase ärasaatmisele. Juba lugeja kõne lahkunu kohta tundus kauge ja külm. Kui üks lähedane sõna soovis võtta, öeldi talle, et aeg on otsas, seda saab teha peielauas. „See tundus mulle kohatu ja ütlesin oma kaaslasele, et see ei ole okei, et nii on.” Too vastas, et mis ta näitab näpuga, tehku siis ise paremini. Sõnasabast kinni võetud, hakkaski ta turgu kaardistama. Käis suisa eri büroodes klienti mängimas ja mõistis, et kliendil pole isegi võimalik täpselt aru saada, kui palju kogu teenus maksma läheb. „Mõtlesin, et seda on võimalik 180 kraadi muuta.”

Nii pani Memoris kokku paketid, mille puhul on toodud välja teenuse kogumaksumus ja kõik, mida see sisaldab. Ka töötajate valimisel on oluline, et nad poleks takerdunud dogmadesse, vaid oskaksid pakkuda leinajatele vajalikku tuge ja nõu. On ka ette tulnud, et ilmalikul ärasaatmisel tantsib baleriin või kõlab näiteks „Rekkamehe argipäev”, mille saatel üks selle ameti esindaja viimsele teekonnale saadeti. Tuisk on ka ise lähedastelt küsinud, et kas lahkunu lemmikpill oli orel või viiul, et just seda kasutama peaks, ning saanud vastuseks, et hoopis saksofon, klaver või klassikaline kitarr. „No jumal hoidku, aga miks me valime siis viiuli? Miks me ei vali kitarri, kui see oli lahkunu lemmik. Siis saavad kõik aru, kelle ärasaatmisel nad on,” illustreerib Tuisk. 

Inimene on ainus liik, kes sünnib ja on oma surelikkusest teadlik ning seejärel eitab seda kogu elu.

Memoris pakub ka puumatuse võimalust, mis tähendab, et lahkunu tuhk asetatakse koos istikuga biolagunevasse urni, mille saab endale sobivasse paika kasvama panna. Ta on tuttav ka vesikremeerimise, kõdundamise, tuha teemantideks pressimise ja muude alternatiivsete matmismeetoditega, kuid ei näe, et need oleksid efektiivsuse mõttes tuhastamisele ligilähedasedki. Tuisk ennustab, et mõne aastaga saabki hauamatusest ilmalike matuste triviaalne segment. Põhjuseks peab ta meie muutuvat kultuuriruumi ja kiirenevat elutempot. Kuigi hingedepäeval, jõuludel ning surma- või sünniaastapäeval ikka käiakse ja viiakse küünal, vajab hauaplats aastaringset hooldust. Ta on ise intervjueerinud noori, kes tunnistavad piinlikkusega, et võiks rohkem käia. „Puumatuse puhul on sul samamoodi ilus koht, aga ei ole kuklas kohustust, et peab minema lilli välja vahetama, lõikama, riisuma ja kastma,” selgitab Tuisk. Ta näeb ka, et matustega seotu või surnuaial käimine ei kandu põlvkondade viisi edasi, sest kui meie vanemaid võeti veel lapsena surnuaeda kaasa, siis meie puhul on teistmoodi. „Üks, mis siiski muutunud ei ole, on see, kuidas inimesed leinavad. Jah, see on kultuuriti erinev, kuidas surma puhul käitutakse ja mis toiminguid tehakse, aga surmafakt on surmafakt. Kui paned viiuli mängima, võid 99,99% kindel olla, et esimese ilusa poognatõmbe peale lähedased nutavad.”  

Tõsiasi on see, et inimene ei surfa niisama matusebüroode kodulehtedel, kui tal pole vaja matust korraldada, teab Tuisk ja räägib, et on tehtud uuringuid, mis on näidanud, et inimesed ei märka matuseteenuste reklaame. „Inimene on ainus liik, kes sünnib ja on oma surelikkusest teadlik ning seejärel eitab seda kogu elu. Aju on vast nii ehitatud, et sa ei pane surmaga seotud asju tähele enne, kui ise sellega kokku puutud.”

Mis maa seest tuleb, läheb maa sisse tagasi

„Selle töö jaoks pead olema füüsiliselt valmis. See on väga raske. Vaimselt peab ka valmis olema,” sedasi kirjeldab oma tööd kümme aastat Rapla kalmistu heakorra ja haudade kaevamise eest vastutanud Valerik Ahnefer. Aga enam ta seda ei tee, sest hiljuti elas Ahnefer üle insuldi. „Mind tõmbas kümme aastat seda tööd siruli, ma põlesin nii vaimselt kui ka füüsiliselt läbi,” selgitab Ahnefer, miks kalmistutöö pole kergete killast. Kuidas saakski tuhandete haudade käsitsi kaevamine, külmunud, märja või kruusase pinnasega rassimine, kuid lisaks surnute pesu ja riietamine toimuda ilma tagasilöökideta. Radikaalse näitena oma ameti väljakutsetest toob ta juhtumi, kui tuli matta 400 kg kaaluvat kadunukest: „Tema kirst oli sama lai kui Ford Transiti buss, kümnekesi tuli seda hauda lasta. Nii suur inimene ühtegi krematooriumisse ei mahu.” „Samas ilma huumorita seda tööd teha ei saa, see on kõige tähtsam,” lisab ta. Inimeste suunal, kes on saadetud kalmistule „appi” üldkasuliku töö korras, tal liiga häid sõnu pole. Tavaliselt on nendest sellidest rohkem koormat kui kasu ja mõned on pakkunud ka altkäemaksu, et oma linnukesed kirja saada, rääkimata sellest, et keegi ei oska lõket teha.

Ahnefer selgitab, et tegelikult tänapäeval sellist nimetust nagu „hauakaevaja” enam ei kasutata, asemele on tulnud „haljastus- ja hooldustöö”. Hea, et „kääpahaldjani” veel jõutud pole. Ahnefer, kes tegeles varem kinnisvarahooldusega, sattus kalmistuhooldajaks Töötukassa kaudu ja väljakutseid selles ametis jagub. Tema näiteks isiklikel põhjustel lastele haudu ei kaeva, kui surnud on laps, siis tema tõstab käed üles. Samuti peab olema valmis üllatusteks, eriti kui kaevad vana hauda – seal on eelmiste asunike luukered koos kõigi asjadega, mis on neile kaasa pandud, või, veel hullem, omaniku peale võib olla omavoliliselt tema lemmikloom maetud. Raudne reegel tema töös on aga see, et mis maa seest tuleb, läheb maa sisse tagasi. Kõik läheb lihtsalt värske haua põhja. „See töö ei paku otseselt rahuldust, aga olen rahul, kui teen töö otsast lõpuni ära – panen kadunukese riidesse, saadame ta viimasele teekonnale ning kui on maetud ja kääbas korras, siis tunnen, et nüüd on kõik,” võtab ta kokku enda töö alguse ja lõpu. 

Matustelt on kadunud puhkpillimängijad. Küll aga näeb aeg-ajalt Bluetooth-kõlareid, mille kaudu esitatakse telefonist muusikat.

Ta on märganud ka muutuseid surma- ja kalmistukultuuris – vähem on kiriklikke ärasaatmisi ja rohkem puumatuseid. Mis talle endale aga rohkem haiget teeb, on see, et inimene maetakse ära, aga haua eest ei hoolitse hiljem enam keegi. „Uuel põlvkonnal pole aupaklikkust ja nad ei väärtusta enam kalmistukultuuri. See ongi valus,” sõnab Ahnefer nukralt. Küll aga on kohalikel noortel aega, et läbustamas ja talvel kalmistuparklas driftimas käia. Samuti ei mõista ta, miks surnuaias konisid maha visatakse. Teine suurem muutus kalmistul on ristide ja ristikujutiste kadumine. Tema arvates on omaksed paljud ristid kalmistutelt ära viinud, risti ei taheta enam. Pigem lastakse hauakivile kadunukese elukutsega seotult kas või traktor või buss raiuda. „Riste ei tohi seaduse tõttu likvideerida, kuna tegemist on muinsuskaitseobjektidega. Vanarauda neid viia ei tohi. Vanad hauakivide osad viiakse purustamisele, ka siis peab need kalmistule tagasi tooma,” tutvustab Ahnefer piiranguid, mis kalmistutele kehtivad. Kolmas muutus on see, et matustelt on kadunud puhkpillimängijad. Küll aga näeb aeg-ajalt Bluetooth-kõlareid, mille kaudu esitatakse telefonist muusikat. Puhkpillimängijad on lisaväljaminek, kuigi mõnel jõukamal matusel on vaat et orkester kohale toodud. 

Ärasaatmistel tulevadki ilmsiks lahkunu ligimeste erinevad sotsiaalmajanduslikud võimalused. „Ühel inimesel suri ära ema, kes oli kogunud pehmeid mõmmikuid, ja ta pani kõik mõmmikud emale puusärki kaasa, aga neid oli nii palju, et kirstu kaas ei läinud enam kinni.

Kui piibli järgi võtame, siis ega me maist vara teise ilma kaasa võtta ei saa. Saame võtta ainult vaimse vara. Mõni jällegi saab terve pere peale hauale ainult ühe lillepoti lubada. Üks oli oma ema viimasele teekonnale saatmas, aga talle polnud midagi kaasa anda, kadunukesel olid seljas kaltsud. Mulle läks see nii südamesse, et läksin Rapla Sõbralt Sõbrale poodi ja ostsin talle riided,” toob ta mõningaid näiteid ärasaatmistest.

Ahnefer leiab, et surmaks valmistudes ei tohi kunagi lasta oma nime hauaplaadile ette raiuda, kuna see kutsubki surma ligi. Inimesele on kõige parem surm selline, kui jääd magama ja üles enam ei ärka. 

Piltnik, kes ei saa öelda „hernesupp”

Vanu fotoalbumeid sirvides võib neist leida harilikult palju pilte matustest, sageli rohkem kui pulmadest või sünnipäevadest. Fotod puusärgi kandmisest, peielauast, mõni talvine grupipilt surnuaias või viimane jäädvustus lahkunust. Veel pool sajandit tagasi olid matused fotograafidele selge tuluallikas, nüüd aga nõudlust napib. Olev Mihkelmaa on teiste pildistamistööde kõrval viimased 15 aastat ka matusetalitusi jäädvustanud. Tõsi, ajas on selliste tööde hulk järjest vähenenud, kuid väikeste ampsudena käib Mihkelmaa ka praegu aastas vähemalt neli-viis korda ärasaatmistel pilte tegemas. Aktiivsematel perioodidel pildistas ta matuseid mitu korda kuus.

Mihkelmaale meeldib ilu, mis matusepiltidelt sageli vastu vaatab. Tema sõnul pole eriti teisi selliseid kohti, kus inimeste tunded on niivõrd puhtad. „Kellelgi pole seal mahti hakata poosi võtma,” leiab Mihkelmaa. Matuste pildistamise ühe keerukusena toob ta välja pideva kaalutlemise, kuidas suures leinas olevat inimest jäädvustada. Tihti tuleb eelistada lähikaadrile üldplaani, tugevale emotsioonile delikaatsust. 

Mihkelmaa on olnud piltnik ka matustel, kus talituse pidajal on liigagi selge nägemus, kuidas toimuvat tuleks jäädvustada. „Ta kamandas lahkunu perekonna eri osad kirstu juurde ja käskis neil kurva näoga alla vaadata,” meenutab Mihkelmaa ühte kummalist seika oma matusefotograafi karjäärist. Muidu on tegemist tüüpilise üritusefotoga. Eestis puudub ka näiteks tänapäeva vaatajas võõristust tekitav surmajärgse fotograafia traditsioon, mille puhul surnuid, eelkõige lapsi, kujutati nagu elavaid. „Vanasti tehti isegi perepilte, kus lapsed seisavad rivis, kuid üks neist juhuslikult ei ela enam. Need on kohati tohutult ilusad pildid, millega jäädvustati lahkunu, kellest ei olnudki ehk varasemast ühtegi pilti,” selgitab Mihkelmaa, kuidas fotot on kasutatud ajaloos viimaseks hüvastijätuks. Mihkelmaa ise pole surmajärgse fotograafiaga kokku puutunud, kuid teab, et Eestis on nõnda beebisid üles pildistatud.

Matus on koht, kuhu kindlasti tullakse. Pulma ei pruugita tulla, sünnipäevale veel vähem. Seepärast üritan pildistada matustel üles vanema generatsiooni inimesed, need võivad olla viimased pildid neist.

Mihkelmaa arvates puudub heal matusefotol autoripositsioon. „See on delikaatne, aga samas aus, korralik, lugupidav ja kvaliteetne jäädvustus,” loetleb ta õnnestunud matusefoto tunnuseid. Ta näeb matusefotot osana genealoogilisest projektist: „Matus on koht, kuhu kindlasti tullakse. Pulma ei pruugita tulla, sünnipäevale veel vähem. Seepärast üritan pildistada matustel üles vanema generatsiooni inimesed, need võivad olla viimased pildid neist.” Hiljem võib just säärane foto mõnest kaugest sugulasest aidata sugupuu koostajaid. 

Just vanem põlvkond on enamasti see, kes fotograafi kohalolu ärasaatmisel vajalikuks peab. Nende ajastul oli piltniku kaasamine enesestmõistetav. Matusefotograafia hiilgeaegadel kasutati isegi mõistet „matus kaheteistkümne kaadriga”. „Kuna filmil on 36 kaadrit, taheti ilmutada ühel filmil kolm matust. Seega tuli matus jaotada 12 osaks: lahkunu saabumine leinamajja, lähedased lahkunuga, hüvastijätt, sängitamine, grupipilt. Väga ökonoomselt toimetades võib matus tõesti mahtuda kaheteistkümnesse kaadrisse,” selgitab Mihkelmaa, kes digiajastul õnneks selliste säästunippidega pead murdma ei pea.

Mihkelmaa hinnangul koosnevad matused ka tänapäeval suuresti samadest elementidest nagu pool sajandit tagasi, küll aga on need ajas lühenenud. „Leinamajade traditsioon on konveierlik, kõik tehakse poole tunniga ära, vahel pole isegi peielauda,” tõdeb Mihkelmaa. Kuna surm on inimestest kaugenenud, püütakse ka asjaga kiiremini ühele poole saada. Ta on mõnikord tajunud, et inimesed ei oska osalt ehk ka seepärast enam matustel käituda: „Olen olnud matustel, kus mulle on jäänud mulje, et inimesed mõtlevad üle, sest nad pole varem midagi sellist kogenud.” 

Mihkelmaa peab matusefotograafi üheks ülesandeks lähedaste aitamist leinaprotsessis: „Matusetseremoonia mõte on ju see, et elavad saaksid edasi minna. Kui jätad leinamise pooleli, jääb see sind võib-olla pikemalt painama.” Seepärast soovitabki Mihkelmaa matustest kindlasti visuaalseid jäädvustusi teha, olgu tegijaks siis professionaalid või pereliikmed.

Inimestest ja nende parimatest sõpradest

Vanas metallangaaris Pääsküla jäätmejaama külje all tegutseb napilt üle kümne aasta Tallinna Väikeloomade Krematoorium. Küülikud, hamstrid, papagoid, koerad, kassid ja kõikvõimalikud muud lemmikloomad, -linnud ja -roomajad, kes hinge heitnud, tuuakse siia tuhastamisele. Sarnaseid krematooriume on Tallinnas ja mujal teisigi. Lemmiklooma võib matta ainult oma koduaeda (sedagi kindlaid tingimusi järgides) või lemmikloomade kalmistule, mistõttu enamiku inimeste jaoks on krematoorium ainuke lahendus. Lisaks ennetab see ehk ise haua kaevamise ja sängitamisega seotud emotsioone.

Väikeloomade Krematooriumi administraator ja kremeerija Lembit Heli on töötanud Pääskülas selle rajamisest saati, kuid tema teekond sinna sai alguse veidi varem. Surmaga oli ta seotud juba oma eelmises ametis 2000ndate alguses, kui ta töötas surnukehade transportijana. „Olin tavaline laibavedaja,” ütleb ta keerutamata eelmise töökoha kohta. Heli arvates inimeste ja loomadega töötamisel erilist vahet pole ja ta sõnastab selle lakooniliselt: „Töö on töö. Liha on liha. Surm on ikka surm. Ma lihtsalt teen oma tööd. Seda kõike, mis töös ette tuleb, ei saa läbi elada.” Samas ta nendib, et esimesed korrad polnud just kõige meeldivamad. Tema esimeseks väljakutseks oli poodu. Töö toimus vahetustega ja vahetuse ajal pidi 24 tundi valmis olema, Tallinnas tuli kohale jõuda poole tunniga ja Harjumaal kahega. Aga siis tuli nullindate lõpu masu ja ta koondati, ülemused hakkasid ise vedama, et kulusid kokku hoida. Ettevõte oli sündinud varastel 90ndatel ja selle asutajad oli tegelikult vanad Mustamäe haigla surnukuuri töötajad. „Nad olid ise kõik vanad lahkajad,” meenutab Heli koondamise põhjuseid.

Töö on töö. Liha on liha. Surm on ikka surm. Ma lihtsalt teen oma tööd. Seda kõike, mis töös ette tuleb, ei saa läbi elada.

Kui Heli juhtub aga vahel oma praegusest tööst rääkima, siis on inimesi, kes ütlevad, et nad ei teeks seda mingi raha eest. „Surmaga seotud amet pole kindlasti kõigile kontimööda, enamik inimesi ei taha surnukehi katsuda, sellega kaasnevad eriti suvel kõik need lagunemised ja mädanemised, ebameeldivad haisud. Inimestega töötades oli töötajaid, kes tegelikult seda üldse ei talunud, kes pigem jälestasid seda. Aga ajad olid sellised, et neil ei jäänud muud üle. Kui olidki keerulisemad olukorrad, siis öökisid surnukeha kõrval. Oli ka neid, kes paar päeva öökisid ja töötavad siiamaani,” võtab ta ametiga seotud füüsilise võõristuse ja reaktsioonid kokku. 

Lemmikloomade krematooriumit peab ta heaks täislahenduseks. Näiteks Lasnamäel elav vanainimene saab tellida transpordi, tuhastamise ja tuha urnis tagastamise kodust väljumata. Samuti pole võimalik loomi lõputult koduaeda matta: „Paljud ei taha aeda matta, sest kalmusid on võib-olla aias juba nii palju, et eladki nagu surnuaias. Kuskile ei saa labidat sisse lüüa. Lisaks sellele vahetavad paljud kinnisvara – kui kodu vahetad, siis kogu su kamp jääb sinna.” Tema ahi võtab vastu kuni 100 kg loomi ning ta pakub, et kõige suuremad jäävadki enamasti 80 kg kanti, kelleks on tavaliselt ülesöödetud Bernhardiinid. Kui lemmikloom juhtub olema suurem ja raskem, siis tuleb tuhastusabi juba mujalt otsida. Lisaks sellele pakuvad nad ka lemmiklooma viisakat ja hügieenilist transporti. Sendilugejatele on tal öelda järgmist: „Aeg-ajalt juhtub ka seda, et tullakse ise surnukeha autoga ära tooma, ja siis on autos suur pahandus. Puhastamine läheb pärast kallimaks kui meie transport.” Üks veidraimaid kogemusi on olnud tema jaoks see, kui klient tõi oma koera krematooriumisse Hummeriga. „See oli koera Hummer,” ütles klient koerale ja autole osutades. Nimelt olevat omanik Hummeri ostnud, kui koer sündis, terve elu oli teda Hummeriga ringi veetud ja ka viimasele teekonnale toodi ta oma isikliku autoga. 

Intervjuu lõppedes sammub krematooriumisse paarike, kellel on ühes koduküüliku surnukeha. Seda, kas küülik läheb koos teiste loomadega ühistuhastamisele (sel juhul läheb tuhk hiljem utiliseerimisele) või individuaaltuhastamisele (siis tagastatakse tuhk omanikule), me enam välja uurima ei hakka.

Anna-Maria Vaskovskaja on vabakutseline filmifotograaf ja kunstnik.