„Oli kord üks mets” („Il était une forêt”. 2013, Prantsusmaa). Režissöör Luc Jacquet, stsentaristid Luc Jacquet ja Francis Hallé, helilooja Éric Neveux, mängib Francis Hallé. 78 min.

Mets näib püsiv, igavene. Teame, et kusagil eemal, linnaruumist väljaspool, kõiguvad puud üheskoos – omas rütmis ja hiilguses. Enne, kui järele on jäänud vaid üksikud isendid riitade ja langetatud tüvede vahel, ei pruugitagi mõista, kui kerge on seda kõike hävitada. Filmis „Oli kord üks mets” viib prantsuse lavastaja Luc Jacquet vaataja vihmametsa sooviga talle seda meelde tuletada. Luusides muheda ökoloogi ja botaaniku Francis Hallé juhatusel looduses, saame uurida erinevas suuruses ja kujus värvikaid olendeid, kellele see koduks on – liigume põgusalt pisikese metsiku elevandipoja, mitmesuguste kirjude sisalike, putukate ja teiste olendite radadel. Bioloogiapajatuste saatel avaneb kinokülastaja ees maaliline vaatepilt: puuhiiglaste suursugusus tungib läbi ekraani, meenutades nii oma olulisust ja võimsust. Tekib tunne, et tahaks pärast kinosaalist vabanemist metsa minna, end rohelisel samblal kerra tõmmata ja mesilaste suminat kuulata. Samas ei taha Jacquet vaatajat vaid unelema jätta, kuivõrd tähelepanu pööratakse ka metsade haavatavusele, mis osalt peitub bioloogiliste protsesside eneste, teisalt muutunud maailmakorralduse taga. Pooleldi loodusteaduslikud põiked ei vähenda filmist õhkuvat tunnet, et tegu on Éric Neveux’ haldjaliku muusika saatel esitatud oodiga vihmametsadele ja kõigile maailma metsadele tervikuna.

Vaatamata omanäolistele ja kaunitele panoraamvaadetele, mis metsade elutee kirjeldamisel abiks on võetud, ei saa mainimata jätta, et filmiteksti sisukus jääb paljuski käibetõdede piiridesse. Erinevalt Jacquet’ eelmisest dokumentaalist „Pingviinide marss” (2005), mis kinkis vaatajale südamliku, samas põneva ja ahhaa-elamusi toova loo pingviinide elust, puudub metsast kõneleval filmil samaväärne innovaatilisus ja uut teavet sellelt linateoselt oodata ei tasu. Kahtlemata peitub kaadrite taga väga palju tööd, aega ja kirge oma uurimisobjekti vastu. Siiski meenutab kinotükk pigem illustratiivset koolitundi, kuid mitte inimeste suhtumist muutvat dokumentaalfilmi. Mõneti sürrealistliku vaimuga arvutianimatsioonide rakendamisel on küll antud aimu võttegrupi kavatsustest tuua meieni erinevaid stsenaariume metsa kasvamis- ja arenemisprotsessidest, kuid seda on tehtud justkui poolikult – kujutatakse seda, mis toimub puude sees, kuid jääb puudu globaalsest mõtlemisest. Oleksin oodanud julgust minna kaugemale, toomaks vaatajani mõjuv nägemus sellest, mis juhtub maailmaga metsade hävitamise tagajärjel. Äratuskellana toimiv dokumentaal on jäänud siiski režissööri varasemasse karjäärikäiku.

Käesoleval kujul ei jõua film suure tõenäosusega kaugemale tüüpilisest ökodokfilmipublikust. Samas ei ole loodusesõpradele meeldiva elamuse pakkumine vähem tähtis kui sõnumi edastamine neile, kes on veel teemakauged. On sadu võimalusi, kuidas luua loodusdokumentaali – antud juhul on valitud poeetiline tee. Kui teadmisi antakse sageli edasi just negatiivset rõhutades, mõjub valitud tundmuslik lahendus kahtlemata eluvärskelt ja positiivselt.