Kaitsedemokraatia lubadus julgeoleku tagamiseks demokraatlikke vabadusi piirata näib populistidele ahvatlev. Ometi võib Eesti näitel öelda, et see ahvatlus libiseb parempopulistide käeulatusest eemale ja võib neile suisa kahju teha.

Geopoliitiliste pingete kasvu ning uue külma sõja puhkemise tõttu Lääne ja Venemaa vahel on Eesti saanud rinderiigiks. Oleks üsna naiivne arvata, et see ei mõjuta meie demokraatiat – selle toimimist ja iseloomu. Elame järjest enam nn kaitsedemokraatia tingimustes, kus demokraatlik elukorraldus ja vabadused küll säilivad, kuid riiklikud julgeolekuhuvid tuleb tihtilugu seada esiplaanile ning mingites olukordades mõne ühiskonnagrupi õigusi piirata. Kas see ei mängi trumpe kätte just populistlikele poliitikutele, kes võimendavad julgeolekuga seotud hirme sihilikult üle, et realiseerida selle varjus oma võimuambitsioone ja nii demokraatlikke vabadusi veelgi koomale tõmmata?

Artikkel on omamoodi jätk eelmise aasta suvel Vikerkaares ilmunud loole, kus visandasin, mida kujutab endast kaitsedemokraatia ja kuidas seda kontseptsiooni Eesti oludele kohandada. Selles kirjatükis tuletan lugejale meelde kaitsedemokraatia peamised tunnused, kuid astun sammu kaugemale, ning vaatlen kaitsedemokraatiat just populismi tõusu kontekstis. Nimelt väidan, et kuigi kaitsedemokraatia, püüdes kõiki poliitikavaldkondi julgeolekustada ning demokraatlikke õigusi ja vabadusi valikuliselt kitsendada, mängib justkui näiliselt kaardid kätte populistidele, on see populistide jaoks ometi nagu kahe teraga mõõk: see võib aidata neil võimuambitsioone saavutada, kuid ka nende tiibu hoopis kärpida.

Mis on kaitsedemokraatia?

Kaitsedemokraatia on nüüdisaegse demokraatia harvaesinev erivorm, mis seab eksistentsiaalsed ja riiklikud julgeolekuvajadused ettepoole demokraatlikest vabadustest ja õigustest, püüdes viimaseid siiski maksimaalselt säilitada, et mitte laskuda autoritarismi. Kaitsedemokraatia tuumaks on arusaam, et mingites olukordades on riigi, rahva ja demokraatliku süsteemi enda eksistentsi nimel lihtsalt vaja mingite ühiskonnagruppide õigusi piirata, kuid see ei tohiks ohustada ühiskondlikke vabadusi tervikuna ega tuua kaasa demokraatia põhiprintsiipidest loobumist. Lühidalt kokku võttes püüab kaitsedemokraatia leida tasakaalupunkti demokraatlike õiguste/vabaduste ja julgeolekuliste imperatiivide vahel, väljumata demokraatia enda piiridest.

Kaitsedemokraatia pole miski, mis on omane vaid Eestile ja Balti riikidele. Iisraelis on see ametlik doktriin juba 1980. aastatest ja seetõttu tuginen oma määratlustes paljuski ka Iisraeli teoreetikute töödele.[1] Iisraeli puhul oleme ka näinud, et kaitsedemokraatia võib toimida üsna edukalt, vähemalt enda riigi kodanike jaoks (loomulikult mitte palestiinlaste jaoks), kui võimul on mõõdukamad poliitikud ja parteid, nii nagu ongi juudiriigis suurema osa ajaloost olnud. Kuid liigne julgeolekustamine ja radikaalidele toetumine valitsusvõimu hoidmisel võib viia tõsiste riskideni, eriti kui etteotsa satub kohati üsna autoritaarsete impulssidega ja parempopulistlikku retoorikat viljelev peaminister, nagu on Benjamin Netanyahu.

Kaitsedemokraatia seab eksistentsiaalsed ja riiklikud julgeolekuvajadused ettepoole demokraatlikest vabadustest ja õigustest, püüdes viimaseid siiski maksimaalselt säilitada, et mitte laskuda autoritarismi.

Kuid mida ikkagi silmas peetakse, kui räägitakse „populismist” ja „populistidest”? Tavatähenduses nähakse populismina tihtilugu rahva hulgas populaarsete, kuid vastutustundetute valimislubaduste andmist – teisisõnu odava populaarsuse võitmist. Selles artiklis kasutan aga poliitikateaduses käibel olevat populismi definitsiooni, mille puhul on kesksed mõisted „rahvas” ja „rahva võim”. Populismi tuumaks on mustvalge ja antagonistlik maailmapilt, kus ühel pool on õige ja vooruslik „rahvas”, kellele vastandub korruptiivne, omakasupüüdlik või isegi võõraste jõudude (nt Brüssel, välismaised liberaalid) teenistuses olev „eliit”. Populistlikud poliitikud ja parteid näevad oma missiooni „rahvale võimu tagasiandmises”.

Populism võib olla kaldu nii paremale kui ka vasakule poole. Parempopulism ühendab populistliku, „rahvast” ülimuslikuks pidava retoorika ultrakonservatiivse või paremradikaalse ideoloogiaga, mille puhul rõhutatakse rahvuslusele või nativismile (etniliselt puhta põlisrahva õiguste kehtestamine, tihtilugu just vähemuste arvelt), traditsioonilistele väärtustele, sisserände- ja globaliseerumisvastasusele, euroskeptitsismile, eitatakse ühiskondlikku mitmekesisust ja kaldutakse mõõdukasse autoritarismi („rahvas” peab olema alati ühtne ja oma juhtide taga, erinevad vaated pole eriti soositud). Eesti kontekstis on meil põhjust rääkida vaid parempopulismist, sest vasakpopulism, mis rõhutab sotsiaalset õiglust ja võrdsust, pole meie poliitikamaastikul kunagi väga elujõuliseks osutunud.

Esimene kaitsevall – tugev mitmeparteisüsteem ja vabakond

Liigume nüüd tagasi kaitsedemokraatia tunnuste juurde, et neid populismi võimaluste kontekstis lähemalt analüüsida. Kaitsedemokraatia esimene tunnus on, et demokraatliku ühiskonna tuumikvabadused ja -õigused on küll tagatud, kuid sõltuvalt julgeolekupoliitilisest ohufoonist võidakse neid mingite ühiskonnagruppide puhul siiski piirata. Eesti kontekstis teame, mis ühiskonnagruppi sel puhul silmas peetakse – venekeelset vähemust, täpsemalt selle nn kaheldava lojaalsusega või väidetavalt kremlimeelset osa. Praegune debatt kohalikel valimistel valimisõiguse piiramise üle on klassikaline kaitsedemokraatia näide.

Populistidele pakub kaitsedemokraatia eespool kirjeldatud kontekstis kahte sorti võimalusi. Esiteks, varasemad pretsedendid seoses õiguste ja vabaduste piiramisega, isegi kui need on julgeolekupoliitiliselt täiesti õigustatud, tagavad suurema ühiskondliku valmisoleku seda mõne vähemusgrupi puhul vajaduse korral uuesti teha. Teiseks, igasugune õiguste ja vabaduste kitsendamine tugevdab otseselt või näiliselt täitevvõimu. Ärgem unustagem, et täitevvõimu volituste pidev laiendamine teiste võimukeskuste arvelt on põhiline mehhanism, millega tänapäeva maailmas demokraatiat õõnestatakse (democratic backsliding) ja mis võimaldab autoritarismi hiilivat pealetungi.

Samas tasub siiski meeles pidada, et kaitsedemokraatias, eriti kui see toimib mitmeparteisüsteemi ja koalitsioonivalitsuste tingimustes, on alati poliitilisi jõude, kes hakkavad populistlikele poliitikutele otsustavalt vastu, kui nood üritavad julgeolekuargumentide varjus mõnda uut ühiskonnagruppi stigmatiseerida või endale liigset võimutäiust haarata. Ei tasu unustada ka vaba meediat ja aktiivset kodanikuühiskonda, kes võivad jõuliselt reageerida, kui tunnevad, et vabaduste kitsendamise ja julgeolekustamise retoorikaga on liiale mindud. Seega seni, kuni Eestis pole tekkinud kaheparteisüsteemi, võimul on ideoloogiliselt üsna kirjud (ja ka mõõdukatest parteidest koosnevad) koalitsioonivalitsused ning säilivad sõltumatu ajakirjandus ja aktiivne vabakond, võime oma demokraatia tuleviku suhtes võrdlemisi optimistlikud olla, seda isegi kaitsedemokraatia tingimustes.

Varasemad pretsedendid seoses õiguste ja vabaduste piiramisega, isegi kui need on julgeolekupoliitiliselt täiesti õigustatud, tagavad suurema ühiskondliku valmisoleku seda mõne vähemusgrupi puhul vajaduse korral uuesti teha.

Teine kaitsevall – ebapädevus julgeolekuteemades

Kaitsedemokraatia teine tunnus on seotud „julgeolekustamise” (securitization) mõistega. Nimelt, kaitsedemokraatias kujutatakse riiki ja demokraatiat pidevalt ohustatuna, mistõttu paljude poliitika ja ühiskonnaelu valdkondade julgeolekustamine muutub uueks normaalsuseks. Julgeolekustamise saab defineerida lühidalt eri poliitikavaldkondade ja -teemade julgeolekuohtudega seostamisena, mis võimaldab neis valdkondades erakorraliste meetmete rakendamist ning tekitab ühiskonnas tunde, et need teemad vajavad erilist tähelepanu ja täiendavaid ressursse. Julgeolekustamise puhul pole isegi niivõrd oluline tegelik ohutase, loeb see, kuivõrd suudetakse avalikkust veenda, et mingi valdkonna puhul on tegemist tõsise ja reaalse julgeolekuohuga.

Kaitsedemokraatiates kiputakse julgeolekustamist vaatlema ka üsna kitsalt ning juba ette defineeritult (Eesti puhul Vene ohuna). Seetõttu paljud muud küsimused (nt sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus, vähemuste õigused jne) lükatakse ühiskondlikes aruteludes tagaplaanile kui vähem olulised või neid ei nähta laiema julgeolekupildi osana. See kõik mõjutab demokraatia sisulist kvaliteeti, sest mingid teemad ja ühiskonnagruppide reaalsed mured ei pälvi küllaldaselt tähelepanu.

Populistide jaoks on julgeolekustamine näiliselt justkui taeva kingitus, sest (a) see võimaldab panustada pidevale ohu- ja ärevusfoonile, mille kontekstis on vaja kaitsta „rahvast” välis- ja sisevaenlaste eest („ümberpiiratud kindluse” mentaliteedi kultiveerimine), mida (b) teeb muidugi kõige efektiivsemalt populistlike parteide käes olev valitsus, kes (c) näitab avalikus debatis koha kätte „vaenlastele”, kes ohustavad riigi püsimist ja rahva ühtsust. Just viimane aspekt on kõige olulisem: pidev eri elusfääride ja poliitikavaldkondade julgeolekustamine vaesestab avatud demokraatlikku debatti, sest julgeolekustamisvajaduses teist meelt olevaid kodanikke ja poliitilisi jõude on väga kerge tembeldada „kremlimeelseteks” ja „putinistideks”.

Julgeolekustamise puhul pole isegi niivõrd oluline tegelik ohutase, loeb see, kuivõrd suudetakse avalikkust veenda, et mingi valdkonna puhul on tegemist tõsise ja reaalse julgeolekuohuga.

Ometi näitab just Eesti juhtum, kuidas julgeolekustamine ei pruugi populistidele sugugi trumpe kätte mängida, vaid pigem tõrjub nad poliitika äärealadele. Mõelgem, mis poliitikavaldkondi on parteid üritanud Eestis viimase kahe-kolme aasta jooksul julgeolekustada: energiapoliitika, mälupoliitika (punamonumendid), haridusreform, valimisõiguse küsimused, eelarvepoliitika ja isegi sotsiaalpoliitika (SDE). Küsigem, kes on olnud nende julgeolekustamiskatsete eestvedajad – kas peavooluparteid või parempopulistid (EKRE)? Vastus on, et peavooluparteid. 

EKRE katse julgeolekustada Ukraina põgenike temaatikat ei läinud kuidagi lendu ning tõi neile valimistel ilmselt isegi kahju. Kuna laiem valijaskond ei seosta EKREt tugeva ekspertiisiga kaitse- ja välispoliitika valdkonnas, on peavooluparteid lava endale haaranud ning parempopulistid oma lemmikteemadega (nagu kultuurisõjad ja immigratsiooniküsimused) pigem ühiskondliku debati äärealadele tõrjunud. Niisiis, kuigi julgeolekustamine võiks näiliselt soosida populiste, töötab see nende kasuks vaid siis, kui avalikkus näeb neid eksistentsiaalsetes julgeolekuteemades, mis on kaitsedemokraatia südameks, pädevana. Eestis ei tundu, et parempopulistid saaksid need teemad lähiajal enda kasuks tööle panna. Pigem vastupidi: Vene ohu jätkuv domineerimine avalikus diskursuses ähvardab neid senisest veelgi enam marginaliseerida.

Kolmas kaitsevall – populistide kremlimeelsus

Kuid isegi võimetus julgeolekustamist enda huvides maksimaalselt ära kasutada pole parempopulistidele nii suur väljakutse kui kaitsedemokraatia kolmas, siin loetelus viimane põhitunnus. Nimelt, kaitsedemokraatiates jaotatakse inimesed kolme kategooriasse: lojaalsed kodanikud, kahtlased kodanikud ja vaenlased.

Eesti kontekstis on nn lojaalsete kodanike puhul pilt selge – need on ennekõike rahvuslikult meelestatud peavoolu paremparteide (Reformierakond ja Isamaa) toetajad. Pole ka kahtlust, kes on „vaenlased” – avalikult kremlimeelsed organisatsioonid ja aktivistid. Kõige huvitavam ja tähenduslikum on aga kaitsedemokraatia seisukohalt „kahtlaste kodanike” kategooria – kui see liiga suureks paisub, hakkab see ohustama tõsiselt demokraatia sisulist kvaliteeti ja ühiskondlikku avatust. 

Pidev eri elusfääride ja poliitikavaldkondade julgeolekustamine vaesestab avatud demokraatlikku debatti.

Kui vaadata, mis gruppe on püütud Eestis nn kahtlaste kodanike hulka paigutada, on pilt vägagi kirju: Keskerakonna toetajad, kõik venekeelsed inimesed laiemalt, vasakintellektuaalid ja sotsiaaldemokraadid, Palestiina toetajad… Selles kontekstis on aga kõige olulisem, et üsna tugevalt on juurdumas diskursus, et parempopulistid kuuluvad tänu oma halvasti varjatud sümpaatiale Kremli ja Putini strongman’i kuvandi vastu üle Euroopa nn kahtlaste kategooriasse. Eestis on EKRE üritanud anda viimasel ajal maksimumi, et näidata ennast võimalikult Venemaa-vastaselt rahvuslikuna, aga parteijuhtide varasemaid väljaütlemisi ei saa päris olematuks teha.

Niisiis, kuigi kaitsedemokraatias toimuv kodanike diskursiivne lahterdamine „eestimeelseks rahvaks” ja „vaenlasteks” võiks näiliselt olla populistide jaoks kuldne võimalus süvendada ühiskondlikku polariseerumist ja tugevdada oma mõju, näeme just Ida-Euroopas pigem vastupidist. Iseäranis neis riikides, kus Vene oht on reaalsem (Balti riigid ja Poola), on parempopulistide põhjendatud (või põhjendamatu) sidumine Kremli narratiivide ja agendaga nende tiibu pigem märkimisväärselt kärpinud. Lisaks ei tasu unustada, et julgeolekualases plaanis on Venemaa vahetutel naabritel vähe ruumi parempopulistide propageeritud mitteliberaalse demokraatia mudeliga eksperimenteerida, sest nõnda riskitakse jääda ilma liberaalsemate Lääne valitsuste toest. Seesugune karm geopoliitiline kalkulatsioon ei mängi parempopulistidele sugugi just kõige paremaid kaarte kätte. Või kas Donald Trumpi naasmine Valgesse Majja toob siin tõesti otsustava muutuse?

Kuigi näiliselt soosivad kaitsedemokraatiaga kaasnev demokraatlike vabaduste julgeolekukaalutlustel kitsendamine, kõikehõlmav julgeolekustamise diskursus ja ühiskondliku polariseerumise suurenemine (eestimeelsed vs. nn kremlimeelsed) populiste, siis tegelikult ei pruugi populistlikud parteid, eriti parempopulistid, olla sellises situatsioonis üldse nii suured võitjad. Pigem võivad nad jääda hätta oma lemmikteemade (immigratsioon ja kultuurisõjad) julgeolekustamisega ja ühiskondliku debati keskmesse lükkamisega, leides end avalikus diskursuses üldse lõpuks nn kahtlaste kodanike kategooriast, kus paljud valijad ei riski nende võimu juurde laskmisega, kuna kahtlustatakse nende liigset sümpaatiat Kremli vastu.

Niisiis on kaitsedemokraatia populistide jaoks nagu kahe teraga mõõk: see võib osutuda neile tõhusaks relvaks oma eesmärkide saavutamiseks, kuid sama suur on oht endale sisse lõigata ja tõsiselt viga saada. Eesti kogemus on vähemalt seni näidanud, et tõenäosus viimase juhtumiseks on suuremgi.

[1] Weinblum, S. 2015. Security and defensive democracy in Israel: A critical approach to political discourse. Routledge.

Tõnis Saarts on Tallinna Ülikooli võrdleva poliitika dotsent, kes on analüüsinud Eesti poliitika ja demokraatia käekäiguga seotud küsimusi juba paarkümmend aastat – seda nii avalikkuses ja meedias kui ka oma teadustöödes.