70. ja 80. aastail sündinute põlvkonna nostalgia on kahtlemata teistsugune, kui oli nende vanematel (kuigi, millest see tuleb?), aga erinevusi leidub ka põlvkonna sees. Vaatleme küsimust Tõnis Saadoja urbanistlike nostalgiamaalide vs. Lilli Luugi novellide ruraalse düstoopiarägu näitel.

Ma usun, see oli Tõnis Saadoja maaliseeriat „Arhitektuurifoto väikese poisiga” (2014) vaadates, kui hakkasin esimest korda mõtlema nostalgia peale meie põlvkonnas. Saadoja oli seeria loomise ajal 33-aastane ja teda nimetati nüüdisaegseks kontseptualistiks, kellele on omased pigem jahe täpsus ja intellektuaalne analüüs, mis ei jäta teda maha ka siis, kui teose südamikus on emotsionaalselt laetud sündmused, nagu noorpõlveläbu sõpradega või küüditamine. Ja ometi ei olnud Saadoja seeria, mis kujutas keset tühja linnaruumi seisvat poisikest, üllatus. Juba 20ndate eluaastate lõpul oli ta maalinud rea akvarelle, kus nii teoste tehnika kui ka jutustuste süžee ei sisaldanud mitte ainult midagi meenutuslikku, vaid ka nostalgilist – kümned suveniirliku formaadiga teosed Tallinna linnaruumist, mis kaardistasid maju ja nende ümber hiilivaid keskkondi. Paljud neist majadest olid nn hea arhitektuuri näited, kuid mustvalge koloriit ja maaliruumi inimestest tühjendamine, ent vahel ka kadreering (võsa uuselamurajooni kõrval, arhitektuuripärli vaatamine läbi prahise perspektiivi jne), tõid teostesse hüljatuse ja unustatuse – need nostalgia kurvad tööriistad. Saadoja näis mitte ainult mäletavat, vaid ka igatsevat ja küsivat: miks ei saa asjad olla enam nii, nagu nad on alati olnud?

See nostalgia tungimine noorte autorite loomingusse ei piirdunud ainult Saadojaga. Kui 90ndatel tegeles eesti kunst aktiivselt mäletamise ja mäluga, tehti seda kirurgilise täpsuse, iroonia, postmodernistliku mängulisusega, milles oli jäetud vähe ruumi sentimentaalsematele toonidele. Paarkümmend aastat hiljem uue põlvkonna saabumisega näis aga mäletamine muutuvat ühtlasi igatsuseks ja teosed ilmajäetuse dokumenteerimiseks. Mingeid mineviku sügavustest nõrgalt kajavaid signaale püüdsid ka Paul Kuimeti, Jass Kaselaane, Jevgeni Zolotko, isegi Alexei Gordini radarid. Teatris jätkas samal ajal Mart Kangro oma performatiivseid mäluvaatlusi, kus sageli ei olnud enam juttu neutraalsetest „uuringutest”, vaid tähenduslikult laetud „ihadest”, tõmmates eesriide oma ambivalentselt ekslevate isiklike mälumaastike eest.

Küünikute nostalgia

Kust tuli see 1970ndate lõpul ja 1980ndate alguses sündinud inimeste nostalgia, mõtlesin ma sageli ega teadnud vastuseid. Räägiti (võib-olla mäletan valesti), et see põlvkond olevat Eesti ajaloo üks küünilisimaid – nii ütles kunagi üks rahvastikuteadlane, täna surnud. Ta näis väitvat, et selle meie põlvkonna künism peegeldus väga suurtes saatuseerinevustes – ollakse kas enam-vähem edukad või täienisti ebaõnnestunud, kuid see veidi ilmetu ilma eriliste erakordsusteta vahevöö olevat õhem kui enne ja pärast meid. Me kas tõusime üles või käisime alla, aga normaalselt igavalt elada me ei osanud, isegi kui see oli see, mida me kõige rohkem igatsesime. Kuidagi nii.

Me kas tõusime üles või käisime alla, aga normaalselt igavalt elada meie põlvkond ei osanud, isegi kui see oli see, mida me kõige rohkem igatsesime.

Võimalik, et oma pitseri meie põlvkonna nostalgiale vajutas meie vanemate põlvkond, kes võitles pealesurutud sunnismaisuse, poesabade, pestavate mähkmete ja lakkamatu alanduse kiuste meile välja iseseisvuse – kuid me ei tahtnud sellest võitlusest eriti midagi kuulda. Nende poliitiline heroilisus jättis meid ükskõikseks, sest laste jaoks ei joonistu nende vanemate kangelaslikkus välja mitte revolutsiooni ajal tribüünil, vaid kolmapäevaõhtul köögilaua taga – ja seal nad omakorda ebaõnnestusid. Nende miitinguline kangelaslikkus sulas nüüd eluahistusest tingitud hirmudeks ja katastroofideks, kaotati töö ja staatus, muututi pidetuks, ei kohanetud, ning siiani päriselt läbi uurimata lainetusena tulvas üle meie vanemate põlvkonna alkoholismi kibe laine. Tean vist juba kümneid põlvkonnakaaslasi, kes kasvasid üles alkohoolikust ema või isa (või mõlemaga), ning see on trauma, millega nad tegelevad kes kuidas siiamaani – mõni käib kaks korda kuus teraapias, teised võtavad kümme enne kümmet Stockmannist oma igapäevase veini. (Igaks juhuks: see lõik ei puuduta Saadoja.)

Ja ometi me igatseme, nostalgitseme. Me oleme ilma jäänud mingist maailmast, mida enam ei ole, ja see ei ole samas spetsiifiline nõukogude-nostalgia. Need kunstnikud ei räägi toonastest kaubamärkidest ja erilisest argihuumorist nagu neile eelnev põlvkond, ja nad ei ole samas ka sedavõrd distantseerunud, et võiksid vaadelda 80ndate hilisnõukogudelikkust kui omalaadset kummalist stiilipidu nagu Tommy Cash ja teised. Pigem on need abstraktsed lapsepõlvevärvid ja -lõhnad, kusagilt päriselt nimetamata sügavikest tõusvad valguslaigud või ruumilised situatsioonid, mis pole aga jäetud ilma poliitilisest laetusest, vaid justnimelt sellest kõnelevadki.

Vanemate poliitiline heroilisus jättis meid ükskõikseks, sest laste jaoks ei joonistu nende vanemate kangelaslikkus välja mitte revolutsiooni ajal tribüünil, vaid kolmapäevaõhtul köögilaua taga – ja seal nad omakorda ebaõnnestusid.

Meie lapsepõlve ei jõudnud veel tungida meie vanemate ja vanavanemate äng ja igavene rusuelu, sest me olime alles põlvepikkused (kui sedagi), kui ühiskonnas hakkas järsku juhtuma. Kõik kobrutas ja liikus, päike ilmutas end pilve tagant, üle riigi vuhasid optimism ja elujaatus, ent meie kõige tundlikumad eluaastad jäid perioodi, kus see kõik hakkas tasapisi asenduma pragmaatilise argipäevaga. Me tajusime, et maailmad muutusid ning meid jäeti millestki ilma. Esmalt liikus meie jalge alt minema 80ndate keskpaiga igikestev tuimus, kus ei juhtunud mitte midagi põnevat, ja seda teravamalt tajusime seda, mida tänapäeval isegi märgata ei oska – mingeid pisikesi muutusi füüsilises ruumis ja mingit totaalset tardumist vaimses ruumis. See kõik asendus lakkamatu dünaamikaga, kuni seegi rong peatati ja meid visati välja mingis anonüümses teivasjaamas, keset nimetut tühermaad ja kauguses kerkivaid uuselamurajoone. Me hakkasime nostalgitsema juba siis, kui olime vaevalt kahekümnesed. „Tagasivaade ajaloole pole kunagi nii oluline kui edasiminek,” ütles meile eelnenud põlvkonnast pärit Aivar Rehe oma keskkooli lõpuaktusel. Meie nii ei arvanud.

Viinast ja karikakardest puur

Lilli Luugi novellikogu „Kolhoosi miss” näib olevat selle nostalgia tume teine pool. Kui Saadoja urbanistlikes ja kodaklikult soojades toonides kujutatud metafüüsilistes nostalgiamaalides näib valitsevat teatav tahavaatepeeglist nähtav utoopia, siis Luugi ruraalsed tüpaažid võitlevad end läbi pideva düstoopiarägu. Nende tüpaažide maailmad on lagunenud ja katki, mõrased ja vigased. Novelli „Uus perenaine” esimese kaheksa rea jooksul mainitakse asfaldi murenevaid servi, maja kooruvat värvi, traataia rulluvaid servi, roostetanud aiaposte, rohtunud sissesõiduteed ja Opelit, mille rattakoopad on ussitanud. Teoses kantakse kaasas ja kasutatakse püsse, kirveid ja munakive, tegelased joovad, kaovad ja leitakse surnult. Elu ei võideta, vaid kaotatakse: remondid jäävad lõpetamata, toad koristamata, kõik niriseb sõrmede vahelt maha. Valgust võib olla isegi eredalt, päike võib paista, kuid selle all tammuvad tumedad lászlókrasznahorkailikud peategelased oma eludes nagu mingis odavas filmis, mille casting pole kunagi eriti hästi läbi mõeldud.

Kui Saadoja urbanistlikes ja kodaklikult soojades toonides kujutatud metafüüsilistes nostalgiamaalides näib valitsevat teatav tahavaatepeeglist nähtav utoopia, siis Luugi ruraalsed tüpaažid võitlevad end läbi pideva düstoopiarägu.

Düstoopsust suurendavad ka Luugi jutustamislaad ja süntaks. Luugi kujundite poeetilisus on sama erakordne kui tema suutlikkus asetada end väljapoole privilegeeritud keskklassi raame, ületades nõnda meie põlvkonna võib-olla ühe kõige suurema hirmu: langeda mingisse kindlustamata vaesusesse, meie vanemate viletsusse, millest meile on räägitud ja mida me natukene ka kogesime ja mis on meie maailmapildi abjektsus. See ei ole isegi hirm niivõrd finantsilise augu kuivõrd idülli purunemise ees, mida me proovime paigata ja peita suvekodude, kasvukontode ja rahunemisega.

Luuk ehitab oma lauseid aga traumeeriva detailsusega. Tema laused ei lõpe sageli siis, kui nad justkui juba võiksid (sest süžeeline informatsioon on edasi antud), vaid kestavad veel natuke edasi. Kraabivad kokku veel mõne mälu tagumisse nurka peitunud nüansi, peegeldades nõnda ka mäletamise struktuuri, kuna kõiki mälupilte on hoolsa töö tulemusena võimalik venitada peaaegu lõpmatuseni. Luugi detailsus, tema nukrate mälubukettide lopsakus, mis sisaldab hääli, lõhnu, maitseid, olukordi ja siis omakorda kõigi nende harude alaharusid nagu mõni lõputult hargnev puujuurestik, on ühtlasi kurb mäletamine, sest tänu kõigi nende detailide meelespidamisele ei pääse Luugi tegelased minevikust kunagi minema. Mälu on nende jaoks puur, mille trellid on tehtud läbisegi viinast ja karikakardest ja selle kõige lakkamatust kohalolust.

Lilli Luugi laused ei lõpe sageli siis, kui nad justkui juba võiksid (sest süžeeline informatsioon on edasi antud), vaid kestavad veel natuke edasi.

Tõnis Saadoja pintslikiri on tunduvalt pehmem kui Luugi süntaks. Tema maalidel muutuvad servad veidi uduseks ja Saadoja peab tegema tööd, et puhastada mälu ebamäärasusest välja midagi konkreetset, rekonstrueeritavat, kuid päriselt läbi tungida ta ei soovigi. Valgus hajub enne värvide lõplikku ilmumist nagu õhk suvise maantee kohal – minevik jääb tema ahistavas konkreetsuses tabamata, jääb vaid veidi magusalt valus nauding, mis tabab meid kõiki, kui me näeme horisondil midagi, mis kunagi oli, aga mida enam ei ole. Saadoja valib ise, mida mäletada ja mida mitte – Luugi tegelased on aga sunnitud mäletama. Saadoja nostalgia on tahtlikult ettevõetav tegu, mille objektid ta valib ise – Luugi puhul on mäletamine paratamatus ja vahel peaaegu et needus. Saadoja karakterite valu tuleb nende distantseeritusest, nad on eemaldunud minevikust ja proovivad nüüd uuesti loori taha saada, kuid ei saa (ja see on okei) – Luugi tegelastel pole distantseerimine õnnestunud, neid ei imeta kuhugi tagasi, vaid nad pole päriselt minema saanudki, ning nad istuvad oma minevikus nagu ilma nahata olevused. Kõik läheb neile korda. Kõik puudutab neid. Nende rõõmu võib tekitada valge lumeväli – ja nende valu võib tekitada koristamata heinamaa.

Ja ometi on Lilli Luugi düstoopiates midagi nostalgilist. Päike, mis tema novellides paistab, näib olevat seesama päike, mis Theodor Adornol paistab tema „Minima Moralia” lõpus, kui ta kutsub üles looma „perspektiivid, millesse maailm asetub, võõritab, ilmutab oma mõrasid ja rebendeid, nii nagu ta ükskord viletsana ja moonutatuna Messia valguses lebab” (Akadeemia 6/1993, tlk Mari Tarvas). Luuk vaatleb maailma sageli läbi lapse või teismelise vaatenurga ja see on ühelt poolt säärase adornoliku perspektiivi loomiseks tabav valik tänu lapse erakordsele tähelepanuvõimele, mis ei liigita asju ja nähtusi veel olulisteks ning ebaolulisteks, ja teiselt poolt toob see korraga nii traumaatilise kui ka nostalgilise mõõtme.

Saadoja nostalgia on tahtlikult ettevõetav tegu, mille objektid ta valib ise – Luugi puhul on mäletamine paratamatus ja vahel peaaegu et needus.

Midagi veel

Lapse või nooruki mässimine alkoholismi, vägivalla, suve lõpu ja pidevalt edasilükatud heaolu pessa lõikab valusalt, sest tajume tema kaitsetust. Need maailmad ei ole tema valitud, ta on neisse asetatud. Teisalt suudab ainult laps või teismeline leida nendes etteantustes pidevalt midagi, mis leevendab, lohutab ja lepitab. Luugi karakterid ei ole Stockholmi sündroomi küüsis traumaarmastajad, vaid trauma on küll lahutamatult nende ümber ja sees, kuid alati on neis vaprates peategelastes midagi veel. Sageli peegeldub see läbi loodusaistingute, aga ka sõpruse – isetud suhted loovad pelgupaiga, kuhu füüsiliselt või vaimselt pugeda ning mille tähendust Luuk pidevalt võimendab, justkui soovides oma novellidega ehitada koopaid, kuhu saavad peituda nii tüpaažid kui ka lugejad. Ja need koopad ei ole pimedad väljapääsuta koopad, kus sulgetakse silmad välispidise ees. Luugi novellides lahkuvad mitmed inimesed oma senistest eludest, kuid peategelased jäävad alati seda elu siiski edasi elama. Nad ei lõpeta elamist, isegi kui kõik nende ümber on lagunenud, võssa kasvanud, rohtunud, roostetanud, ussitanud – nende mälupiltide projektor ei kuva ainult traumasid, vaid alati midagi veel. „Mina näen ja haistan hommikust saadik vaid minevikku,” kirjutab Luuk (lk 130), kuid samas on see „kättesaamatu mineviku asümmeetria” (lk 123). Võib-olla on asümmeetria justnimelt moonutatus, millest kõneles ka Adorno – loodud selleks, et valgus saaks kas või natukenegi sisse immitseda ja valgustada seda, mis on pime.

Tõnis Saadoja maalid ja Lilli Luugi novellid kasutavad mäletamiseks ehk erinevaid tööriistu, keskkondi ja vaatenurki, kuid nende põlvkonnakaaslusena kulgev nostalgiline printsiip näib kõnelevat millestki, mis laotub laiemalt ühe põlvkonna peale. Me igatseme midagi, mida enam kunagi ei ole ja võib-olla kunagi olnud polegi (nagu kõik nostalgikud) – kuid ühtlasi on Saadoja ja Luugi teosed omalaadseks tõestuseks, et mäletamine pole meie, iseseisvuses ja heaolus kasvanute jaoks neutraalne heietus ja mõnus mälumine, vaid laetud kummastava valu ja igatsuse, nukruse ja igavesti viljatuteks jäävate püüdlustega. Meil oleks pidanud olema kõik hästi. Miks ei ole siis?

Mäletamine pole meie, iseseisvuses ja heaolus kasvanute jaoks neutraalne heietus ja mõnus mälumine, vaid laetud kummastava valu ja igatsuse, nukruse ja igavesti viljatuteks jäävate püüdlustega.

Eero Epner on dramaturg ja kunstiajaloolane.