Ligi 250 saatejuhti, 230 saadet, tuhandete tundide jagu muusikat, vestlused inimesest ja maailmast, uued talendid ja sõlmitud sõprused. Teie ees on esimene peatükk Tallinnas ja Helsingis tegutseva kultuuriplatvormi ja veebiraadio IDA loost.

„Ükskord koputas aknale Tallinnas puhkusel olnud New Yorgist pärit räppar, kes näitas telefonist sõnumit, et ta tahaks oma uut laulu mängida. Kutsusime ta loomulikult sisse ja päris hea lugu oli, kui mälu ei peta. Spontaansed ettearvamatud momendid kipuvadki olema IDAs need kõige magusamad.”

Selle loo jutustab mulle Sveta Baari omanik ja koos abikaasa Luke’iga saadet „Error! Error!” vedav Madleen Teetsov-Faulkner küsimuse peale tema meeldejäävaimate momentide kohta IDA Raadios. Telliskivi peatänaval asuvast sinisest merekonteinerist, mis on elanud juba viimased kaks aastat uut elu kogukonnaraadio staabina, on kostunud selle aja jooksul kõikvõimalikke helisid ja muusikat konnahäältest nunnalauludeni, seal on võõrustatud külalisi krišnaiitidest linnas esinenud välisartistideni, nagu Apparat, Jaakko Eino Kalevi, PLO Man jt, ning vesteldud teemadel drag-moest kestlike linnamaastikeni. Ole sa Telliskivis ringiuitav turist või kohalik, raadios sündivat on võimalik kogeda üsna vahetult: saad heita läbi klaasi pilgu kuudis toimuvale, tutvuda õue kostuvate helide kaudu seal kõlava muusikaga või, nagu eespool selgus, end ise rahvale tutvustada.

Kuigi plaanid selle loo tegemiseks said tegelikult alguse juba 2018. aasta hakul, ilmub see kaks aastat pärast IDA esimest eetripäeva – põhjuseks asjaolu, et tegijate arvates hakatakse alles nüüd stardijoont ületama ning on, millest rääkida. Kuigi praeguseks on raadio ellukutsujad Robert Nikolajev, Natalie Mets ja Ats Luik oma mälestustes juba eri seisukohtadel sellest, kuidas tekkis idee raadio just konteinerisse (mida nüüd isekeskis „kuudiks” nimetatakse) ehitada, siis märkimisväärsem on, et IDAst on kasvanud välja multifunktsionaalne kultuuriplatvorm. Lisaks sellele, et kuulajatele pakutakse korralikku muusikaassortiid ja jutusaateid ning muusikutele, DJdele ja teistele kultuuri- ning ühiskonnategelastele võimalust esitleda enda ja teiste loomingut, korraldatakse ka pidusid, kontserte ja heliresidentuure. Viimase käigus salvestati Maarja Nuudi ja USA muusiku Sun Araw koostöös sündinud materjal, mis ilmub sügisel IDAga seotud plaadifirma alt. Samuti laienes IDA Raadio 2020. aasta alguses Helsingisse, kus teevad regulaarselt saateid sadakond kohaliku muusika- ja kultuurivälja tegijat. Nagu ütleb IDA saate „Triinemets & Co.” juht Triin Niinemets: „IDA Raadio laiendab kuulajate silma- ja kõrvaringi, kujundab avaramat pilti muusikast kui sellisest ja arvamustest niisamuti. Erinevus ja mitmekülgsus rikastavad.”

Esmane hüppelaud

Kogukonnaraadio ehk mittekommertslik raadio, mis on keskendunud ühiste huvidega inimeste grupile saadete pakkumisele ja hääle andmisele, ei ole Eesti kultuurimaastikul tegelikult uus asi. 2003.–2018. aastani tegutses siinmail indie-plaadifirmast Kohvirecords välja kasvanud Kohviraadio. 2014. aastal asutati Tartus Generaadio, mille keskmes on jutu- ja muusikasaated. IDA loomise mõtte peale tulnud Robert Nikolajev arvas siiski, et ruumi veel on ja värskust oleks samuti vaja. Peale selle tekkis tahtmine edastada muusikat mingil muul moel kui ainult klubis. Teisena astus pardale Natalie, kelle puhul piisab Roberti sõnul sellest, kui talle idee kätte anda – ta teeb selle ära. Natalie ei kujutanud enda sõnul alguses ettegi, mida täpselt teha, ent ta hakkas huvi tundma, kuidas idee realiseerimine välja näeks. Kõige rohkem veenmist oli Atsiga, kes tundis end Raadio 2-s saadet juhtides täitsa mugavalt, kuid lõpuks taltus temagi.

Kuigi oodatud olid ka klassikalised DJd, nähti saatejuhtide värbamist rohkem platvormi pakkumisena inimestele, kes ei tegele ainult plaatide mängimisega, vaid on ka melomaanid või huvitavad karakterid.

Programmi koostades peeti silmas, et kaetud saaks võimalikult lai valik muusikat ning jututeemasid. Esimese puhul võeti näiteks ette Vikipeedia muusikažanrite nimekiri ja hakati igaühe taha nimesid pakkuma. Sellegipoolest pole kumbki ring veel tegijate sõnul täis saanud. Kuigi oodatud olid ka klassikalised DJd, nägid nad saatejuhtide värbamist rohkem platvormi pakkumisena inimestele, kes ei tegele ainult plaatide mängimisega, vaid on ka melomaanid või huvitavad karakterid, kes sobiksid raadiosse. Robert võttis esimesena ühendust näiteks saate „Hillbilly Picnic” juhi Valter Kliimandiga, kelle kireks on bluegrass ja kantri, mida sai ühiselt grillimise ja lõkke tegemise taustaks kuulatud. „Kui me nimesid kirjutama hakkasime, siis imestasime ka ise, kui palju on tegelikult neid, kellel ei ole olnud võimalust saadet teha. Näiteks plaadifirma Frotee bossid Martin Jõela ja Erki Pruul („Frotee lainepikkus”). Tagantjärele on isegi imelik mõelda, miks neil ei olnud varem kohta, kus häält teha,” lisab Ats. Sellist raadiot, kus saatejuhid kõigil viiel argipäeval reaalajas kohal käiksid, esialgu plaanis polnudki – pigem paar päeva nädalas ja salvestustega. Kuid läks teisiti. Eeldati, et 150 inimesest, kellele kirjutati, on nõus umbes kolmandik, ent eitavaid vastuseid tuli ainult kolm. „Mulle tundub, et kõik said kohe alguses aru, et uus kogukonnaraadio seob inimesi mingil teisel tasandil; et see, mida sa saad, ei ole eurod kontol,” osutab Natalie võimaliku huvi põhjustele. „Ja siis jäime ootama, et inimesed oma esimese saate ära teeksid. Lootsime, et võib-olla nad tulevad ka teist korda tagasi. See oli minu jaoks pigem üllatus, et tuldigi. See oli juba mingis mõttes päris suur võit,” sõnab Ats.

Natalie Mets: „Kui esimeste eetrite ajal olid mõned saatejuhid näost valged ning mikrofoni öeldi pelgalt vaikne tere, siis nüüd saab vahel naljaga meelde tuletada, et võiks jutustamise sekka mõne loo ka panna.”

IDAst on lõiganud juba mitmel moel kasu ka saadete tegijad, kellest nii mõneski on ilmselt iseendalegi üllatusena kerkinud esile varjatud saatejuhigeen. Kui esimeste eetrite ajal olid mõned näost valged, käed värisesid ning mikrofoni öeldi pelgalt vaikne tere, siis nüüd saab vahel naljaga meelde tuletada, et võiks jutustamise sekka mõne loo ka panna, meenutab Natalie ja lisab: „See on tore, et inimestel on tekkinud selle harjumuspäraseks muutunud ruumiga enesekindlus.” Värskelt avastatud talenti on märgatud mujalgi. Näiteks Luke ja Madleen Teetsov-Faulkner, Triin Niinemets ning Frotee vedajad on saanud endale saated ka Raadio 2-s, Eleonora Šljanda („Nitšekas”) on astunud üles Amsterdami Red Light Radios ning kunstiteemasid käsitleva „Vitamiin K” tegijaid Lilian Hiobit ning Siim Preimani ootab järgmisel Artishoki biennaalil kriitikuroll. „See oligi eesmärk,” ütleb Natalie, viidates IDA potentsiaalile esmase hüppelauana.

Kui lähebki nihu…

Üksikisikutasandilt kaugemale vaadates märgib Madleen Teetsov-Faulkner, et IDA kõige suuremaks saavutuseks peab ta kogukondade liitmist puhtal ja ausal eesmärgil: „See väike konteiner on nii paljudele inimestele üks parimaid platvorme enda väljendamiseks ning projektidele hoo kogumiseks.”

IDA Raadio katuse all on näiteks leidnud saate „MIMproject” kujul kodu MIMstuudio, varem Tallinna kesklinnas tegutsenud eksperimentaal- ja müramuusika rühmitus ning kontserdipaik, mille liikmed käivad nüüd kuudis kordamööda live’e tegemas või kuulajaid välisalvestiste, näituste helikujunduste või niisama äärmuslike sound’idega üle külvamas. „Enne nimetatud platvormi tekkimist polnud minu silmis helimuusikat armastava kogukonna tunnetus nii ühtehoidev,” kommenteerib MIMprojecti liige Henri Hütt. „Ise saateid tehes olen püüdnud luua pinget hoidvat dramaturgiat, et kuulajad ei kaoks liiga mugavustsooni, vaid püsiksid mõttega kaasas.”

Feministeeriumi esindajad Aet Kuusik ja Kadi Viik olid plaaninud juba mõnda aega taskuhäälingut, mis maandus lõpuks just IDA Raadios saatena „Ära kaaguta!”, kus lahatakse iga kuu päevapoliitilisi ja ühiskondlikult olulisi teemasid. „Oleksime saanud oma taskuhäälinguprogrammi ilmselt iseseisvaltki püsti pandud, aga tore on olla kuskil „kavas” koos DJdega, kes Tallinnas öösiti muusikat mängivad, ja teistega, kel Tallinna kultuuri- või aktivismimaastikul mingi asi ajada on,” ütleb Aet.

Plusse tuuakse IDA puhul välja teisigi, millest üks on suhteliselt vaba formaat ja õhkkond. Selle kohta sõnab Ats, et juba algusest peale ei pandud kellelegi kohustuseks, kuidas saade peab olema üles ehitatud: „Ütlesimegi, et tee seda, mida sa tahad teha. Kui tahad 60 minutit ainult rääkida, siis lase käia, kui ainult muusikat mängida, siis see on ka fine.” Luuletaja Tõnis Vilu sõnab näiteks, et pöördus IDA tegijate poole ideega teha vaimse tervise saade, mille lähenemine oleks isiklik ja üldinimlik, et oma kogemustest oleks võimalik rääkida nii, nagu räägiksid sõbraga, ja pakkuda sinna vahele ka ekspertide arvamust. Nii sündis „Katus”, kus on olnud juttu nii biblioteraapiast, psühhootilisest depressioonist, lähisuhtevägivallast, suitsiidist ja teistest olulistest teemadest. Kuna tegu on väiksema ja kogukondlikuma raadiojaamaga, on Tõnise arvates ka pinget vähem: „Kui midagi lähebki natuke nihu, näiteks muusikapala ei hakka kohe mängima, saatejuhil kaob järg käest ära või ta kokutab, siis sellest pole midagi hullu. Olen tähele pannud, et see muudab ka saatekülalised avameelsemaks. Ma ütlen peaaegu alati, et kui enne eetrisse minekut on närv sees, siis ärgu muretsegu, me ei ole ju Vikerraadios, IDA kuulajaskond on palju väiksem ja andestavam – ja see paistab mõjuvat hästi, saame vabalt rääkida.” Lisaks on ta täheldanud, et iga kord on olnud hetk, mil saate alguse pinge ja ebalus järsku lahtuvad ning külalisega tekib klapp – tunne, et nad ei teegi enam saadet, vaid jutustavad elust ja vaimsetest probleemidest nagu inimene inimesega.

Muusik Grete Ly Valing ehk Gretchen Lawrence, varem tuntud kui Regret, kes salvestab oma „Balli” saateid enamasti Londonist, mainib, et teda on igakuine eetrisseminek ärgitanud pidevalt uut huvitavat muusikat kaevama: „Varem tegin seda ainult siis, kui mõni DJ-sett ees ootas või enda muusika jaoks inspiratsiooni otsisin, aga nüüd kogun kuu aega mussi ja elan end saates välja. Lahe on kuulata näiteks aastataguseid salvestisi, see ütleb nii palju selle kohta, mida ma siis läbi elasin.”

Tere hommikust, põllumehed!

Kuigi neid, kes käivad üks või kaks korda kuus saadet tegemas, on 150 ringis, on peale Roberti, Natalie ja Atsi veel kolm võitlejat, kellele see konteiner on kujunenud omamoodi teiseks koduks: iga päev IDA sujuva eetrisse voolamise eest vastutavad produtsendid Marie Ots ja Sander Rajamäe ning raadio algusaegadest hommikusaadet „Seinast seina tapeediks” vedanud Kaarel Valter, kes on tuntud muu hulgas oma käibefraasi „Tere hommikust, põllumehed!” poolest. „Kaarel Valter on käinud kaks aastat põhimõtteliselt igal argihommikul siin saadet tegemas. See ei ole mingi lihtne töö,” arvab Ats. „Tundub, et ta ongi selle jaoks loodud. Aga kuidas sa saad olla loodud kuudiraadio hommikusaatejuhiks?” küsib Natalie ja lisab, et kogunenud saatetundidest hoolimata on tapeedisaate variatiivsus ikkagi väga suur: „Siiamaani on kuulates tunne, et jälle lihtsalt nii hea. Eelmine nädal tegi ta hommikusaadet 18 tundi järjest. Ma pidin ise sellest toibuma,” ütleb Natalie. See paneb Robertit omakorda kontrollima pikima hommikusaate maailmarekordit, milleks osutub 51 tundi, kuid eeldatakse, et küll Kaarel ühel päeval sellegi üle teeb.

Roberti jaoks peitub projekti võlu ka selles, kui usud kellessegi, pakud talle võimaluse ja näed, kuidas ta särab ning jõuab kuhugi, kuhu ta poleks ise oodanud jõuda. Üheks selliseks inimeseks peab IDA kolmik Sander Rajamäed, kes on töötanud raadios peaaegu selle avamisest saati ning olnud umbes 3500 saate tegemise juures. Sander ise ütleb, et on kohanud produtsenditöö käigus rohkesti persoone, kellega koos töötamine on talle palju õpetanud ja pakkunud meeldejäävaid momente. Lisaks on ta omandanud mitmeid tehnilisi oskusi, mida rakendada enda isiklikes muusikaalastes tegemistes: „IDAs on tehnika ja mul on olnud suurepärane võimalus seda pärast tööpäeva kasutada. Mujal ma seda teha ei saaks, seega olen väga tänulik bossidele, kes lubavad mul harjutamas käia.” Nii on ta hakanud korraldama sõpradega peosarja Smoke Break ning ise muusikat mängima, kuid mainimata ei saa jätta, et konteineri eest sai alguse ka tema modellikarjäär, kui ta seal ühele modelliskaudile silma jäi.

Teine saatejuhte tervitav produtsent, kes jõuab näiteks minusugusele lühikese mäluga inimesele väsimatult meelde tuletada, mis nupust mikrofon ikka sisse käib, on Marie, kellel sai hiljuti IDA produtsenditoolis täis aasta. Tema sõnul on iga päev sinises kuudis meeldejääv. Olgu see siis tänu muusikale, inimestele või hoopis mööda patseerivatele koertele, keda saab läbi suure panoraamakna muusika taustal jälgida. „Alternatiivsemat skeenet hingavale inimesele on IDA Raadio tähtsus ehk lausa eluline. Minu silmis on tegemist ainulaadse kogukonna ning kultuuriedastus- ja kultuurisäilitusplatvormiga. Ja olgugi et võrguraadio ei ole siinmail iseenesest midagi seninägematut, on ta sedavõrd visalt endale seatud eesmärkides järeleandmisi tegemata elujõulisena püsivana meil kindlasti märkimisväärne,” arvab ta. Natalie kostab, et kuigi nad kõik teevad vigu ja mitte vähe, siis Sander ja Marie on küll jõudnud punkti, kus ta julgeks ise puhkusele minna: „Mingis mõttes me olemegi läinud ja andnud neile üle väga palju asju, mida me enne ise tegime.”

Oluliste tegelastena tuleb ära mainida ka IDA visuaalse identiteedi loojad eesotsas Jaan Sarapuuga. Natalie sõnul on Jaan rohkemat kui peadisainer. Ta on kogu protsessi vältel IDAga kaasa mõelnud ega tee kvaliteedis mingeid järeleandmisi. Atsi arvates on näha, et IDA visuaalne tundlikkus on motiveerinud ja inspireerinud ka riigiraadioid varem töökohustuste kuhja alla lükatud asju käsile võtma ning disainikeel on hakanud arenema.

Motivatsioonisüst südamele

Kuigi võib jääda mulje, nagu raadiotegemine oleks lust ja lillepidu, siis, nagu ikka, eraldi teema on raha. Natalie sõnul nad raha pärast IDAt kunagi kinni ei paneks, aga ebastabiilne finantsolukord on IDA majandamise juures kõige komplitseeritum osa. Kuna IDA esmane eesmärk ei ole omatulu teenimine, elatakse projektitoetustest, sponsorrahadest ja IDA nännimüügist saadud tuludest, kuid platvormile on päris palju ka enda taskust laenu antud. „See on suhteliselt suur asi, et oleme selle kõik tagasi saanud, aga siis peab varsti jälle andma. Finantsolukord ei ole hea, aga mulle tundub natuke, et see on ka lokaalne probleem,” arvab Natalie. IDA kodulehel on küll võimalus hakata raadio toetajaks, aga sealt saadav summa on väga väike. „Ma olen öelnud seda tuhat korda, et kui iga IDA Raadio kuulaja teeks kuus üheeurose püsimakse, siis meil ei oleks rahaprobleeme, aga inimesi, kes on seda teinud, on vähe,” lisab Natalie.

IDA visuaalne tundlikkus on motiveerinud ja inspireerinud raadio ühe vedaja Ats Luige arvates ka riigiraadioid oma disainikeelt arendama.

Ühe võimalusena, kuidas raadiot rahastada, tutvustab ta Londonist alguse saanud ning nüüdseks USAsse ja Aasiasse laienenud kogukonnaraadio NTS süsteemi, mille puhul saatejuhid maksavad saate tegemise eest 50 naela kuus. Lisaks on NTS loonud nime NTS Friends kandva liikmegrupi, mille 49.50 naela suuruse aastamaksu eest saavad kuulajad näiteks odavamalt merch’i, varase ligipääsu täiustatud kuulamiskogemusele, kunstnike tehtud eritrükiseid ja liikmekaardi. „Neil ja paljudel teistel raadiokanalitel ongi liikmesklubid või subscription-süsteemid, millega Eesti inimesed ei ole eriti harjunud,” arvab Natalie.

Eelmisel aastal korraldati ka Hooandja kampaania, millega koguti kokku 13 500 eurot. Atsi sõnul üllatas teda, et annetajate hulgas leidus palju juhututtavaid ja inimesi, keda nad isegi ei tea, kuid kelleni raadio on siiski jõudnud. Kampaania viimasel päeval tegi neljakohalise annetuse üks perekond, kes on võtnudki enda eesmärgiks toetada iga kuu mõnd kultuuriprojekti. Natalie mäletab, kuidas Ats ei julgenud selle peale isegi magama minna, kartes, et hommikul ootab teda kiri, et annetaja tahtis tegelikult ühe nulli vähem panna. Seda aga ei juhtunud. „Ta eesmärk oli, et projekt õnnestuks. Vot sellised asjad pakuvad tõuget ja motivatsiooni. See on ka motivatsioonisüst südamele,” ütleb Natalie.

Üle lahe

Oma panuse kohalikku kultuurivälja annab IDA vähestest vahenditest hoolimata nüüd ka Helsingis, kus Kallio linnaosas asuvast stuudiost edastatakse alates märtsist saateid ning kus Robert on lisaks soomlastele üks põhiline eestvedaja. Kuna põhjanaabritel polnud oma online-raadiot, plaanis sealse klubi Post Bar pidaja Joni Lindroos oma kolleegidega selle vea parandada, ent samal ajal sepitsesid ka IDA tegijad ideed midagi koos soomlastega teha. Kuna mõtted haakusid, siis jõuti järeldusele, et ühiselt oldaks palju tugevamad ja paremad – nii sündiski lühidalt kokku võttes IDA Helsinki. Asjade kulgu kiirendas ka asjaolu, et sealne alternatiivsema suunaga Basso Radio vahetas omanikku, võttes sihiks peavoolulisema suuna. Nii jäi ka suur hulk Bassos saadet teinud inimesi ripakile ning IDA täitis Atsi sõnul augu, mis vajas kiiresti täitmist. „Stuudio on püsti, inimesed teevad saateid ja kuulatakse,” kommenteerib Ats seda, kuidas IDA on üle lahe vastu võetud. Uue jaama avamine on mõjunud kuulamisele hästi ka siin. „Sellest päevast, mil IDA Helsinki läks eetrisse, tõusid kuulajanumbrid ka Eestis. Ma ei tea, kas see on tavapärane, et kui oled välismaal tähelepanu keskmes, siis inimesed arvavad, et nüüd on õige asi?” mõtiskleb Natalie.

Lõpetuseks uurin tegijatelt, kus võiks IDA Raadio olla järgmise kahe aasta pärast. Selle peale kergitatakse saladuskatet, et tegelikult on juba lepitud kokku koostööd paari maineka festivaliga, nagu Intonal Rootsis ja Meakusma Belgias, kuhu plaanitakse võtta kaasa ka mõned IDA saatejuhid, kelle talenti maailmale natuke kuuldavamaks teha. „Meil ei ole olnud kunagi mingit roadmap’i. Kui tekib mingi idee, siis see juhtub väga spontaanselt. Keegi saab millestki inspiratsiooni. Kui tuleb tuju peale, siis teeme ära – edaspidi ilmselt täpselt samamoodi. Loodetavasti on nii, et mida rohkem me teeme, seda tugevamaks ning põnevamaks muutume partnerite silmis, kellega me tahaksime koostööd teha. Minul on lihtsalt tunne, et see kaks aastat pole mingi aeg. Elada tuleb ja teha tuleb, mitte rääkida,” võtab Natalie IDA olemuse kokku.

Kaupo Rõivasepp on fotoentusiast, mäeinsener, DJ ja IDA Raadio saatejuht.

* * * * * *

Heidy Purga raadiotegemisest IDAs

IDA Raadio on oma kahe tegutsemisaasta jooksul kahtlemata kenasti kanda kinnitanud. Kui Natalie, Ats ja Robert olid endale raadiotegemise plaani pähe võtnud, siis istusime üheskoos maha ja arutlesime kõiki võimalikke ning parimaid variante, mida programm ja kontseptsioon sisaldama peaksid. Leian praegugi, et IDAl oli alustamiseks väga hea ajastus ja soodne pärituul. Vähegi muusikast hoolivad inimesed otsisid midagi uut, vaba, julget, mitte nii viimistletut ja klassikalise raadioprogrammi reeglitele vastavat ning olid valmis ka ise selle realiseerumisse tõsiselt panustama. Olin alguses korraks suisa kerges hämmingus, kui mõned Raadio 2 saatejuhid figureerisid nii R2-s kui ka IDAs. See on umbes võrreldav sellega, kui Swedbanki teller käiks vahepeal LHVs kliente teenindamas. Aga IDA ja R2 pole päris sama asi ja taoline sõbralik partnerlus toimib üsna kenasti, sest eesmärgid on siiski pisut erinevad ja pigem raadiokultuuriülesed. IDA tulek oli R2 jaoks kahtlemata vajalik, et raadios kergesti tekkivat tardumust ravida. Ühtäkki oli IDAs koos palju lahedaid tüüpe ja mõte maksumaksja raha eest tehtavast karmide reeglitega klassikalisest raadiojaamast tundus hetkeks isegi eilne päev. Juhtus see, et IDA ei valinud kompromissitut lahingut kellelegi koha kätte näitamiseks. Ei valinud klassikalist raadioturgu. Ei valinud vabaduse asemel süsteemi, ei valinud ka raha, ei valinud (õnneks) institutsionaliseerimist. Ma usun, et see võib tekitada nii mõneski saatejuhis kui ka kuulajas siiani aeg-ajalt küsimusi, et mis asja siis ajatakse. Me oleme harjunud teisiti. Kui IDA oleks valinud enneolematu ja eduka uue raadiojaama tegemiseks õpikust kätteõpitud nõksud, siis ta poleks küllap vastu pidanud või me ei räägiks IDAst kui reeglipäratust kultuurinähtusest. Sestap ei saa seda raadiot ka kuhugi „kasti” paigutada. Olen isegi üks jaama saatejuhtidest ja alguses mõlgutasin ka mina mõtteid sellest, mida kõike annaks seal korraldada. Aastatepikkune armastus raadiotegemise ja varasema -juhtimise vastu on pannud mind aga mõistma, et kõrvalkunst ja -kultuur sünnivad vabalt pinnaselt, uutmoodi ahelreaktsioonidest ja inimestest, kes seda mõistavad. Isegi kui seda ei oska kohe sõnastada, piisab ka tajust. Ma arvan, et mida vähem me püüame IDAst arvata, seda parem. Las ta kasvab. Aga saatejuhtidest võiks küll arvata ja peabki, sest igasugune tagasiside on parim viis, kuidas IDA Raadiot elus hoida.