„Crna mačka, beli mačor” (1998, Jugoslaavia, Prantsusmaa, Saksamaa, CiBy 2000, Pandora Filmproduktion, Komuna), režissöör Emir Kusturica, stsenaristid Kusturica ja Gordan Mihić, operaator Thierry Arbogast, muusika Nele Karajlić, Voja Aralica, Dejo Sparavalo, osades Bajram Severdžan, Florijan Ajdini, Branka Katić, Srđan Todorović jt, 127 min.

Balkani kino parimast pojast Emir Kusturicast oli kujunenud 1998. aastaks vastuoluline persoon. Tema kolm aastat varem rohkete auhindadega pärjatud „Underground” oli toonud kiituse kõrvale palju vihast kriitikat ja süüdistusi Serbia propaganda hääletoru rolli täitmise kohta. Olgu rahvustundega, kuidas on, aga autorikino elav suurkuju taandus mõneks ajaks filmitegemise juurest, et naasta kolm aastat hiljem pea täielikult apoliitilise komöödiaga „Must kass, valge kass”.

Kusagil Serbia-Bulgaaria piiri lähedal Doonau kaldal on end sisse seadnud elupõline sahkerdaja ja nihverdaja Matko (Bajram Severdžan), kelle järjekordse „suurepärase äriidee” tõttu jääb ta võlgu nii kohalikele gängsteritele kui tuttavale narkoärimehele Dadanile, välimuselt John C. Reillyt ja maneeridelt Serbia Tony Montanat meenutav võrratult kaootiline Srđan Todorović. Tagajärjed puudutavad veelgi enam tema hilisteismelist poega Zaret (Florijan Ajdini), kelle aeg ja tähelepanu kuluvad rohkem kohaliku baaridaami Afrodita (Branka Katić) südame võitmisele. Seejuures võiks teose sisu kirjeldada nii üht- kui teistmoodi, aga kokkuvõttes tuleb nentida, et ehkki lineaarne narratiiv on täiesti olemas, kulgeb film rohkem visuaalsete anekdootide jadana.

Neid on Kusturical rohkelt, enam kui kahe tunni jagu. Tema tööde ja stiiliga mitteharjunud vaatajal võib kuluda poole filmi jagu aega, et disorienteeriva nihkesolekuga üldse harjuda. Aga kui ühele lainele saada, on lõbu laialt. „Must kass, valge kass” on täis huumorit igale maitsele. Kusturica on pidurdamatu, pildudes absurdi ja kilde nii tihedalt, et raske on öelda, kus on tegu peene sürrealismi ja kus häbitu jämekoomikaga. Vaat et iga teist stseeni täidab tegelaste kuulatav muusika alates mustlasfolgist kuni lääne popini ja see kisub tantsule nii karaktereid kui paneb tatsuma vaataja jala.

Vormuv popurrii oma hüperliikuvuses võiks muutuda närviliseks ja tüütuks, kui toimuvat poleks kujutatud sedavõrd heledates-helgetes värvitoonides ning tugeva sümpaatiaga oma ebatäiuslikkuses huvitavate karakterite vastu. Seejuures jõuab film teha samme nii muinasjutulike lahenduste kui räige realismi poole. Aga Kusturica võlu seisneb omaenda absoluutselt omanäolises maailmas püsimises. Kui peaks võrdlema, siis lähim vaste kummastavate kaameranurkade ja pahupidi olmega oleks vast prantslane Jean-Pierre Jeunet. Aga balkanimaine kuumaverelisus ajab paja veelgi enam podisema.

Pealkirjaski mainitud igikohalolevad kassid on varjamatult selged sümbolid. Mida nad täpselt markeerivad, on pisut raskem öelda. Halb õnn, hea õnn, yin ja yang. Aga Kusturica ei võta ennast siinkohal kaugeltki nii tõsiselt, et väga filosoofiliseks muutuda. Kui väga ka ei tahaks lugeda filmist välja allegooriat postsovietlike ja vabakapitalistlike labasuste teemadel, väldib film selgeid tähendusmääratlusi. Selles mõttes on „Must kass, valge kass” nii suhtumiselt kui visuaalselt stiililt – kui defineerida seda terminit vabaduse, vallatuse ja ettearvamatuse kaudu – üks väga punk film.

Vaata Katusekino kava siit.