Suured on kõrbed, ja kõik on kõrb, ütleb üks pahaaimamatu luuletaja, ning kümned ja sajad kauge rahva lapsed kiinduvad tema sõnadesse niivõrd, et ehitavad nende ümber üles terve oma elu. Saavad suureks ja surevad, kõrb silmadel, huultel ja peas.

I

Üks neist, tüdruk, on sündinud samal aastal, kui ilmuvad kauge luuletaja luuletused ses väikses keeles, teine, poiss, aasta varem. Kus kohtuvad noored inimesed, kes on elanud nibin-nabin niisama kaua kui ühe kauge luuletaja sõnad? Eks ikka kõige tavalisemas nii kahekümneaastaste inimeste kohtumise kohas. Videodiskol. Ühes üsna väikses külas, kus asub üleskõpitsetud vana veski, mille kolmel korrusel toimuvad ümbruskonna kõige ägedamad peod. Nii selgi laupäeval. On august ja taevas on tähti täis ja kui pimedas mööda teed käia, krõpsuvad kingataldade all väikesed konnad. Nemad on järve teel.
On august ja taevas on tähtedest tähniline. Veskis on paks ja palav, tüdrukud trügivad välja tähise õhu kätte. Hingeldavad ja sädistavad ega pane tähelegi, et on sattunud keset korralikku kakluse seisu. Kuraasi täis poisid julgevad rääkima hakata. Üks neist, tüdruku pikkune, pistab kõikudes ja/või kummardades käe tüdrukule pihku: „Franz Kafka.” Nagu automaadist käivad tüdruku peast läbi võimalikud variandid ja ta valib kõige ebatõenäolisema: „Marie Heiberg.” Kui jaa, siis. Jaa. Siis. Kõiksuse kõige ebatõenäolisemas kohas, kolkamaakonna kolkaküla diskoveski ees, hargnevad lahti haigus- ja kirjanduslood. Järgmisel päeval on poiss tüdruku ukse taga, koer kannas kinni, tee äärest korjatud lilled peos.
Nii see algas. Keegi ei mäleta enam, kuidas jõudis poiss tüdruku ukse taha. Telefone ei olnud, meile ei olnud, sõnumeid saata ei saanud, tuul oli alati vastu, teed läksid ainult ülesmäkke, ometi said inimesed kokku ja leidsid üksteist üles.
Näen paremini jõgesid, kui sinuga koos läheme üle väljade jõgede äärde, kui istudes su kõrval märkan pilvi, märkan neid paremini – selline on noor armastus juba loomu poolest. Tulid sügis ja talv ja külm. Tüdruk ja poiss ei käinud palju väljadel, ei näinud palju pilvi. Kui nad koos olla said, siis enamasti pimedas, kui päeva lõpuks ühte tuppa jõudsid. Sedagi mitte väga tihti, elasid nad ju eri linnades, ja vahel olid veel liiklus ja elu ja töö. Sellest ühest toast, kollasest allveelaevast, sai nende maailma keskpunkt. Kollane allveelaev erines kõigist teistest allveelaevadest selle poolest, et sel olid purjed. Kollased. Need purjed viisid nad kõige kaugematesse ja eksootilisematesse sadamatesse. Sadamatel olid suured ja lihtsad nimed – Kafka, Heiberg, Brecht, Alliksaar, Steinbeck, Salinger. Tüdruk töötas lastekodus ja tahtis saada kirjanikuks. Poiss töötas raudteel ja tahtis saada arheoloogiks. Poisil oli sõber Eduard. Eduardil oli auto. Ja kui mõnikord häda majas oli ja kuskile minna või kedagi kuskilt tuua vaja, sai ikka Eduardi peale loota. Tema nullseitse oli alati sõiduvalmis. Kui ainult bensiini oli. Eduardil ja poisil käis enne tüdrukut salaelu. Nad võistlesid selles, kumb suudab sauterlikumat elu elada. Indigopiiblit järgiti viimse tähemärgini – mis seljas käis, mida rääkida võis, kui palju tüdrukuid korraga olla võis, kuhu õllepudel panna. Mõlemad tõestasid teineteise võidu, kumb neist tegelikult Sauter on. Tüdruk rikkus poisi jaoks võistluse ära, tahtmatult, nii et Eduard kippus peale jääma. Ainult tüdrukutega Eduardil ei vedanud. Ta oli kord näinud ühte, kes oli täpselt tema moodi, ja nüüd käisid nad mõnikord kolmekesi koos teda otsimas. Tervest maailmast. Nõela heinakuhjast.
Kui üksikud seiklused Eduardi unelmate naise otsinguil välja jätta, keerles poisi ja tüdruku maailm ümber kollase allveelaeva. See oli keskpunkt, kuhu niidid alati kokku tõid. Väljaspool käidi ikka ka. Kõlgutati jalgu Punasel Hanrahanil ja lauldi punarebasest, käidi keelatud kiriku varemetes ja vaadati Laabanit ja Ehinit ja püüti kinni see, kelle pea sest esimesena ringi käima hakkas. Lubati ja tõugati, püüti ja hoiti. Ükskord, kui tüdruk oli linnas „The Walli” vaadanud, sõitis ta läbi tuisuse öö liiga aeglaselt liikuva viimase bussiga kollasesse allveelaeva, tormas tuppa, pani sellesama plaadi mängima, kuulas seda kolm korda järjest, lubamata poisil sõnagi lausuda, lausumata isegi sõnagi, ja lahkus hommikul kell neli, magamata, sest lapsed ootasid. Ükskord, kui poiss tuli linna tüdrukut otsima, sai ta tuppa, sest kõik said, võti käis ukse taga kapis, ootas seal asjatult kaks päeva, sõnagi lausumata, ja lahkus hommikul kell neli, magamata, sest mandariinid ootasid.
Jõgi minu külas ei pane mõtlema millestki. Mis on tema ääres, on lihtsalt tema ääres, ja maailm ei saanud ju jätta kollast allveelaeva rahulikult õdangusse purjetama. Nii see vaikselt, tasahilju juhtuski, et poisi maailm ja tüdruku maailm hakkasid üksteisest eemale nihkuma nagu pilved, millest üht tõmbab nähtamatu voog ida ja teist lääne poole. Poisi maailm tõmbus aina ahtamaks. Nii palju, kui maa pealt võib näha, näen mina oma külast kõiksust, ütles ta ikka, kui ta raielangil kännu otsas istumas ja suitsetamas käis. Seda, mis olin, oh taevas, alles täna tean seda, mis olin, ütles tüdruk, ja oli otsatult õnnelik seeüle, et maailm – mõtle vaid, terve maailm! – oli avali ta ees kui merele avanev koopasuu. Poiss kiindus aina enam ja enam oma sisemisse kõrbesse ega osanud ega tahtnudki sealt enam välja tulla. Tean ainult, et suured on kõrbed, ja kõik on kõrb.
Ja kui poiss siis kord oma kõrbest põgeneda proovis ja väikesesse linna tüdruku juurde läks, oli tüdruk kodus. Ja nad olid seal mitu päeva, selles teises sõidukis, mis oli küll kollane, kus isegi aknaraamid olid kollased, aga mitte nii nagu öösse seilaval allveelaeval, pigem kui hommikuudust nähtavale ilmuval punaste purjedega paadil. Poiss istus rätsepaistes põrandal ja tüdruk ei saanud mitte midagi aru. Kuidas ta tuleb nii teise maailma sisse, lihtsalt istub maha, suitsetab toa täis ja ei lähe minema? Kas siis nii tohib, kas nii saab? Mida ma temaga siin peale hakkan, mõtles tüdruk ega öelnud midagi, oli vait ja kuri. Poiss läks ära, tagasi oma kõrbesse, tal oli elu pilet ostmata.
Ja kui tüdruk oli poisi ja selle tulemise peale tükk aega mitte mõelnud, mitte mõelnud, ja siis äkki mõtlema hakanud, sai ta aru, milles asi. Mitu päeva otsis ta poisile oma uues maailmas kohta ja leidis selle. Nüüd oli tema kord minna. Kollasesse allveelaeva. Kollane allveelaev oli maha jäetud ja tühi ja seal ei olnud ühtegi elumärki peale paari mandariinikoore. Nüüd oli tüdruku kord oodata. Ja ta ootas terve öö ja terve päeva ja veel ühe öö ja kauem ta enam oodata ei saanud, sest lapsed ootasid, ja ta läks tagasi oma laia maailma. Ja kui poiss jõudis oma kõrbest koju ja teadis, et tüdruk on käinud, vaatas ta peeglisse, ja sealt vaatasid vastu maailma kõige kurvemad silmad.
Pärast seda läks aasta, kus mitte keegi mitte kellestki mitte midagi ei kuulnud. Poiss kaotas ära kampsuni, mille tüdruk oli talle kudunud, ja pildistas tüdrukut salaja, aga tüdruk oli lühinägelik ega kandnud prille ega näinud kaugemale kui kaks meetrit.
Läks kaks aastat, kus mitte keegi mitte kellestki mitte midagi ei kuulnud.
Läks kolm aastat, neli, viis. Mõnikord harva tuli tüdrukule tänaval vastu poisi sõber. Nüüd kandis tüdruk prille, ta oli emaks saanud ja pidi kaugele nägema. Nad rääkisid sillaehitusest, budast, kohtadest, kus nad tahaksid käia, ja alati ütles sõber jutu sekka ühe lause poisi kohta. Midagi lihtsat ja väikest, mis rääkis vaid sellest, et poiss oli elus. Esimene kord poiss jõi väga palju, teine kord jõi veel rohkem, siis käisid nad koos purjetamas, siis kalal, siis ühel aimamatul päeval Harju tänaval: „Ta tegi raamatukogutüdrukule lapse ja peab ta nüüd naiseks võtma.” Ja see mõõk, mis tüdruku rindkeres aastate pikku oli seisnud, mis diagonaalis läbi tema oli kasvanud, paremalt poolt roiete alt – seal oli käepide – vasakule üles, otse läbi südame oli end sättinud, lõi paari sekundiga hõõguvkuumaks ja tõmmati välja, järele jäi tuline kõrbenud servadega jälg, tühi ja terav mõõga ase. Sisikond rebenes, tüdruk võttis tütre sülle, sättis puusale, naeratas, ütles: „Muidugi. Väga tore. Tervita teda minu poolt ka.”
See mõõk, see lahvatus lõikas kõik pooleks. Enam ei tulnud vastu sõber, enam ei olnud ärevust. Tüdruk teadis, et nüüd oli poisil põhjus, miks elada – elust endast ei olnud talle kunagi piisanud, elu oli tema jaoks ikka põhjendamatult tühine tundunud. Mina pole kunagi kaitsnud karju, rääkis ta, aga ma tahaksin neid kaitsta, rääkis ta. Siit, selle kuusekännu pealt, rääkis ta, tahan ma näha teispoole seda metsa, rääkis ta, kus on minu karjad, minu lambad ja kitsed, rääkis ta. Koos mõõgaga kadus mure, ja tüdruku elu läks edasi, vahelduv, nii nagu elu oma täiuses, kuhu kõik algused ja lõpud otsast peale sisse on kirjutatud. Juba igatsen kuuldes taas kuulda seda pala ja et see lakkaks.
Veel aastaid läks mööda. Kümme, kaksteist, viisteist. Seitseteist, üheksateist. Mõlemad olid elus. Mõlemad olid kasvanud suureks. Mis on see minu tõelus, kui mul on ainult elu? Ühel tähisel augustikuu õhtul, kui väikesed konnad kingataldade all krõpsusid, sest nemad ei olnud möödunud aastate jooksul kuigivõrd õppinud, said nad uuesti kokku. Poisist oli saanud mees, tüdrukust naine. Neil olid lapsed, ja mees, ja naine, ja kumbki ei olnud päris kindel, on see elu või unenägu. Uni, mis laskub minu peale, on ometi nagu kõik suured uned. Jäta, mu süda! Ära mõtle! Jäta mõte peasse! Nii et august, tähed, konnad, ja üks teine väike maakoht, eelviimane suveteatri etendus. Naine on väsinud ja tahab koju, ühes väga kauges majas vilgub ühe akna valgus. Mees põikleb kõrvale ja ei taha koju, ütlesin juba, et olen üksinda!
Seal väraval nad kohtuvadki. Seal väraval, kust naine, näitleja, pärast etendust läheb välja, ja mille taga mees, veski-, pärast etendust suitsu teeb. Naine ei tunne ära, läheb mööda. Mees tunneb, ei liiguta. Ei, liigutab, teeb suitsu. Keegi hõikab. Naine pöörab. Mehe käsi välja sirutatud, puudutus, aga mitte päris. Vabandust, ütleb naine. Mina olen, ütleb mees. Nüüd naine teab, kuuleb. See hääl, see ookean.
Ülejärgmisel päeval mõtleb naine, mõõgajälg tuline ihus, mida elu inimestega teeb. Kui tema läheb praegu banaani süües siit üle tee ja mees istuks seal selles kuldses autos, ei tunneks nad teineteist ära. Veel nädala eest ei oleks tundnud. Kas nüüdki. Aga nüüd on telefonid ja meilid ja sõnumeid saab saata ja tuul on alati selja tagant ja teed viivad allamäge. Ja ehkki tundub, kui valitseks kogu maal vaikus, ei ole enam vaikust. Kõige selle kohal, kõigi nende puude ja majade ja teede ja autode ja postide ja inimeste kohal on nähtamatus, mis on täis nähtavaks saanud asju, hea tahtmise juures kombatavaks saavaid asju. Põletav tolmupilv, mis liigutab mu selgust, ja paneb mind nägema ja unistama seda kõike vaid naha ja soonte varal. Nii saab mõnest öeldud ja loetud sõnast mustmiljon mõtet ja tunnet, mis ajuti võtavad trollilikud mõõtmed, kasvavad üle võimalikkuse piiride.

II

Pärast tohutut sebimist, sättimist, asjade siia ja sinna nihutamist on nad jõudnud ühte tuppa. Mees ja naine. Nad istuvad laua taga, mõlemad vaatavad vasakule. Kumbki ei julge pilku teise poole pöörata. Naine on julgem.
„Mäletad, kui sa ütlesid, et unenägudes ja unistustes oleme ikka koos.”
„Mäletan. Sa ütlesid, et ei ole. Ma mõtlesin, et see ongi kõik. Polegi midagi.”
„Ütlesin jah, aga ma mõtlesin, et mida ei oska näha, seda ei saa olla. Võib-olla ma nägin sind kunagi unes, aga see oli nii ammu, et enam ei mäleta. Mida ma praegu mõtlesin, on see, et ma ei oska sind enam unes näha, sul ei ole mu unenägudes kohta. Mul on unenägudes kõigil inimestel ja asjadel oma koht ja ülesanne. Sul ei olnud. Ma ei osanud sind näha, sest ma ei teadnud, kes sa oled ja mida sa teha oskad.”
„Kas nüüd on?”
„Mhmh. Pärast seda kirjutasin ma unes sulle kirja. Ja pärast seda sa tulid. Pimedas. Alati pimedas. Sest ma teadsin su häält ja teadsin su käsi, aga su nägu ja keha ei teadnud. Siis sa tulid pimedas. Kaks korda. Ärkasin ja parema peopesa all oli ikka sinu tunne. Esimene kord see oli seal päev otsa. Ma ei saanud midagi kätte võtta, tunded läksid segamini.”
„Maailmas valitses vaikus.”
„Mida?”
„Maailmas valitses vaikus. Enne kui ma sind nägin. Ma mõtlesin, et maailm on otsas, et mitte midagi muud enam polegi kui see vaikus. Muidu on elus kõik paigas, töö ja naine ja lapsed, lapsed on väga toredad, ja neid ma armastan väga, ja majalaen ja auto ja elukindlustus. Lihtsalt see vaikus.”
„Sinul ja auto? Kes sellega sõidab?”
„Ise sõidan. Ma hästi aeglaselt ja rahulikult, ma kunagi ei kihuta. Joomise jätsin ka maha.”
„Millal?”
„Ammu. Ikka mitu aastat tagasi. Alguses ma ikka jõin kõvasti, ei läinud nädalatki, kus pohmelli ei olnud. Aga siis, jah, üks sõber läks purjus peaga autoga sõitma ja sai surma. Pärast seda enam ei.”
„Mis sa siis teed, kui sa ei joo? Seal ju peaaegu kõik joovad.”
„Mis ma ikka teen, midagi ei tee. Tööl käin ja raamatuid loen. Need, kes joovad, need ei loe jälle raamatuid.”
„Mis Eduardist on saanud?”
„Tal on ilus uhke auto. Ükskord nägin teda poe ees, vaatas minu autot ja ütles: „Traktor.””
„Kes sauterimängu võitis?”
„Ei tea, see ununes kuidagi ära.”
„Kas ta selle tüdruku leidis üles?”
„Selle, keda me otsimas käisime? Ei. Ei leidnud.”

Mees tahab naise kätt võtta. Naine võtab käe eest ära. Mõne aja pärast paneb mees uuesti käe naise omale. Naine libistab enda käe mehe oma alt välja. Kolmandal korral jätab naine oma käe sinna, kus see on. Mehe käe alla.
„Mida sa mõtlesid, kui sa mind nägid?”
„Ma mõtlesin, et nüüd sa oled koju jõudnud. Et nüüd sa oled minu juurde tagasi jõudnud.”
„Aga kui ei ole?”
„Ma ei tea.”
„Sa ei kujuta ette, kui hea meel mul on, et sa elus oled. Tookord, ammu, siis ma ei uskunud, et sa elama jääd. Su vari oli nii suur. Ja sa ei tahtnud sellest kuidagi lahti lasta. Kuidas me käisime mõnikord öösel pimedas metsas ja sa vedasid mu selle kännu juurde ja rääkisid, kui hea siin oleks ennast üles puua, et seal üleval on just paras oks, see oli väga raske. Et sa oled kellegagi, kes võib sellist asja tahta. Ometi teadsin ma juba siis suitsiididest liiga palju.”
„Kuidas?”
„Kuidas mis?”
„Kuidas sa enesetappudest liiga palju teadsid?”
„Selle aja peale olin ma kaks korda ennast ära tappa üritanud.”
„Selle aja peale?”
„Jah. Nüüdseks on kuus. Siis lõpetasin ära. Mõtlesin, et kui ikka pole ette nähtud, siis pole ette nähtud. Tegelikult ei lõpetanud ise. Tegelikult üks tuttav tüdruk ütles ühe asja, mille peale ma polnud ise mõelnud.”
„Misse oli?”
„Et kui enesetapjad teaksid, mis neist maha jääb, ja mida nad teevad inimestele, kes neist maha jäävad, siis ta loodab, et nad ei teeks seda. Tema ema oli ennast ära tapnud. Ja siis ma mõtlesin, et tema teab, mida räägib, ja plika oli alles väike, ja ma mõtlesin, et ma tõepoolest ei saa seda talle teha. Uskumatu, et ma polnud kunagi varem oma tütre peale mõelnud, ehkki olin alles natuke aega tagasi kaks korda järjest üritanud. Järjestikustel päevadel veel. Aga teda ma uskusin, seda tüdrukut.”
„Selle peale inimesed ei mõtle jah.”
„Aga tookord, ammu, siis neil tundidel, kui sa sellest rääkisid, ei osanud ma mitte midagi teha. Ma olin just vanglast vabaks saanud, just enesetappude ja sõimu ja ahistamise käest pääsenud, ma polnud elu sees nii suurt maailma näinud, ja keset seda maailma seisid sina ja ei tahtnud seal olla. Ma ei osanud midagi teha, me olime ju alles lapsed.”
„Suured on kõrbed ja kõik on kõrb.”
„Jah. Aga see kõrb oli liiga suur, sellel ei olnud äärt. Mina selle teist otsa ei näinud.”
„Ma pärast läksin metsa küll. Võtsin mingit unerohtu ja magasin pika une, saapad jalas.”
„Saapad jalas? Surma mõnitama läksid või? Unerohi ja saapad jalas? Unerohi ja saapad jalas!”
„Naera, naera. Aga ise?”
„Kümme aastat tagasi. Kui lapse isa meid maha jättis. Ma mõtlesin, et see on maailma lõpp. Ei saanud kolm kuud süüa. Oravakese kommid päästsid mu elu, ma arvan. Kaks Oravakese kommi suutsin päevas süüa.”

Naine tõuseb püsti, sirutab. Istub diivanile. Mees ei liiguta.

„Sa ei tea seda, aga ma tulin veel.”
„Tean küll.”
„Kuidas tead? Ja sa ei tulnud mind otsima?”
„Ma ei saanud. Siis, kui sa käisid. Siis ma. Ma ei saa sest rääkida. Ma jõin. Nädal aega järjest. Me läksime Timoga ühe klassivenna juurde, neil oli samakamasin kodus, ta ise läks isaga Venemaale konjakit ja šampust ostma, sealt sai lihtsamini, neil oli seal selline väike monopol. Ja meie Timoga jäime sinna jooma. Midagi nad seal ütlesid, kui nad ära läksid, aga meie ei pannud tähele. Ja siis me jõime seal nädal aega järjest. Alguses ikka võtsime midagi peale ja segasime mehukatiga, aga lõpuks jõime juba täiesti paljalt, see oli mingi kuuekümnekraadine kraam, ja silm ka ei pilkunud. Sealsamas koha peal magasime ja nii kui ärkasime, nii jõime edasi. Siis nad tulid tagasi, pagasnik Belõi Aisti täis, ja kupatasid meid sealt minema. Ja kui ma siis koju jõudsin, ma nägin ikka jumala jõle välja. Ja kui ema ütles, et sa olid käinud, siis ma vaatasin peeglisse ja need olid maailma kõige kurvemad silmad, mis mulle sealt vastu vaatasid. Ja ma teadsin, et nüüd sa oled läinud. Nüüd ei näe ma sind enam kunagi.”
„Ei olnud ma kusagil. Ootasin sind ja mõtlesin, et kui sa ei tule, küllap sa siis ei taha. Helistada ju ei saanud. Ja tulla ma enam ei julgenud.”

Mees tõuseb, käib toas edasi-tagasi, istub ka diivanile. Istuvad mõnda aega vaikides. Mees tõstab naise sülle, võtab ta ümbert kinni. Vaikus. Pikk vaikus. Väga pikk vaikus.
„Hmh.”
„Mis?”
„Ükskord telefonis sa ütlesid, et kui me kokku saame, siis meil pole rääkida vajagi. Et siis ongi vaikus.”
„Jah. Ongi.”

„Kommi tahad?”
„Mis kommid sul on?”
„Oravakese.”

III

Ja siis ma seisin akna all. Ja ta astus selja tagant mu juurde, pani jahedad käed riiete alla kõhule ja ütles: „Elu on su nii kõhnaks teinud.”

IV

Suured on kõrbed, ja kõik on kõrb.