Ambient’il on tihtilugu probleeme enda nii-öelda müümisega. Inimesed ootavad muusikalt enamasti meeldejäävat meloodiat, mida see žanr oma olemuselt ju ei paku. Ning kui meloodiat võib asendada rütm, tuleb viimase olemasolu ambient’is samuti suuremalt jaolt tikutulega taga otsida.

Käesolev album on seega huvitaval eikellegimaal – juba alguses on tunda heas mõttes jorutavat rütmihakatist, mida mõnes teises žanris täiesti julgelt tantsupõranda jaoks ümber saaks miksida.

Millegi tõttu – on selleks siis eelmainitud ajutised vihjed biidile, ekspertlikult ehitatud ning ebamaiselt kõlavad sündinoodid või hoopis miski kolmas – kulgeb album niivõrd kiiresti, et algselt trööstituna tunduv pooleteisetunnine helijada on läbi enne, kui selle peale üldse mõeldagi jõuab. Heal juhul võib veel täheldada nüüdseks juba postklišeena toimivat linnulaulu, mis nootide keskele põimitud on ning oma olemasoluga kuulaja eemale uitavat tähelepanu endale varastada püüab, kuid ka see ei riku albumi loitsivat mõju.

Lõpuni jõudes on hea meel tõdeda, et ollakse kogemuse võrra rikkam. Oma rolli taustahelina täidab album täielikult, paitades pulseerivate helidega kõrvatrumme nii, et aju sellest suuremat aru ei saa – seesama eikellegimaa efekt, kus muusika hõljub vaid teadvuse piirimail, hoides kuulajat oma esiletükkivamate momentide kütkeis.