Madis Vasseri sulest ilmus Müürilehes pikk kirjutis sellest, mida Fermi Energia tema arvates teeb ja plaanib. Kuna artiklis oli esitatud ridamisi valeväiteid, süüdistusi ja eksitavat või mujal juba ümber lükatud infot, ei pääse me selgitustööst ja oponendi vigade parandamisest.

Lükkan ümber Vasseri väited nii energiasalvestuse, tehnoloogiate sobimatuse, väikereaktori kalliduse, jäätmeprobleemi lahendamatuse, varustuskindluse, tuumaenergia ohtlikkuse kui fossiilkütustest sõltuvuse osas.

Tõepoolest, Fermi Energia peab enda tööd ja tegevust selgitama. Muul viisil ei pea me võimalikuks, et Eestis teadlikkus energialiikidest, sealhulgas tuumaenergiast tõuseb. Seda teadlikkust on aga kahtlemata vaja, kui soovime loobuda põlevkivienergeetikast – tahes-tahtmata peavad teised tootmisliigid põlevkivi rolli üle võtma. Asjaolu, et iga selle teemaga esmakordselt kokkupuutuv inimene ei saa kohe kõigest päris täpselt aru, on pigem tavapärane. Argumentide keerukus ei tee neid veel valeks. Energeetika ongi mõnevõrra keeruline valdkond, kus valikuid tehes tuleb korraga meeles pidada mitut asjaolu.

Oleme Fermi Energia kuue doktorikraadiga eksperdi eestvedamisel ja Euroopa pädevaimate tuumaenergia asutustega koostöös tänaseks läbi viinud üle 20 uuringu. Teeme neid uuringuid ja räägime neist selleks, et soodustada faktipõhist arutelu selle üle, kas väikeste moodulreaktorite kasutus Eestis on tegelikult põhjendatud või mitte. Need uuringud on maksnud tõesti 2 aasta jooksul 260 000 eurot. Oleme need tööd avaldanud konverentsil ja veebis, mitte neid varjanud ning kvaliteetsete teadmiste põhjal soovime ka avalikku arutelu.

Väärib tunnustust, et nii ametist lahkunud kui ka uus valitsus on kliimaneutraalsust ja väikereaktoreid ühe võimaliku vahendina selleni jõudmisel võtnud piisavalt tõsiselt, et ka ametlikult antud infot kontrollida, koguda ja järeldusteni jõuda. Tunnustust, sest keegi ei anna keeruliste ja pikaajaliste asjadega tegelemise eest tuhandeid hääli, kuid paljudel riigijuhtidel on tegelikult ka vastutustunne. Tänu sellisele riigijuhtimisele on meil e-riik, e-valimised, lihtsad maksud, tugev kaitsevägi aga isegi neid on ohtralt kritiseeritud. Halvustajaid, kriitikuid ja asjatundmatuid kõiketeadjaid leiab aga kergesti igal elualal. See asjaolu paneb ka perspektiivi, kas Fermi Energia meeskond on lühikese tulu peal müügimehed või väga pikaajaliselt pühendunud eksperdid.

Fossiilkütustest sõltumisest

Vasser väidab möödunud aastal ilmunud teadustööle viidates, et tuumaenergia jätab riigid sõltuvusse fossiilenergiast, samal ajal kui taastuvenergia seda ei tee. Selline väide pole kuidagi loogiline, sest tuumaenergia ei vaja täiendavat baaskoormuse tagajat, vaid on selleks ise. Lisaks sellele on viidatud artikkel põhjalikult ümber lükatud ning selle ekslikuses veendumiseks piisab, kui vaadata otsa igapäevasele globaalse elektritootmise süsinikintensiivsuse kaardile ElectricityMap. Olulise tuumaenergia osakaaluga Prantsusmaa, Sloveenia, Slovakkia, Ontario, Rootsi ja Soome on pidevalt rohelisemad ja ekspordivad toodetud heitmevaba elektrit naabritele, erinevalt jätkuvalt kivisöe ja maagaasi põletamisest ning impordist sõltuvatest Saksamaast, Taanist, Itaaliast või Iirimaast.

Lisaks Euroopa Liidus taastuvenergiale makstavale 70 miljardile eurole subsiidiumitele on fundamentaalne fakt, et kuigi nii Eestil kui Euroopal on vaja kordi enam taastuvenergiat, siis päikeseenergia koormustegur (ehk kui palju elektrit paigaldatud tootmisvõimsusest reaalsetes ilmastikutingimustes kätte saab) Euroopas on 8-19% ja tuuleenergial tegelik 2019. aasta keskmine 26%, seega see ei taga varustuskindlust. See tähendab, et sõltumata sellest, kas tuulikuid on tuulevaiksel päeval 10 või 1000, elektrit sealt ei tule, doteeri palju tahad. Võrdluseks, tuumaenergia koormustegur Euroopas on ligi 90%.

Suuremahulist sesoonset energia salvestamist hetkel maailmas ei eksisteeri. Energia salvestamine on realistlik ainult päeva lõikes energiatarbimise tippude katmiseks.

Kohe kindlasti meenub, et taastuvenergia madala koormusteguri kompenseerimiseks saab kasutada erinevaid salvestusviise. See vastab tõele, kuid füüsikareeglid kehtivad siingi. Näiteks maailma suurim akusalvestusjaam (Vistra Energy, California; võimsusega 300MW / 1,200MWh) suudaks katta ära ainult ühe tunni Eesti talvisest elektrivajadusest. Ehk siis suuremahulist sesoonset energia salvestamist hetkel maailmas ei eksisteeri (v.a need riigid, kus on palju hüdroenergiat ja massiivsed tammid – hüdroreservuaaride energiatihedus 100m kõrguste erinevuse juures on liitiumakust umbes tuhat korda väiksem). Energia salvestamine on hetkel realistlik ainult päeva lõikes energiatarbimise tippude katmiseks. Lisaks on need süsteemid oma energiamahu kohta üsna kallid ja tõstavad elektri hinda. Igal tehnilisel lahendusel on omad toimepiirid.

Õigupoolest on tuuma- ja taastuvenergia vastandamine asjatu, sest jätkuvalt on Euroopa energeetikas (mis hõlmab nii kodude soojust, transporti, tööstust kui põllumajandust) 70% osakaaluga domineerimas fossiilkütused, millega kaasneb süsinikuheide ning kõigi kliimast hoolivate inimeste fookus peaks olema selle vähendamisel, mitte toimivate lahenduste üksteisele vastandamisel.

Varustuskindlusest

Elektri varustuskindlus on tõepoolest impordiga Eestile ja Balti riikidele olnud seni tagatud ning on seda ilmselt küllalt hõlpsalt ka 2025. aastani, mil Balti riigid ühendavad end lahti Vene Föderatsiooni elektrisüsteemist ja import sellega lõppeb. Pärast seda oleme 700MW ülekandeliiniga ühendatud Poolaga, kus aga on Euroopas suurim söest sõltuv elektritootmine ning mis praegu hoopis impordib suurema osa aastast elektrit Baltikumist, mitte ei aita meie puudujääke katta.

Eleringi viimases varustuskindluse analüüsis olid mitmed olulised augud. Näiteks vaadati Soome ja Läti hüdrojaamade nominaalvõimsust justkui täiel määral juhitavana ehk eeldati, et neist jaamadest saab elektrit igal ajal nii palju kui vaja, kuigi nende keskmine aastane koormustegur on vastavalt 50% ja 15%. Seda seepärast, et  tegu on läbivooluhüdrojaamadega, erinevalt Norra mägitammidest.  See tähendab, et tammi taga ei ole alati nii palju vett, et nende jaamade täisvõimsus oleks alati ja pidevalt saadaval, kui tarbimine kasvab. Samuti on kummaline Eleringi väide, et Soome 2GW kivisöevõimsuste tulevik on ebaselge, kuigi Soome on otsustanud 2029. aastaks lõpetada kivisöe kasutamise. Samuti on Soome Kliima-ja Energiakava aus, tunnistades, et ka pärast Fennovoima uue reaktori valmimist on riik 2030. aastal varustuskindluse defitsiidis. See tähendab taas, et Eesti elektripuudujääki ei saa katta naabrid, kes ise on defitsiidis.

Kui sõltume energia impordist, riskime sellega, et elektrienergia nappuse korral naaberriikides seda meile müümiseks lihtsalt ei jagu.

Eleringi analüüsist jäi ka mulje, nagu suudaksid kõik ülekandeliinid Soome ja Baltikumi vahel pakkuda nimivõimsusel varustuskindlust. Kui vaadata mitmeid juhtumeid, kus Lõuna-Rootsis defitsiidi tekkimisel on lülitatud välja ülekandeliin Taaniga, siis ei saa Eleringi väites päris kindel olla. Enne kõigi Eesti naabrite põhivõrguoperaatorite konsensusega esinemist soovitaks tutvuda ka Rootsi Kraftnäti arvutusega 2023. aasta maksimumnõudluse perioodi defitsiidist. Kui Rootsi või mis tahes naaberriigi energiatarve (näiteks talveperioodil) kasvab, siis seda vähem jääb tootmisvõimsusi üle ekspordiks. Väga lihtsalt öeldes – kui sõltume impordist, riskime sellega, et elektrienergia nappuse korral naaberriikides seda meile müümiseks lihtsalt ei jagu. Import saab olla lühiajaline meede, kuid pikaajalise strateegiana on see midagi, mida on põhjust riiklikult põhjalikult kaaluda.

Ohutusest

Ebahumaanne oleks pidada väheoluliseks Euroopa keskkonnaagentuuri hinnangut, et õhureostuse (peenosakesed, osoon, lämmastikdioksiid) tulemuseks Euroopas on 403 000 enneaegset surma aastas. Eestis sealhulgas 620. Sarnaselt tuule- ja päikeseenergiale puuduvad tuumaenergial õhuheitmed. Raske on kriitikutel vaielda faktiga, et ainus hukkunutega avarii tuumaelektrijaamas toimus Tšornobõlis ning seda reaktoritüübiga, mille näiteks Leedu oli sunnitud Ignalinas sulgema Euroopa Liidu ühe liitumistingimusena. Tuumaenergia ohutust võtab Euroopa Liit tõsiselt, selleks on kehtestatud asjakohased direktiivid, regulaatorite vaheline koostöö ja vastastikune hindamine. Ilmselt ka nende regulatsioonide tõttu ei ole Euroopa Liidus asuvas enam kui sajas reaktoris toimunud ühtki inimhukkunuga avariid. Samas fossiilsete energialiikide puhul on elukaotusega avariid iga-aastane tegelikkus. Tuumaenergia aga on ohutuselt samal tasemel taastuvenergiaga.

Kuludest

Sloveenia tuumaenergia regulaatoris on tööl 41 töötajat, tagades ühe 700MW elektrijaama reaktori, uurimisreaktori, keskastme jäätmete hoidla ja endise uraanikaevanduse järelevalve. Eelarve on sellel ca 4 miljonit eurot, mis vaevalt on liiast, kuna Krško tuumajaama toodetava elektrienergia väärtus on ca 250 miljonit eurot aastas. Ka Eesti moodulreaktorjaama kohta tehtud eeltasuvusuuringu kokkuvõte jõuab tulemusele, et riigikassasse lisanduv maksutulu ületab märkimisväärselt riigi tehtavad kulutused. Kuna tegu on eeluuringuga, siis kindlasti tuleb hilisemas etapis teha ka täpsem uuring, kuid kindlasti pole alust arvamusel, et Eesti tuumajaam jääks riigi kuluks.

Jäätmetest

Tuumajäätmed ja kasutatud kütus on alati intrigeeriv küsimus, sest teadlikkus selle kohta on madal. Sel teemal püüavad tuumaenergia vastased tavaliselt viidata millelegi, mis nende arvates on tõsine probleem, mida see kaugeltki pole. Argument on, et tuumaenergiast ei saa rääkida, kuni pole kokku lepitud (või isegi valmis ehitatud!) jäätmehoidlat. Selline seisukoht on asjatundmatu. Sellisel seisukohal lihtsalt pole kaalu – kasutatud tuumkütus ei ole põhjustanud Euroopas ei kahju inimese tervisele ega keskkonnale. Tegelikkuses on tuumajäätmete käitlemine nende väga väikese mahu ja aastakümneid juurutatud tehniliste võtete tõttu võrreldes teiste energiatootmisliikide jäätmetega suhteliselt lihtne. Samas on tuumajäätmete käitlemine tõesti mõnevõrra erinev enamikest muudest jäätmetest – need peavad enne lõppladestushoidlasse paigutamist 10-30 aastat „jahtuma“ ja kindlas keskkonnas kiirgustaset alandama.

Ei pea paika ka väide, justkui puuduksid lahendused tuumajäätmete lõplikuks ohutuks paigutuseks. Lõppladestushoidlad Soomes ja Rootsis on saanud kohaliku omavalitsuse toe, on oluliselt välja ehitatud ning Soomes on ehituses kapseldustehas. Viimase valmides algab mõne aasta pärast Soome kasutatud tuumkütuse lõppladestus vastavates süvistes 460 meetri sügavusel. Antud töödeks ja jaamade lammutamiseks aastakümnete pärast on Soomes vastavalt seadusele kogutud riigi hallatavasse fondi 35 aasta jooksul 2,6 miljardit eurot. Lõppladestamisel on ka innovaatilisemaid ja väikreaktori mahule sobivamaid lahendusi kui kaevandatud lõppladestus, näiteks mahu vähendamine kütuse taaskasutusega ja süvapuuraukudes lõppladestus.

Reaktoritehnoloogiatest

Eestisse sobib meie hinnangul niisugune reaktoritehnoloogia, millised on hetkel Kanada, USA või UK riiklike regulaatorite juures loamenetluses. See tähendab, et need tehnoloogiad on tõesti arendusjärgus, kuid oma küpsuselt piisavad, et eelmainitud riigid nende turule lubamist kaaluvad. Kuna Eestis hetkel niisugune riiklik regulaator puudub, polekski võimalik esimest omatüübilist reaktorit Eestis ehitada, nagu tundub pelgavat üks Eesti erakond. Samuti on täiesti selge, et ka praegused reaktoritehnoloogiad, mis valdavalt on suured, umbes gigavatise võimsusega reaktorid, Eestile ei sobi. Sobiva tehnoloogia saame aga välja valida siis, kui USA-s, Kanadas või UK-s konkreetse reaktori loamenetlus läbitud, esmareaktor rajatud, tööle pandud ja edukaks osutunud.

On täiesti selge, et ka praegused reaktoritehnoloogiad, mis valdavalt on suured, umbes gigavatise võimsusega reaktorid, Eestile ei sobi.

Mõistame täiesti oponentide muret selle pärast, et mõnede tuumajaamade ehitusaeg on veninud pikaks, mis omakorda on tõstnud jaama omahinda. Kuid maailmas on ka suuri tuumajaamu tähtajas ja eelarves püsides ehitatud, näiteks Jaapanis, Lõuna-Koreas, Hiinas, Venemaal ja Araabia Ühendemiraatides. Just väikereaktori ehitusaega analüüsisime 2020. aastal põhjalikult Rootsi Vattenfalliga ja avaldame tulemused 9. veebruari konverentsil.

Ainus võimalus potentsiaalsel kliendil ehk antud juhul Fermi Energial lõplikult veenduda jaama rajamise kõigi protsesside läbimõelduses, on olla piisavalt pädev, et teada praktilisi väljakutseid ning näha, kuidas eri arendajad ette tulevaid väljakutseid loamenetluses ja ehituses lahendavad.

Kui peaks juhtuma, et Fermi poolt täna vaadeldavatest 5-6 arenduses olevast reaktorist ükski ei ole ehitatud rahuldava omahinna, ehitusaja ning personali väljaõppega, siis pole Fermi Energial ka alust esitada Eestis ehitusloa taotlust. Siiski on meil nii USA, Kanada kui UK tehnoloogiaarendajate, regulaatorite ja energiaettevõtetega koostööd tehes kujunenud kindel veendumus, et vähemalt 2-3 neist saavad olema edukad. Samas võtab ka Eestis regulatsioonide ja võimekuse arendamine aastaid. Seda aega tuleb sisustada õppimise, uurimise ja praktilise ettevalmistustööga, mitte ootamisega, et „küll teised teevad”.

Samuti on vale Vasseri esitatud väide „…tutvustati näiteks järjekordsel rahvakoosolekul uut tehnilist lahendust – gaasijahutusega reaktorit, mis esitleja enda hinnangul Eestisse kindlasti ei sobi.” Otse vastupidi – IV põlvkonna TRISO kütusel töötav USNC mikroreaktor, millest juttu oli, on potentsiaalselt Eestisse sobiv lahendus just seetõttu, et see on tuumaenergia spetsialistide hinnangul tõenäoliselt esimene valmiv väike moodulreaktor – rajajaks on Kanada suurim elektriettevõte Ontario Power Generation. Oleme Fermi Energia partnerite Fortumi, Vattenfalli ja Tractebeliga otsustanud käesoleval aastal USNC tehnoloogiat ja arendajat põhjalikult uurida.

Nagu elus ikka, kõik ei ole ette määratud. Võimalik, et õigus on kriitikutel, kes väidavad, et poliitikud on vastutustundetud, ametnikud laisad, argumentidest hoolimatud vastased suudavad palju vaenamist tekitada, meil pole piisavalt õpihuvilisi noori, oleme vaesed või läheb viltu midagi muud. Me ei püüa tuumaenergiaga päästa kõike, mis planeedil Maa on halvasti. Meie eesmärk on tagada elektrienergia varustuskindlus iga ilmaga ja ilma süsinikheitmeta. Reaalses maailmas, kus kehtivad füüsikareeglid, teist usutavat alternatiivi selleks ei ole.

Kalev Kallemets on Fermi Energia tegevjuht.