Missugune oli meie rahvuseepose kangelane tegelikult? Oleme harjunud mõtlema Kalevipojast õigupoolest kui üsnagi tuhmakast ossist. Samas joonistatakse tihtilugu midagi võrdusmärgilaadset Kalevipoja ja eesti mehe vahele. Kas see on õiglane? Otsustasime minna n-ö juurte juurde (loe: lugeda „Kalevipoega”) ja asi once and for all ära klaarida.

Juba põhikooli kirjandustundides pidime kuulma meie rahvuskangelasest üsnagi häirivaid lugusid. Üleüldse paistab tänapäeval olevat jõutud konsensusele, et ei olnud see meie Kalevipoeg nii väärt kangelane ühti. Et suur ja tugev küll, aga intelligentsiga hiilata ei saanud. Ühesõnaga, lihas ilma ajuta. Ega eepost meist paljud läbi lugenud ei ole, aga siili väärt nõuannetest oleme kindlasti kuulnud, veel teame kaude küllap intsidenti Saarepiigaga, mis aga seal saarel täpselt juhtus, ei ole senimaani päris selge.

Kumba selle eesti mehe arhetüüpsuse hüpoteesiga õigupoolest solvatakse, kas reaalset eesti meest või fiktiivset Kalevipoega? Küsimus pole nii lihtne. Püüame tuvastada Kalevipoja keerulise loomuse tähtsaimaid komponente, nende põhjuseid ja tagajärgi. Kas tunned end ära, eesti mees?

Kõrged ootused juba üsna noores eas

Täpsemini olid vanemad juba emaüsas Kalevipoja erilisuse ja saatuse ära otsustanud. Isa Kalev, kel ei õnnestunud oma eluajal nooremat poega ihusilmaga nähagi, peab teda ometi poegadest kalleimaks: „Siiski silmanähtavalta / Õitses isa olemine, / Meelemõistus, märkamine / Rohkemalt kui teiste küljes / Viimselt-sündind võsukesel.” Samuti peetakse teda juba eos riigi pärijaks ehk tulevaseks kuningaks, ehkki vana Kalev suusoojaks möönab, et kui poisid tahavad, võivad nad ju mõõtu võtta, liisku heita vms, aga kõigile asjaosalistele on algusest peale selge, kes selle mõõduvõtmise võidab, ei keegi muu kui „Kalevite kalleim poega”, kes „kasvas leina lepituseks” jne. Katsu sa nii kõrgete ootustega toime tulla ülbeks minemata, komplekse kasvatamata! (Rääkimata sellest, missuguse psühholoogilise jälje jätab säärane erikohtlemine teistesse lastesse, siin vanematesse poegadesse! Teosest see psühholoogiline mõju küll ei selgu, pigem paistavad nad olevat üsna väärikad indiviidid välja kukkunud: ei laaberda nad suurt, ei hellita asjatult kellegi lootusi naisevõtu asjus ja kui Kalevipoeg oma kivikese kõige kaugemale viskab, korjavad kodinad pikema jututa kokku ja lahkuvad nelja tuule suunas.)

Anger management issues

Kui me üldiselt püüamegi siin Kalevipoega rehabiliteerida, siis raevu taltsutamise küsimus tuleb siiski eraldi välja tuua. Äkkvihahoogudest ja kättemaksusööstudest ei saa üle ega ümber, ehkki meie kangelane neid ise pärast (tendentslikult?) kahetseb. Tuuslari, kes oli röövinud Kalevipoja kalli ema Linda, lööb Kalevipoeg 5. laulus vihahoos surnuks, tõsi küll, sellele järgnev kahetsus tuleneb praktilistest kaalutlustest: „Hakkab viha vihkamaie, / Kurja tuju kahetsema, / Miska tuiska tuuslarille / Surmas suuda kinni sulgend, / Keelepaelad kütkendanud, / Enne kui ta tunnistanud, / Kus on eide varju-urgas / Helde ema peidupaika. / Vilets äkiline viha / Meeletu asjaajaja.” Kui hundid magava Kalevipoja hobuse pintslisse pistavad, allub kangelane 9. laulus kordagi järele mõtlemata raevule ja notib nood süümepiinadeta maha, kusjuures selgub, et kui poleks pimedaks läinud ja meie kangelane poleks ära väsinud, oleks kogu hundisugu „sootumaks otsa saanud”. Ei mingeid süümepiinu! Rääkimata sellest, et reaktsioon VÕIS olla veidi ebaproportsionaalne.

Looderdamine, uni ja jõudeaeg

Üks ehk üllatav asi Kalevipoja juures on taltsutamatu unelembus, ühtlasi kipub puhkamise ajal igasugu ootamatuid asju juhtuma. Näiteks seesamagi huntide tapatalgu toimus ju tegelikult seepärast, et Kalevipoeg põõnas, hambad laiali, olles eelnevalt „köitnud kammitsassa kõrbi”. Nii juhtub see, mis juhtub, kuni Kalevipoeg magab ega tea midagi hobu probleemidest, ja „Kalevite kallis ruuna” ei saa ka adekvaatselt põgeneda. Nii võiks kangelane vihastada hoopis enda, mitte huntide peale. Olgu küll, et Kalevipoeg on enne „kündnud maada kümme päeva”, ja eks säärane asi väsitab ära küll. Uinuda võib Kalevipoeg aga ka enam-vähem poole jutu pealt, nagu juhtus sealsamas 9. laulu lõpus, seejuures võib see jutt olla üsna oluline, näiteks kui tuulejumal Uku talle parajasti tähtsaid ettekuulutusi pajatab. „Päeva tõusul peada tõstes” aga „Katsus Kalevite poega / Mõnda meelde tuletada, / Mis tal õhtul avalikult / Kallis võõras kuulutanud”, ja ilmselt pole vaja mainidagi, et meelde tal asjaolud ei tulnud. Kalevipoja magades varastatakse mõõk, uinutada saavad pahatahtlikud jõud ta lausa 7 nädalaks ja on suisa ime, kui Kalevipoeg 13. laulus tervelt kaks korda „puhkama, / Väsimusta vaigistama” heidab ja kummagi une ajal ei juhtu absoluutselt midagi märkimisväärset!

Eepiline tugevus

Tugevus paistab olevat Kalevipoja kõige ebaproblemaatilisem omadus. Keegi ei küsi, kas Kalevipoeg ikka tõepoolest oli tugev, kas me oleme kindlad, keegi ei dekonstrueeri. Tema tugevus on ka väga eeposlikult suurejooneline. Kivi heidab ta vendadest kõige kaugemale, seda me juba teame. Tugevust hakkas ta endas omadusena arendama juba õige noores eas või oli see tas lausa kuidagi geneetiliselt või ettekuulutuslikult olemas. Saanud tervelt kolm aastat emalt rinnapiima, „Lõhkus poega mähkmelinad, / Kiskus puruks mähkmepaelad, / Lõhkus katki kätkilauad” jne. Edasi on siht silme ees: „Püüdis jõudu igal päeval, / Keha kangust kosutada.” Ja tõepoolest, kui meie kangelane hakkab tapma, siis ikka nii, et 10 000 laipa on järel, nagu juhtus kuulsas Assamalla lahingus. Mõni ime siis, et allmaailma jalutuskäigul paneb Kalevipoeg üha naeruks „neiukeste kartust” ehk põrgupiigade juttu sellest, et seal tema jõud ei kehti, Sarvik-isanda vastu ta kuidagi ei saa ja nii peavad piigad pääsemise huvides Kalevipoja (ja Sarviku) lihtsalt üle kavaldama, nii oluliseks ja enda identiteedi kaheldamatuks osaks peab Kalevipoeg oma jõudu!

Wi(i)na-katk

Kõige reljeefsemalt tuleb kangelase keevalisus ja mõtlematus välja teadagi alkohoolseid jooke pruukides. Nii juhtus Soome sepa juures 6. laulus, kus olulise mõõga ostu tuli tähistada seitsmepäevase joominguga. Pole ehk üllatav, et olukord mõnevõrra eskaleerus ning tühisest jommis peaga hooplemisest ja praalimisest sai „vaga vere valamine”. Kusjuures, Soome sepa vanem poeg, kes joomingu käigus hukkus, osutus hoopis väga sümpaatseks tegelaseks, kes manitses Kalevipoega mitte kiitlema Saarepiiga n-ö ärarääkimise ja häbistamisega (mil tõepoolest olid ka traagilised tagajärjed): „Jäta piiga laitemata, / Tütar noori teotamata! / Ära tule lasta laimamaie, / Neiukesta naeremaie.” Kalevipojal jääb, jumal paraku, õigust ülegi ja ülejäänu on, nagu öeldakse, ajalugu. Järgmisel päeval ei mäleta Kalevipoeg eelmise päeva sündmustest kusjuures midagi: „Sest ei teadnud tema selgest’ / Sepa poja surmamine, / Vaga vere valamine / Ei teind muretise mulju / Ega kahetsuse koormat.” Selle asemel asub Kalevipoeg laulemaies tuuletarga lodjas Viru poole veerema. Kui Saarepiiga ning ema Linda vaimud (või „varjud”, nagu ütleb Kreutzwald) ei oleks laulnud talle lainetes veresüüst, ei oleks kahetsusväärsed juhtumid talle meelde tulnudki.

Karskusliikuja ja „Wina-katku” autorina pani Kreutzwald õpetliku loo liigtarvitamisest, sigadustest ja kahetsusest kahtlemata teadlikult eeposesse kirja, kuna eestlastel on ikka alkoholiga probleeme olnud.

Intelligentsi küsimus

Kusjuures, laulik-jutustaja ise (olgu ta siis või Kreutzwaldi-kujuline) seda va Kalevipoja lihtsameelsust ja rumalust päris hästi ei usu. Igal juhul ütleb kirjakoht juba teises loos, et Kalevi kõige noorem poeg Kalevipoeg „tõusis vendadest targemaks”. Võrdluses teistega võidavad Kalevipoja intelligents, tarkus, kavalus jne hiljemgi, nii tõmbab härjapõlvlane 17. laulus haneks küll Sulevipoja, Olevipoja, küll Alevipoja, aga meie kangelast mitte! 5. loos kirjeldab Kreutzwald meile seda nõnda: „Kalevite kallim poega / Oli valmis vastu võtmas; / Agar mõistus arvamassa, / Silma osav sihtimassa, / Käsi võimas virutamas!” Mitte vaid siin, vaid mujalgi peab jutustaja säärastes parallelismides just mõistust olulisimaks, st esimeseks. 16. laulus võtab kangelane ootamatult vastu otsuse mitte jätkata maailma ääre otsinguid, ehkki enne on ta üsna jonnakalt raiunud, et tuleb ikka ehitada laev (Lennuk), sõuda maailma äärele ja vaadata, mis seal toimub. Just siis tunnistab meie kangelanegi tarkuse „ülemaks kui hõbevara” jne.

Pehmo Kalevipoeg

Ehk jällegi ootamatult ei näe me Kalevipoega eeposes üldse mitte ainult macho-lollikesena. Üllatavalt lüüriline, murelik, kahetsev, memmekas, issikas jne võib meie kangelane olla. Näiteks võib Kalevipoja iseäranis liimist lahti lüüa metsa eksimine: „Vennad kaugel Virussa, / Teised Turgi radadella, / Jäin kui lagle lainetele, / Pardipoega parve äärde, / Kotkas kõrgele kaljule, / Üksi ilma elamaie.” Kui võrrelda seda pehmo-poissi eepiliselt-müütiliselt tugeva Kalevipojaga, on esimene igatahes sümpaatsem, sest ta on inimlikum. Inimlik on mitte olla järjepidev, mitte olla postkaart või skulptuur, alati ühtmoodi, näiteks äärmuslikult tugev. Ei-ei, just Kalevipoeg nutab teistest vendadest enam taga ema, just Kalevipoeg käib isa haual itkemas, meel must verevõla ja kahetsuse pärast (millest ta vendadele näiteks ei räägi ja selle rääkimatajätmise nimetab jutustaja otsesõnu ära). Ebaoluline ei ole ka 20. laulu kirjeldus sellest, kui leinav ja elus pettunud Kalevipoeg kuningaameti maha paneb ning eraldusse tõmbub: „Võta, Olev, vennikene, / Võta valitsuse voli, […] Ole ülem õnneline, / Õnnelikum, kui ma olin!”

Olukord daamidega

Ka Kalevipoja suhted naistega ei ole päris üheplaanilised. Tõepoolest võivad ka naised meie kangelase pea segi ajada. Mis õigupoolest juhtus Saarepiigaga? Mina ei ole päris kindel. Eepos annab selle koha pealt küllalt erinevaid signaale ning kokkuvõttes jääb asi lahendamata. Fakt on see, et emaotsinguil Kalevipoeg, kes jala parasjagu Soome lahte ületas, jäi saarele jalge puhkama, kuulis seal tütarlast laulmas kaugest kallimast ning vastas talle samuti lauluga: „Mis sa kaugelt kahetselles, / Vetetagust vesilaugel / Lesena lähed leinama? / Miks sa, piiga peenikene, / Peigu ligemalta põlgad?” Saarepiiga tuleb lähemale, leiab aset flirt, mille jooksul neiu „Istus ise mehe kõrva, / Langes lapse rumalusel / Kogemata kalda peale, / Sammeldanud kivisängi”. Edasi küsib aga jutustaja: „Saarepiiga, sõstrasilma! / Mis sul veeres vigastusta? / Miks sa kisal kiljatama, / Pisarate kaebepillil / Hakkad appi hüüdemaie?” No means no, Kalevipoeg, kurat! Jutustaja küsimused jätkuvad, aga otseseid vastuseid ei tule. Isa kuuleb lapse hüüdeid ja leiab eest tütre noore, kes seisab norgus, aga see on kirjeldav osa. Muus on jutustajal ainult küsimused. Ehk meile kirjeldatakse kohtumist ja järgnevat setting’ut, aga vahepealses on meil ainult küsimused. Miks? Kas selleks, et ambivalentsust süvendada? Või sellepärast, et jutustaja tõepoolest ei tea, mis toimus?

Eesrindlik töökus

Olgu muidu, mis ta on, eepos manab meie silme ette ka tööka Kalevipoja. Meenutagem Kalevipoja ennastsalgavat tööd 8. loos riigi ehitamisel pärast seda, kui ta on valitsemise liisuheitmise järel n-ö üle võtnud: „Hakkas sooda sahkamaie, / Kuiva maada kündemaie, / Arupinda pööramaie. / Kündis põrmuks mullapinna, / Segas kivid sõmeraksi, / Segas savi seemnekandjaks, / Põrmu idu-imetajaks.”

Just Kalevipoeg ütleb eeposes: „Tänaseida toimetusi / Ära viska homse varna! / Igal päeval omad ikked, / Tunnil omad toimetused.” Kusjuures, see on olukorras, kus tuuslar on emakese pihta pannud, vanem vend on just välja pakkunud, et tasuks pisut keha kinnitada, ning keskmine vend arvab, taga targemaks, et tasuks esmalt hoopis silma looja lasta. Aga Kalevipoeg, nagu me teame, on ka pesamunana pisut hellik, et mitte öelda n-ö memmepoeg. Just temal on emaga (ja mõnes mõttes ka isaga) kõige lähem suhe.

Gäng

Selleks et helge tooniga lõpetada, tuleb möönda, et ehkki üldiselt n-ö üksik hunt ja kuigi Kalevipoeg tõepoolest ei kipu naiste soovitusi kahetsusväärselt millekski pidama, on tal ometi üks hea omadus, mis väidetavalt meeste heade omaduste hulka väga ei kuulu. Nimelt leiab ta oma teelt ikka häid nõuandjaid, nimetagem neid siis gängiks, ning, vähe sellest, ta ka kuulab nende näpunäiteid ja küsib vajadusel teed! Siili, kes soovitas sortsilaste vastu minna just serviti asetatud lauakoormaga, mäletame küllap kõik. Aga kui Kalevipoeg metsa ära eksib, siis ühe õhtu ta küll nukrutseb, aga järgmisel küsib lindudelt ja inimestelt jne üha teed, kuni nood ta metsast välja aitavad. Ei pea ühti üksi jonnima ja norutama jääma. Samuti annavad just linnud täiesti omal initsiatiivil teada, kust saaks Kalevipoeg väärilise hobuse (eks ikka Hiiumaalta), kui kangelane ise sihitult „tüki teeda / palju maada” ringi on kooserdanud. Ja ehkki kangelane kipub vahel kuulama ka nõuandeid, mida ei peaks, teeb see ta küllap veelgi inimlikumaks. Kenasti on kodune kasvatus õpetanud Kalevipoega ka lahkeid abilisi tänama. Mis te arvate, kelle käest sai siil oma okkalise kasuka?