1990. aastate alguses loodud legendaarne fotomuuseumi galerii Lee avas 13. märtsil taas uksed Kaupo Kikkase kureeritud Kalju Suure retrospektiivnäitusega, mida saab vaadata 3. aprillini.

Kalju Suure nimi ei vaja pikka tutvustust, möödunud aastal meie hulgast lahkunud meister on küllap kõige tuntum eesti fotograaf läbi aegade. Suure töödega on teadlikult või teadmata puutunud kokku arvatavasti kõik Eesti inimesed, kes vähegi kultuurielu vastu huvi tunnevad. Portreepiltidega kipub olema tihti aga see lugu, et pildi looja jääb pildil oleva persooni varju ja nii mitmegi särava töö puhul võib tulla lausa üllatusena, et tegu on Kalju Suure loominguga.

Suur pildistas oma elu jooksul palju, hoomamatult palju, ja nii ei ole võimalik ka tema stiili üheselt kirjeldada. Jõujoonte paikaseadmiseks tundub kõige mõistlikum jaotada tema looming temaatiliselt neljaks: hetketabamused, nn kultuuritegelaste portreed ja aktid ning lisapeatüki moodustab Suure jäädvustatud laulev revolutsioon, mida on eesti kultuuriloo aspektist võimatu üle hinnata.

Aktidest on Suur ise vaieldamatult kõige enam kõnelenud ja seda gruppi esindavad näitusel Nõukogude Eesti (pole võimatu, et ka kogu Nõukogude Liidu) esimene meedias ilmunud aktifoto ning autori enda lemmikuks jäänud töö „Liivakell”. Ajastu kontekstis on Suure naistelembus ja režiimi piiride kompamine mõnel puhul põnevamadki kui fotod ise. Arvatavasti tegi selle haruldase vabaduse võimalikuks Suure veetlev persoon, kes oli muigvel suuga alati valmis naistest ülistavalt rääkima. Nii võtsid kõik (mitte ainult naised, vaid ka kontrollorganid) seda kui fotograafihärra väikest mängu ja kaamerad jäid konfiskeerimata ning pilte tuli muudkui juurde.

Kultuuritegelaste portreedega eesti kultuurilukku antud panus on Suure puhul mõõtmatu. Fotograafilisest aspektist on aga selle valdkonna materjal kõige ebaühtlasem, kuna seda on tohutus koguses. Suur sattus nägude kogumisest sõltuvusse ja seetõttu leiame siit nii absoluutseid tipp-portreid kui ka suures koguses passipildilaadseid ülesvõtteid, millel oli omal ajal tarbevajadus. Näitusekomplekti jõudnud tööd on aga kõik meistriteosed ja näha saab põnevaid hetkeemotsioone, kuid ka vägagi avangardset lähenemist.

Kalju Suure noore kunstniku progressiivsus ja geniaalne märkamis- ning tabamisvõime avaldub aga tema elu esimese perioodi töödes. Siit leiame palju situatsioone tänavalt, salajasi hetki, varjamatut rõõmu, portreid ja olustikke. Suurepärase kompositsiooniga, täpsed ja nutikad killud elust on muutunud ajas ainult paremaks. Tegemist ei ole korrektselt leige vaatega, vaid siin on tugevat, vastuolulist narratiivi ja paiguti lausa midagi sürreaalset. Paralleel Pariisi suurte tänavafotograafidega ei ole praegusel hetkel enam sugugi kohatu!

Fotomuuseumi galerii Lee on tegutsenud muuseumi juures 21 aastat. Fotograafia tutvustamisele keskendunud asutuse rajas Peeter Tooming, kes nimetas selle oma tütre järgi. Peale Toominga varast surma aastal 1997 on galeriid kureerinud fotokunstnikud Peeter Kraas ja Kristel Lukats. Uue kuraatorina alustas märtsis tööd Kaupo Kikkas.