Lähedased sõbrad on inimesele teadagi mitmel tasandil üliolulised, aga kuidas jääb tuttavatega? Kohatud sünnipäeval, festivali avamisel, Grindris, ikka uued ja huvitavad. Mida seesugused nn nõrgad suhted inimesele annavad? Paistab, et üsna palju.

Mul on kuidagi meeles, et mulle on heidetud ette mu liiga vahetut läbikäimist. Ja ma olen sellele mõelnud.

Üks lähedane sõber tuletab meelde, kuidas ta tutvus täiesti teistsuguse minuga. Minuga, kes oli vaikne ja häbelik. Nüüd olevat ma suulas ja sassy. Õde ütles mulle, et minu eas oli tal samuti palju tuttavaid. „Saad vanemaks ja pole enam ühtegi.”

Ma ei tea, kas mul on palju sõpru. Ja ma ei tea, kas mul on palju tuttavaid. Tunne on, et tuttavad on kõik, kes on üksteist näinud. Tean seda poissi, kes oli mingi tüübiga festivali avamisel galeriis ja kellele otsa vaatasin. Pärast nägime paaril etendusel. Ja festivali järelpeol, kust ta vara ära läks. Talle vist ei meeldinud esinejad või muusika. Üks teine tuttav, kellega ma ka rääkinud olen, tegi ühismeediasse poisiga ühise postituse. Ma märkisin selle südamega ja ta hakkas mind jälgima. 

Käisin eile sünnipäeval ja tutvusin seal ühe uue poisi ja uuesti ühe tüdrukuga. Poiss tutvustas end mulle ja see oli armas. See on alati armas. Nagu keegi kingiks mulle midagi. Ütlesin oma nime ja naeratasin, sest ei osanud muud öelda. Ja siis ei ütle ka. Pärast rääkisime ratastest ja kartulivõtust. Valetasin millegi kohta, aga ei mäleta mille. Vaikus oli parem. Vaikus on alati parem. See on sarnane muusikaga. Pärt on öelnud, et see ongi muusika. Cage enne teda ja mina pärast Pärti. See on intiimne, osalt seksuaalne.

Mis tunne on olla tuttav

Aga kas tuttav on ka see palja ülakehaga kaugusesse vaatav mees, kes kirjutab mulle Grindris kolmandat korda. „Nägin su lugu lehes. Õige on sellele tähelepanu juhtida. Aga kuidas toksilist maskuliinsust vähendada? Sellele vist head rohtu ei ole.” Pole talle kordagi vastanud, kuid arvan, et tunneksin ta tänaval ära. Ja tema minu. Kas noogutan ja naeratan? Või vihjan nii millelegi, millele ei taha vihjata? Ma kardan, et näen tänaval neid mehi, kes mulle endast alastipilte saadavad. „You so sexy aha.” Lihtsalt ei tea, kuidas reageerida.

Natuke üldistav, aga minu peas jaotuvad inimesed ühe kummuti kahte sahtlisse. Need, kes on tuttavad, ja need, kes veel ei ole. Kui teha lemmiktrikki, et aega pole olemas, siis on kõik tuttavad, kõik on kummut. Või kui läheneda sellele kui tetralemmale, et kõik on tuttavad ja mitte keegi pole tuttav, siis niipea kui keegi on tuttav, pole ta enam tuttav. Kui mõiste kaob, siis mis jääb?

Natuke üldistav, aga minu peas jaotuvad inimesed ühe kummuti kahte sahtlisse. Need, kes on tuttavad, ja need, kes veel ei ole.

Aga mis saab siis, kui keegi ei taha minu tuttav olla? Mitte ainult minu, vaid üldiselt. Ma ei taha enam tuttavaid, ainult „ebatuttavaid”. On see miski, mida saame teha? Nagu selle Grindri mehe puhul. Tal polnud vaja minu nõusolekut, et minuga „tutvuda”. Ja ma tunnen, et seda polegi vaja. Selles mõttes kehtib hästi mainitud paradoks. Et mõiste tingib võimaluse. Tingib selle, et olen tuttav hoolimata sellest, kas olen või ei ole. Selle Grindri mehega olen praegu paradoksi teravikul. Olen ja ei ole tuttav. Kas selles väljendub kõige täpsemalt tuttavlikkuse tunne? Et mis tunne on olla tuttav?

Kui mõtlen natuke eelmise nädala või nädalavahetuse peale, siis on ilmselge, et suhtlen enam tuttavate kui lähedaste sõpradega. Lähedased saan ühe käe peal kokku lugeda. Ja ma ei näe neid nii tihti ega pea ka. Me teame, mis toimub. Tuttavatega on aga põnev. Nad on avastamata maa. Ma ei tea neist sittagi ja saan olla igaühega see, kes soovin. Nad on kui reis, mis reisib sinuni. Õigemini reisivad mõlemad teineteiseni. Põnevus tekitab närvikõdi, ootusärevust – on võimalustest avali. Ja ma kasutan seda viimase piisani ära, see tähendab, et suhtlen oma tuttavatega. Nii on tunne, nagu oleksin happes või seenes. Natuke. Olen keskendunud ja see teeb rõõmsaks – tõik, et tuttav minuga suhtleb, mulle nii ütles, nii tegi või mind nii vaatas, on avastus. Mitte ei äsa.

Lähedastega nii ei ole. Nendega on põnev juhul, kui asetame end põnevasse olukorda. Näiteks läksime sõpradega Kuu Elina kontserdile või mis iganes asi see oli. Või kui võtame ette mõne tabuteema. „Ma olin sinusse armunud.” Ma ei tea, kui tabu see on, aga tuli esimesena pähe. Kuigi sooviksin seda paarile sõbrale öelda, ei julge ma seda vist eales. Seni on lause piirdunud minu kujutletud maailmaga, mida enne unne vajumist koon. Neid maailmu on tegelikult mitu. Päris mitmes neist julgen öelda „ma olen sinusse armunud”, ilma et kardaksin vastust. Aga mitte siinses. Võib-olla kunagi. Lähedased pakuvad mulle turvatunnet. Nad annavad mulle vaikust. Ja sellele pole vastet. Kardan, et lausega „ma olen sinusse armunud” see mõraneb.

Lähedased saan ühe käe peal kokku lugeda. Ja ma ei näe neid nii tihti ega pea ka. Me teame, mis toimub. Tuttavatega on aga põnev.

Nõrgad on tugevad?

Selleks et kõik ei paistaks üksnes minu välminguna, on suhetele tuttavatega tegelikult ka n-ö teaduslik termin, milleks on „nõrgad suhted” (weak ties) või „perifeersed suhted” (peripheral ties). Nende hulka kuuluvad klassikaaslased, kolleegid, naabrid, peolised, kodubaari töötaja, ehk ka galerii avamisel leitud silmarõõm… Psühholoogid ja sotsioloogid uurivad nii äsja mainitud suhteid kui ka veelgi kaugemaid – võõrad kohvikus, vanem daam, kes trammis su kõrvale istub jne.

Sellelsamal sünnipäeval oli neid, kellele ütlesin „tsau” või tegin kalli, ilma et teaksin nende nime. Võib-olla jälgime teineteist ühismeedias, võib-olla mitte. Ja see nime teadmine on teine teema. Ma ei leia, et pean kõigi nimed pähe jätma. Ja see pole solvav, see pole mitteaustav. See on inimlik ja nii tore oleks, kui see saaks millalgi normaliseeritud. Palju vähem häbi.

Nii läägelt kui see ka ei kõla, tunnen, et olen kõigile sõber. Teine ei pea mind sõbraks arvama. Mina arvan tema.

„Nõrgad suhted pole olulised üksnes meie meeleolule, vaid ka tervisele,” ütles Sussexi Ülikooli psühholoog Gillian Sandstrom, kes neid suhteid uurib. „Kui küsiksin, kellele sa oma muredest räägid, siis sa ei mainiks tuttavaid,” lisas ta. Kuuluvustunne, mida nõrgad suhted pakuvad, on „vajalik, et areneda, olla teistega ühenduses”, ja seda isegi introvertide seas, kellena dr Sandstrom end ühes minuga määratleb.

Viidatud NYT artiklis kirjeldatakse ka dr Sandstromi varasemat uuringut, kus jälgiti, kui paljude inimestega üliõpilased ja üle 25-aastased isikud mitme päeva jooksul mingilgi moel kui tahes napilt suhtlesid. Selgus, et need, kes lävisid nn nõrga suhte alusel rohkemate inimestega, tundsid suuremat heaolu-, õnne- ja kuuluvustunnet kui need, kel oli vähem kontakte. Uurijad leidsid ka „erinevusi üksikisiku piires”, mis tõestavad, et mõjud ei ole isiksuse tulemus. Sarnaseid tulemusi on tuvastatud näiteks olukorras, kus inimesed naeratasid üksteisele ja pidasid Starbucksi kohvikus lühikesi vestlusi või tervitasid ülikooli bussijuhte Ankaras.

Teadlased järeldavad, et pikema aja jooksul mõjutab nõrkade suhete hulk inimese heaolu rohkem kui lähedaste suhete arv. Nõrgad suhted „pakuvad vähenõudlikku võimalust suhtlemiseks”, väidab Michigani Ülikooli psühholoog Toni Antonucci. „See on kognitiivselt stimuleeriv. See on kaasahaarav.” Dr Sandstrom lisab, et kuigi nõrgad suhted ei asenda lähedasi, on need olulised meie heaoluks, sest me kõik igatseme uudsust ja spontaansust.

Selleks et tekst tervikuks mültuks, küsin, kas see nn liigselt vahetu läbikäimine allub minu tahtele. Mul on tunne, et ei allu. Või ma ei tea, mida see liigne või liigselt vahetu lävimine tähendab. Kas vahetus eristab tuttavat ja sõpra? Või kas suhtlus erineb tuttava ja sõbra puhul? Kas peaks? Nii läägelt kui see ka ei kõla, tunnen, et olen kõigile sõber. Teine ei pea mind sõbraks arvama. Mina arvan tema. Käitun kõigiga kui sõbraga, juhul kui keegi mind ei reena. Nendest, kes mustavad, hoian eemale.

Kui mõiste kaob, siis mis jääb? Mis tunne on olla tuttav? Mulle pakuvad mu tuttavad võimalust oma suutlikkust proovile panna. Nagu uue retsepti järgi küpsetamine. Või vahel ma ei tea, kas üldse küpsetan. Aga miski saab valmis ikka. Kunagi.

Gregor Kulla on tegelikult helilooja.

Roven Jõekäär on Tallinnas tegutsev multidistsiplinaarne disainer ja kunstnik. Teda paeluvad eriti just ajaloos ning folklooris seksuaal- ja soovähemuste seni rääkimata lood ning sümboolika selle ümber.