Uni kui vastuhakk, uni kui kaitse, uni kui vale, uni kui surm. Vaatame läbi H. P. Lovecrafti kosmilise tühisuse kaleidoskoobi, mida on või pole ühist košmaaride nägemisel ja uueks inimeseks saamisel.

h)

Nii kaua, kui mäletan, on minu lapsepõlvekodu seinal rippunud portree ühest magavast lapsest. See on mustvalge söejoonistus, ülalt alla rakursiga, nagu joonistaja koogutaks magaja pea kohal. Pildil on kujutatud tumedate laineliste juustega nelja- või viieaastast tüdrukut, kes magab rahulikult, vasak põsk padjal, sirge tekiserv kellegi teise käega lõuani tõmmatud.

Kummalisel kombel ei tea keegi öelda, kust kohast, millal ja miks see pilt meie seinale on sattunud. Aga kunagi ammu rääkisin ühel sünnipäevapeol noorematele sugulastele, et öösiti teeb väike tüdruk pildil silmad lahti. See jutt ei meeldinud neile teps mitte ja nad läksid teise tuppa mängima.

Tagantjärele paistab selline laste hirmutamine üsna nõme tegevus. Aga tollest ajast meenub veendumus, et õudusjutud ei ole ainult kõige vahetum tõend sellest, kuidas sõnadega on võimalik teise inimese kujutlusvõimet sütitada, vaid selle tegemine näis ka kuidagi eluliselt tähtis.

 y)

Ph’nglui mglw’afh Cthulhu R’lyeh wgah’nagl fhtagn.

p)

Puristlikud ideaalid ja rassistlik allhoovus saatsid H. P. Lovecrafti tekste juba esimeste luuletuste avaldamisest ja professionaalse kirjanduskriitikuna töötamise ajast peale. Kuid kibe põli New Yorgis, mille Lovecraft veedab nälgides, tööd otsides ja võõrandudes oma elurõõmsast juudi päritolu abikaasast, annab muidu terve elu Uus-Inglismaa väikelinnas elanud džentelmeni rassismile poeetilised tiivad. Kuigi härra kannab avalikes kohtades liikudes sirget nägu, manab ta kirjutuslaua juures oma sõpradele aina palavikulisemaid vihaulmasid New Yorgi immigrantidest kui jäletu kloaagi ustest ja akendest sisse-välja nõrguvast miasmilisest püorröast.

Kolossaalne ja multikultuurne metropol vajutab juba niigi pessimistliku Lovecrafti psüühikale sügava tühisuse pitseri. Olles naasnud pärast lagunenud abielu oma tädide juurde Providence’i, saavad Lovecrafti kirjasõnas lihaks kõik need väänduvad silmkombitsalised hüdrad, jahedas niiskuses roomavad kalainimesed ja mulksuvad tuhandehambulised molluskid, mis on andnud ohtralt ainest selle õuduskirjanduse vanameistri hilisematele loomingulistele matkijatele. Kuid Teisega kohtumisest veelgi kohutavama motiivina hakkab Lovecrafti loomingus tuikama mõte peategelase enda kahtlasest geneetilisest päritolust. Mis tahes jubeduste eest Lovecrafti protagonist ka ei põgene, viimaks võib ta eruditsioon ja väärikas anglosaksi päritolu olla pelk kattevari tõigale, et temagi veenides voolab mõne eelajaloolise amfiibse rassi jäletu veri.

Nagu kaardistab Michel Houellebecq Lovecrafti elule ja loomingule pühendatud uurimistöös[1], hakkas vana puritaan tajuma endagi elus justkui hirmuäratava žanritroobina mingit „müstilist ja vääramatut liikumist ees ootava saatuse poole” – paratamatut alistumist temast suuremale dekadentsile, mida Lovecraftile esindasid läänemaade lõputu progressituhin ja kultuuriline lõimumine. Pärast New Yorki on Lovecrafti loomingus selle hirmu kontrapunktiks ühtaegu õõvastav ja leevendav aimdus kosmilisest ükskõiksusest. Kosmost ei koti, kuhu su juured ulatuvad.

n)

Ottessa Moshfeghi 2018. aastal ilmunud romaanis „My Year of Rest and Relaxation” proovib nimetu peategelane, hiljaaegu mõlemad vanemad kaotanud valge, kaunis, jõukas, depressiivne noor naine veeta terve aasta magades, et teha oma elule sel kombel restart, ärgata ühel hetkel uue inimesena. Selleks kasutab ta retseptiravimite ulatuslikku assortiid, millega teda varustab kergeusklikult helde ja sageli kahtlaste sõnavõttudega esinev psühhiaater. Ravimite potents kasvab, ööpäevas ärkvel veedetud tunnid aina vähenevad. Ajapikku avastab neiu, et on hakanud unes ringi käima ning elama paralleelelu, kus ta väisab muretult ööklubisid ja ostab kokku kuhjade viisi disainerpesu. Ta ärkab selle teise, ängist vaba ja rõõmsa alternatiivelu asitõendite keskel: valik naeruseid polaroidfotosid ja uue kasuka karvadesse takerdunud glitter. Tema jaoks on see märk, et peab ravimikuuril ehk unerallil järgmise käigu sisse lükkama. „Elu oli üürike ja habras ja muidugi tasus olla ettevaatlik,” nendib jutustaja, „aga selle nimel, et päevad läbi magada ja täiesti uueks inimeseks saada, olin valmis kas või surema.”[2]

o)

Unenäoline hirm ja kosmiline tühisus on motiivid, mis kaiguvad Lovecrafti loomingus refräänina läbi aastate. Selle ebamaise õõva kuulsaimaks väljundiks võib kindlasti pidada Suurt Cthulhut, kalmaar-draakon-antropoid-jumalust, kes magab eelajaloolises linnas ookeanipõhjas oma määratut und, kangastudes teinekord tundlikuma närvikavaga indiviidide košmaarides ning inspireerides võikaid ohvrikultuseid Filipiinidest Gröönimaani.

Laiemale avalikkusele ilmutas Cthulhu ennast 1928. aastal avaldatud ning hilisemate aastakümnetega omaette kultusliku järgijaskonna pälvinud jutustuses „Cthulhu kutse” („The Call of Cthulhu”). Lovecrafti isiklikes ulmades näitas vetejumalus end juba palju aastaid varem, kui meister nägi und iidsest, müstilisest ja õudust tekitavast kujukesest, mida keegi mees läheb pahaaimamatult ühele muuseumile pakkuma. „Oma majas R’lyehis ootab surnud Cthulhu und nähes.”[3] Siit edasi on Suur Cthulhu kinnitanud popkultuuris juba ligi sajandi oma niisket kanda, tõstes pead kirjanduses, koomiksikunstis, sarjades ja filmides, laua- ja videomängudes, isegi muusikalides ja poliitparoodias.

Kuid ülemaks kõigile nendele iidsetele monstrumjumalustele, kes ühtekokku moodustavad Lovecrafti pärandi, nõndanimetatud Cthulhu mütoloogia, ei asetanud Lovecraft tegelikult mitte Cthulhut ennast, vaid hoopis Azathothi, pimeda idioodi, peletise universumi keskmes, kelle unenäos virvendab meie, „ärkvelolijate” reaalsus. Azathoth ise seda und ei näe; tema virgumine tähendab meile teadaoleva universumi lõppu.

m)

Samal aastal, kui ilmus Ottessa Moshfeghi romaan unne põgenemisest, astus Arnold Schwarzenegger intensiivseminaril Power Days 2018 poodiumile, et pidada kõne, mis olevat mõne sõnul motivatsiooniküllasusega lausa interneti katki teinud (sic!). Schwarzeneggeril oli öelda üht-teist numbrite kohta: „Meil on 24 tundi ja sellest kuus tundi me magame, seega jääb meile alles 18 tundi. Jah, muidugi, mõned inimesed väidavad, et nad magavad kaheksa tundi. Neile on mul öelda ainult üht: magage kiiremini!”

w)

Ärkveloleku illusioonis tundub subjektile, et tema kontrollib seda, mida näeb; unes tuleb ilmsiks, et nägemine on tegelikult kattevari – loor subjekti enda nähtavusele. Psühhoanalüütiku Jacques Lacani teooriat võiks tõlgendada nii, et unenäod on justkui virvatulukesed, mis hajutavad nende nägija tähelepanu tema enda haavatavuselt ning mingilt ärevust tekitavalt Päris Asjalt.

Seda mõttekäiku aitab paremini mõista Lacani käsitlus kunstiteose vaatamise kogemusest. Lacani jaoks on see kahetine protsess, pilguvahetus: vaataja mitte ainult ei seira kunstiteost, vaid tajub pildi taga ka mingit kujutluslikku Pilku, mis vaatab teda ennast läbi teose. See tinglik Pilk sunnib vaatajat end kunstiteose suhtes positsioneerima; küsima endalt, milline vaataja ta peaks olema, et suuta pildiga suhestuda. Pilt on nagu ekraan, mis ripub vaataja ja Pilgu vahel ning mille kaudu paiskub valgus subjekti tõelisele olemusele. Kuid ekraan on ka puhver või kaitsevahend; sellel läheb fookusesse vaid subjekti isiksuse fassaad, persona, aga teisele poole ekraani jääb subjekti tõeline osis, mida ta ei taha tunnistada.

Steven Levine[4] eristab Freudi ja Lacani lähenemist ärevust tekitavale Päris Asjale. Freudi jaoks pakub kunst nii kunstnikule kui ka tolle publikule võimalust sublimeerida alateadlikke tunge. Kunst on kättesaamatute ihade väljund ja aseaine ning Freudi kohaselt ilmutavad end nii kunstis kui ka unenägudes subjekti teadvustamata ihad. Seevastu Lacan, kelle psühhoanalüütiline teooria põhineb suuresti Freudi ideede taaskäitlemisel, väidab vastupidist: kunstiteosed ja unenäod on justkui puhvrid, mis ei lase vaatajat ja häirivat tegelikkust teineteisele liiga lähedale. Pildid ja unenäod kaitsevad nende nägijat selle eest, mida too ei taha tegelikult näha ega teada – et loori taga pole mitte midagi.

g)

Mõned aastad tagasi Westminsteri ülikoolis tehtud uuringu kohaselt pidavat õudusfilmide vaatamine aitama kaasa kalorite põletamisele ja kaalulangetamisele.

v)

Uni on isiksuse seljatamine, selle palgelt heitmine, pakub egiptuse filosoof Haytham El-Wardany. Uni on enda (subjektsuse) loovutamine teadmatusele, vabanemine selgete eesmärkide diktaadist, laskumine näotusse veekokku, milles hulbib meie isesus.[5] Uni teeb ruumi iseenda juurde naasmisele. Aga Wardany jaoks ei tähenda see, et uni oleks midagi passiivset. Ei, pigem on uni – ja sellega seonduv lootus (paremale) homsele – omamoodi vastupanuakt.

Uni on katkestus kapitalistlikus ajavarguses, jätkab Jonathan Crary[6], ainus loomulik seisund meie eludes, mida kapitalism pole olnud suuteline kaotama. Itaalia vasakpoolne mõtleja Franco Berardi[7] täiendab, et lisaks unele on siiski veel üks viimne verstapost kapitalistliku realismi ideoloogilisel lahingutandril. See on surm.

y)

Pessimistliku filosoofia kohaselt on inimene luuludega hampelmann. Võrreldes ülejäänud elusorganismidega evib inimene teadvuse üleküllust, mistõttu ta kujutab ette, et on indiviid. Pessimistide sõnul on teadvus, ja igasugune indiviidsus, pelk illusioonide kihistus, mille on esile kutsunud mingi evolutsiooniline eksitus. See veider arenguviga on teinud inimesed erakordselt teadlikuks nende enese kannatustest, paratamatust surmast ja elu jätkamise absurdist. Tegelikult pole inimesi, nagu me meist mõtleme, üldse olemas – nii väidab eeskätt õuduskirjanikuna tuntud Thomas Ligotti. Inimesed on hüpiknukud, kes näevad (neid kätkevate nööride asemel) und olemasolemisest; inimteadvus on traagiline košmaar, millest pole väljapääsu.

Ligotti teesides[8] ja loomingus kanalduvad nii Lovecrafti kosmilise tühisuse printsiip kui ka norra metafüüsiku Peter Wessel Zappfe antinatalistlik filosoofia. Zappfe käsitleb inimest looduse paradoksina ning on veendunud, et kõige ausam asi, mida inimsugu teda ümbritseva keskkonna suhtes teha saaks, on lakata paljunemast. See oleks unenäo lõpp.

Arusaadavatel põhjustel pole pessimistlik filosoofia kuigi popp. Nagu ütleb Rust Cohle[9], kui tema paarimees küsib, mida tähendab pessimist olemine: „See tähendab, et ma olen pidudel halb vestluskaaslane.”

s)

Huvitaval kombel pole Lovecrafti 1922. aastal kirjutatud miniatuuris „Azathoth” mitte sõnagi ühestki universumi kvintessentsis magavast koletisest. „Azathoth” on põgus katke arendamata jäänud romaanist ning on Lovecrafti kohta hoopis kummastavalt, isegi võõristavalt optimistliku tooniga lugu. See pajatab maagia hääbumisest kaasaegses maailmas ja ühes nimetus üüratus hallis suurlinnas oma väikese korteri aknakese peal kõlkuvast unistajast, kes loeb palju raamatuid ja jälgib tähtede aeglast kulgu. Seda, kuniks ühel märgilisel ööl paisub ulmadest koormatud taevas alla tema akna juurde ning hääletu igavik luhvtib uneleja endaga kaasa, inimkonna kadunud unistuste manu, rohelise päikesetõusuga kaldale, mille vetes pendeldavad hüatsindid ja heljub lootoselõhn.

i)

Režissöör Lars von Trier olevat öelnud, et kinokunsti vahendusel saab filmitegija ulatada oma publikule käe, et viia ta läbi metsa sügava pimeduse juurde. Tule, ära karda, ma näitan sulle midagi.

Kui seda kujutluspilti laiendada, siis õudus, oneiriline õõv, on justkui kahepoolne ekraan, millele joonistuvad subjekti kontuurid, kuid mis ometi hoiab puhvrina vaatajat iseenda pimedusele liiga lähedale minemise eest. Õudus on mask; visiir, mis kaitseb meid mitte-olemas-olemise kujutlusest pritsivate sädemete eest.

[1] Houellebecq, M. 2016. H. P. Lovecraft. Maailma vastu, elu vastu. – Loomingu Raamatukogu, nr 38–39.
[2] Moshfegh, O. 2019. My Year of Rest and Relaxation, lk 21.
[3] Lovecraft, H. P. 2017. Cthulhu kutse. – Cthulhu kutse.
[4] Levine, S. 2008. Lacan Reframed. Interpreting Key Thinkers for the Arts.
[5] El-Wardany, H. 2020. The Book of Sleep, lk 78–79.
[6] Crary, J. 2014. 24/7. Late Capitalism and the Ends of Sleep.
[7] Berardi, F. 2015. Heroes. Mass Murder and Suicide.
[8] Ligotti, T. 2018. The Conspiracy Against the Human Race.
[9] Tasub meenutada 2014. aastal eetrisse jõudnud HBO telesarja „Sünge juhtum” („True Detective”). Stsenarist-looja Nic Pizzolatto kanaldas sarja nii lovecraftlikku õudu kui ka pessimistlikku filosoofiat à la Ligotti ja Zapffe, kelle suuvoodriks sai kõhetu ja elust resigneerunud Rust Cohle elik Matthew McConaughey.

Tõnis Jürgens on kinomehaanik ja tühjusehuviline, kes uurib EKA doktorikoolis und kui vastupanu võimalikkust.