Kui kokku saavad kaks muusikut, kes pole kunagi kannelt mänginud, kuid valivad oma peamiseks instrumendiks just selle pilli ja lisavad omalt poolt mõned vimkad, on tulemuseks duo, mis sulatab ka folgikauge inimese südame.

2015. aastal Lõuna-Eestis matkates otsustasid kaks sõbrannat Katariina Kivi ja Ann-Lisett Rebane oma muusikalised jõud ühendada.. Sündis Duo Ruut, mis võitis eelmisel aastal Noorte Pärimusbändide konkursi ja viis sama aasta novembris koju Noortebändi peatiitli. Kaks tütarlast ühe kandle taga pärimusmuusikale uut hingamist andmas on järjekordne näide sellest, et folgituuled pole raugemas.

Ühes Edasi artiklis kirjutas Puuluup teie kohta järgmist: „Mulle näib, et Duo Ruut on üks neist etno/folk ansamblitest, kes meeldib ka folgipõlguritele.” Mis teeb teie muusika teie arvates nii universaalseks?

Ann-Lisett Rebane: Arvan, et eesti traditsioonilise muusika edasikandmiseks on esmalt vaja, et inimesed – eriti noored – kuulaksid seda hea meelega. Seega oleme võtnud endale loomingulise vabaduse teha väikseid kompromisse seoses mõne pärimusmuusikas kasutusel oleva reegliga, kui need takistavad meie võimete kohaselt parima loo kirjutamist. Nende kompromisside puhul proovime aga hoida omal kohal pärimusmuusika ehtsat tuuma.
Katariina Kivi: Me ei tee päris autentset pärimusmuusikat, seega võib meie lugudest leida aspekte ka muudest žanritest. Tänu sellele sobib meie looming arvatavasti ka laiemale publikule.

Kui te Duo Ruuduga alustasite, polnud te tegelikult varem kandle mängimisega kokku puutunudki. Miks te just selle pilli kasuks otsustasite?

A.-L.R.: See pill oli meie ees nagu tühi leht – hakkasime seda ilma ühegi eelteadmiseta vaikselt näppima… ja siis poogendama… ja siis taguma.
K.K.: Pilli mittevaldamine oli antud juhul suur eelis, see pakkus meile suurt vabadust leiutada erinevaid ebatraditsioonilisi tehnikaid. Kannel tõmbabki meid arvatavasti seetõttu, et kogu aeg saab midagi uut välja mõelda.

Samal ajal kui elektroonika on uus kitarrimuusika, olete teie otsustanud just folgi kasuks. Mida see nišš teile pakub?

A.-L.R.: Pärimusmuusika suurim võlu on minu arvates see, kui palju kihte see muusikale lisab. Iga lugu või tekst, mille aluseks võtame, on oma ajalooga; kui paneme selle uude konteksti, omandab see jälle uue kvaliteedi.
K.K.: Mulle meeldib pärimusmuusika puhul see, et ka praegusel ajal on võimalik nende laulude ja lugudega samastuda. Olgugi et võib olla mõnes teises kontekstis, kuid sellest piisab, et inspireerida.

Oma algmaterjali, mida töötlema asute, kogute te erinevatest allikatest, näiteks raamatutest ja internetist. Mille põhjal te tavaliselt valiku teete? Kas teil on mingid kindlad teemad, mis teid inspireerivad või millega lugu jutustada tahate?

A.-L.R.: Vahel on tunne, et need lood jõuavad kuidagi ise meieni. Loo valmimise protsessi algusesse kuulub alati vabas vormis jämm valitud pala põhjal. Enamik innovaatilisi ideid on tulnud just selles faasis – peamiselt naljaga pooleks. Selle käigus saame aru, kas lugu on meile parasjagu õige või mitte. Tunneme selle kohe ära; ma isegi ei oska seda tunnet seletada, mis siis tekib, mingit sorti kõhutunne see ilmselt on. Mõni teine lugu lihtsalt ei tööta, olgu ta nii hea kui tahes.
K.K.: Enamasti me vaatame, millest lugu räägib, ja kui leiame sobiva, hakkame proovima, kas sellega pilli taga ka mõte jooksma hakkab. Jämmimise käigus saab selgeks, kas tasub jääda valitud pala juurde või mitte.

Novembris võitsite te Noortebänd 2018 tiitli, mis on toonud teile kindlasti juurde palju esinemisi. Kui raske või kerge on teie arvates end noore folki viljeleva bändina Eestis nähtavaks teha?

A.-L.R.: Pärast Noortebändi on kalender tõepoolest üpris täis. Tundub, et Trad.Attack!-i suure edu järel on siginenud Eestisse äärmiselt palju noori pärimusbände. See suurendab küll konkurentsi, sest raskem on leida oma nišši, millega silma paista, kuid samas on väga rõõmustav näha, et selline muusika noori inspireerib.
K.K.: Kuna pärimusbände tekib üha rohkem juurde, võib enda nähtavaks tegemine raskemaks muutuda, tuleb leida mingi omapära, millega teistest eristuda.

Kas folkmuusika on nooremate kuulajate seas populaarsemaks muutunud? Kui jah, siis millest see teie arvates tuleneb? Kuidas sellesse üldiselt suhtutakse?

A.-L.R.: Arvan taas, et selles võlgneme tänu Trad.Attack!-ile, kes murdis pärimusmuusika jaoks jää laiema kuulajaskonna hulgas. Folk on pääsenud välja sellest „rõvedate kampsunite ja Crocside” kastist ja tänu sellele tõmbab see ligi palju noori.
K.K.: Folkmuusika on muutunud kindla peale aina populaarsemaks ning selle nimel nähakse ka vaeva. Hea näide on pärimusbändide konkurss, mis kutsub noori üles pärimusmuusikat tegema ja seda ka teistele esitlema.

Te olete musitseerinud koos juba alates viiendast klassist. Ann-Lisett, kuidas on Katariina sinu muusikaliste eelistuste arengut kujundanud ning vastupidi?

A.-L.R.: Üllataval kombel kuulame Katariinaga üpris erinevat muusikat ja käime erinevatel kontsertidel. Proovime teadlikult jälgida, et meie muusikamaitsed täiesti ei ühtlustuks, sest nii on meil ka oma duosse erinevaid asju tuua. See on huvitavam meie ja arvan, et ka kuulajate jaoks.
K.K.: Lugusid tehes ongi see kõige põnevam, sest mõlemalt tulevad omamoodi ideed, mis lõpuks pärimusmuusikas ilusti ühtivad.

Mis on peamine, mida te oma muusikaga edasi tahate anda?

A.-L.R.: Muidugi mõista on üks osa meie missioonist kanda edasi eesti traditsioonilist muusikat. Kui võtta aga meie loomingut üldiselt kui kunsti, siis arvan, et selle peamine ülesanne on tekitada kuulajas mingisuguseid emotsioone. Kui see enam kelleski mingeid tundeid ei tekita, siis oleme vist läbi kukkunud.
K.K.: Igal lool on oma emotsioon ning meie proovime seda kuidagi publikule edasi anda.

Millised on teie senised eredaimad või meeldejäävaimad kontserdid, mille andnud olete?

A.-L.R.: Meeldejäävaid kontserte on juba praegu nii palju olnud, et natuke raske oleks esiviisikut koostada, aga viimasest ajast on kindlasti üks lemmik ülesastumine Tallinn Music Weekil. See toimus ajal, mil duo kontsertidest oli kujunenud rutiin ja iga esinemine oli väsitav, sest andsime endast igal õhtul siiski maksimumi, isegi kui koht palju pinget ei pakkunud. TMW etteaste tõstis selle kõik aga uuesti hõljuma. Jälle tuli sisse seesama tunne, mis valdas, kui olime just alustanud ning kõik oli värske ja uus. Lisaks oli valgustus seatud nii, et kui istusin näoga Katariina suunas, ei näinud ma midagi muud. Kõik läks sellel õhtul paremini kui tavaliselt, tundus, et peale selle lava ei olegi maailmas midagi muud.
K.K.: Samamoodi nagu Ann-Lisetil, on minugi viimase aja lemmikesinemine Tallinn Music Weeki oma, kuid tooksin välja ka kontserdi Eesti Muusikaauhindadel Saku Suurhallis. Nii suurel laval ja nii suure publiku ees ei olnud me varem mänginud, seega andis see meile hindamatu kogemuse. Oli tõeliselt põnev kogu tralli kaasa teha.

Mida te arvate üleüldiselt eesti muusikas toimuvast? Mida peate kõige põnevamateks suundadeks ning kui palju üldse erinevaid žanre jälgite?

A.-L.R.: Rõõmustav on see, kui palju on eesti muusikas noori tegijaid. Minu jaoks on põnev, kuhu võivad jõuda eesti hiphop ja elektrooniline muusika. Arvan, et viimase žanri praegune teerajaja ja kullaauk on TIKS. Üpris noored asjaajajad, aga tasemel värk.
K.K.: Eesti muusikat ma isegi väga ei kuula, kuid aeg-ajalt jõuavad minuni pärlid, millest ma tükk aega lahti ei saa. Viimase aja lemmik on Sander Mölder.

Mis on teie tulevikuplaanid?

A.-L.R. ja K.K.: Teeme tööd, teeme tööd, teeme tööd ja vaatame, kuhu me selle asjaga jõuda suudame.

Tutvu Duo Ruudu loominguga aadressil facebook.com/duoruut.