Õismäe (või ka mõne muu -mäe) hoovilapsepõlv on selle kogejatele ja mäletajatele kindlasti ühelt poolt midagi väga isiklikku, aga teisalt ju ka üsna universaalset. Üheksakümnendate lastele on see kindlasti tuttav maastik kogu selle seltskondlikkuse ja üksindusega.

Vahel tekib mul taas tunne, et olen väike – kuue- või seitsmeaastane – ja istun, põlved kägaras lõua all, jalad krõnksus, meie maja ees äärekivi peal ja nokin küüntega asfaldi seest üht suuremat kivi välja. Kivi on seal kinni ja ma tean seda, sest kui ma tahaks lahtist kivi, mille päriselt kätte saab, siis ma nokiks hoopis maja seina küljest paneeli seest pisikesi valgeid ehiskive. Kui sa ühe sellise kätte saad, jääb seina sisse alles kivikujuline lohk ja vahel tulevad naabrimutid riidlema.

Aga mul ei ole vaja midagi kätte saada, ma ei kogu midagi, ma lihtsalt ootan, ja kuna ma ootan kogu aeg – meie viiekordse maja ees Õismäe Kullerkupu ja Järveotsa poe vahel viimase hoovidevahelise tee lõpus –, siis olen harjunud ikkagi midagi näppima. Ema on toas ja paneb viimaseid asju kokku ning isa tuleb varsti ja ajab auto prügikasti kõrvalt kaks meetrit ukse poole ja siis me laadime auto täis ning sõidame ära maale. Mitte suvilasse, sest kellelgi ei ole suvilat, vaid suvilakooperatiivi, ja kuna suurtel inimestel on vaja pakkida, on mind, last, eest ära saadetud. Nii et ma ootan.

Õismäe hoovis oli täitsa olemas liivakast ja isegi mingid ohtlikud turnikad, aga kõigi laste jaoks oli kõige tähtsam koht hoopis klopikas.

See on muidugi suur erand, et kusagile sõidetakse, sest minu arvates möödus enamik mu lapsepõlvest ja eriti lapsepõlvesuvedest Õismäe majade vahel ikkagi kogu aeg seal. Seal majade vahel. Ja kuna ma olin sotsiaalselt päris koba ja tundsin ennast alati majalaste hulgas võõrelemendina, siis tavaliselt ma passisingi kuskil äärekivi või päris kivi peal ja nokkisin midagi. Ja see tunne, kuidas ma passin ja nokin, on minuga vahel siiamaani kaasas.

Õismäe hoovilapsepõlve kohta võiks ju kirjutada, et see oli ainulaadne kogemus, aga minu arvates oli see just kõigi teiste lastega täpselt sama, sest kõik lapsed ja üldse inimesed, keda ma tundsin, elasid seal. Viiekordsete majade vahel, täpsemalt Kullerkupu ja Järveotsa vahel. Kes elas kaugemal, näiteks mõnes üheksakordses majas või lausa punastes tornmajades trolli lõpp-peatuse juures, oli ikka hoopis teistmoodi inimene.

Ja ühed mu sugulased elasid lausa eramajas Mõigul, aga sinna me läksime külla heal juhul kord aastas ja ma ei suutnud kuidagi ära imestada, kuidas nad saavad elada majas, mis on ainult nende maja moodi. Toas, mis on ainult nende toa moodi. Sest mina teadsin, et minu maja on nagu kõik teised, nii kaugele kui silm seletab, ja meie korter, kõik asjad selle sees ja kõigi tubade paiknemine, oli täpselt nagu kõigil teistel. Kus oli minul aken, oli kõigil aken, ei mingit omaloomingut.

Õismäe hoovis oli täitsa olemas liivakast ja isegi mingid ohtlikud turnikad, aga kõigi laste jaoks oli kõige tähtsam koht hoopis vasakule garaažimäe poole, sest seal seisis – trummipõrin ja säraküünlad paluks – klopikas!

Kui sa ütled Õismäe lapsele „klopikas”, siis ta tunneb igasugu asju. Kõige rohkem saavutusvajadust ja konkurentsi, sest klopikale – see on siis vaibakloppimise jaoks püstitatud selline natuke hobusekujuline rauast ese – minemiseks pidi kiitsakas lapsuke seisma klopika keskele, õlad mõlema toru vahel, ja siis ennast ühe tugev-sujuva liigutusega kahe käega üles lükkama. Natuke meenutas see liigutus rööbaspuid, veidike aga ka lõuatõmbamist. Kes oli kõvem mees või naine või tegelikult alla 10-aastane laps või siis lihtsalt jõudis kohale esimesena, see sai istuda klopika äärde ning oma selga vastu toru toetada. Teised ei saanud vastu toru toetada ja kuna me veetsime klopikal meie ajaarvamise järgi päevas seitse miljonit aastat, siis see oli äärmiselt oluline. Mina muidugi ei pääsenud kunagi sinna aukohale.

Me mängisime ukakat, jalkat ja viit miinust maa-aluse garaaži uste ees ja sinna tulid ka mõlgid. Siis naabrimutid jälle pragasid meiega ja me jooksime, igaüks oma suunas, laiali.

Meie trepikojas, mõni ütles ka „paraadnas”, elas seitse enam-vähem ühevanust last ja neile lisandusid igapäevastes mängudes ka mu lugematud tädi-onu-tütred-pojad ning mõned kaugemad lapsed. Mitte küll väga palju kaugemaid, sest isegi maja teise otsa trepikoja poistega oli meil mingi konkurentsi- ja hirmusuhe. Oli kuulda, et seal elas üks poiss, kes mattis kassipoegi liivakasti ja hüppas majaesiste autode katustele mõlke, ja ma olen üpris kindel, et ta on praeguseks vangis.

Me mängisime ukakat, jalkat ja viit miinust maa-aluse garaaži uste ees ja sinna tulid ka mõlgid. Siis naabrimutid jälle pragasid meiega ja me jooksime, igaüks oma suunas, laiali. Me ostsime teiselt poolt Järveotsa kooli pagarist värskeid saiapätse ja sõime neist ära ainult pehme sisu ning maja poisid õpetasid mind pärnalehtedesse nuuskama. Jumal teab miks, aga see oli maailma kõige lahedam asi.

Päris palju istusin ma ka meie teise korruse korteri rõdul maas, nii et mind alla näha polnud, ja kuulasin teiste laste mängimist. Huvitav, miks ma nende hulka minna ei tahtnud? Ma ei mäleta, et meie maja lapsed oleks mind kiusanud või et meil oleks olnud mingeid konflikte, aga ma olin nooruse poolest altpoolt teine ja ju ma siis igasse olemisse ei sobinud.

Mõned minutid üle garaažimäe

Kiusama hakati mind koolis ja minu kool oli põhimõtteliselt meie hoovis, mõned minutid üle garaažimäe minna. Proovisin sobituda ühte ja teise seltskonda, aga see ei tulnud mul kuidagi välja. Tänapäeval vist pannakse sellistele lastele, kes niimoodi üle mõtlevad ja kas päriselt või oma peas asfaldi seest kive nokivad, igasugu diagnoose, aga üheksakümnendatel ei tegelenud sellega keegi. Klassikaaslased loopisid mind tatikuulidega ja ütlesid, et mul on koledad riided, ja ma tulin pärast tunde üle meie garaažimäe koju ja ilmselt nutsin natuke. Ilgelt nadi oli olla. Keegi mind ei kaitsenud, kõik mõnitasid. Siiamaani tuleb sellele mõeldes klomp kurku. Üheksakümnendatel olid lapsed kohutavalt julmad.

Buss number 28. Ma mäletan siiani peast iga peatust ja mis tunne neis oli, ja mis tunne see oli, kui sa vale bussi peale läksid ja polnud päris kindel, kas sellega saab koju.

Kui ma olin natuke suurem, kolisime perega Mustamäele, aga koolis käisin ma põhikooli lõpuni Õismäel edasi. Bussiga number 28. Ma mäletan siiani peast iga peatust ja mis tunne neis oli, ja mis tunne see oli, kui sa vale bussi peale läksid ja polnud päris kindel, kas sellega saab koju või kusagile kodu lähedale. Lootsid igal ristmikul nii väga, et buss keeraks suunas, kuhu sul on vaja, ja siis ta keeras ikkagi teisele poole ja sa olid eksinud laps. Ma olin lapsena päris tihti eksinud laps. Siis ma küsisin võõrastelt, et vabandage, kus pool asub Magistrali keskus. Ma ei tahtnud neile täpselt öelda, kus ma elan, aga Magistrali juurest oskasin juba ise minna. Siiani on Sõpruse puiesteel Magistralist mööda sõites selline tunne, et siit ma juba tean, kuidas koju saab, kuigi mu kodu on varsti juba kakskümmend aastat mujal.

Maailm ja Mustamäe

Maailm laienes märgatavalt Mustamäele kolides, aga ega mul mingeid päris sõpru ikkagi veel ei olnud. Vahel valetasin emale, et saan kokku mõne lapsega, keda väitsin end tundvat näiteks suvelaagrist. Eks ma tegelikult, jah, olin kohtunud suvelaagrites igasuguste tüdrukute ja poistega, aga ega me hiljem kokku ei saanud. Passisin need mõned tunnid jälle kuskil Mustamäe või Õismäe hoovis. Ma passisin väga palju eri hoovides.

Oi kui palju on kangialuseid, kus ma ennast koduselt tunnen, see vist on väga omane üheksakümnendate lastele.

Kui olime juba teismelised, hakkasin suhtlema ühe meie klassi tüdrukuga, kes kandis alati musta ja väga veidral kombel oskas süüa teha. Mitte mikros võileibu või kiirnuudleid nagu kõik teised normaalsed lapsed, vaid ta ema jättis talle koju vulgaarseid toore liha käntsakaid. Liisu viskas need ahju ja pärast istus oma köögilaua taga Järveotsa poe kõrval ja näris juba näritud konti nagu maailma kõige lahedam 13-aastane mereröövel. Temast sai hiljem kokk.

Ma olen siiani Liisule väga tänulik, sest ta oli esimene laps, kes minu vastu päriselt hea oli. Me kondasime koos tema lahedate ja palju vanemate sõprade juures ning kuulasime Vennaskonda. Ta õpetas mind lugema Anthony Bourdaini ja Kerouaci ja me kallasime kohvilikööri sisse kohvikoort nagu meie vanaemad, aga irooniliselt.

Kui Õismäe eestlaste ja venelaste vahel oli suur Õismäe eestlaste ja venelaste sõda, hakkasime Liisuga hommikuti enne kooli igaks juhuks kokku saama. Mina sõitsin bussiga Järveotsa peatusesse ja sealt kõndisime koos koolini. Pärast kooli tegime Järveotsa poe taga aega parajaks ja nägime ükskord, kuidas narkodiilerid peksid ühe vanema poisi – no nii 18-aastase – peaaegu surnuks. Mäletan siiani seda tunnet, et seisan seina ääres, proovin ennast võimalikult väikeseks teha ja vaatan, kuidas see kutt on maas pikali ja saab korduvalt raske tanksaapaga suhu. Ta vist jäi kõigist oma hammastest ilma ja pärast oli ilmatuma kaua kuulda, et poiss on ikka veel haiglas. Mis temast sai, äkki ta surigi ära? Mina pole teda rohkem näinud.

Kui Õismäe eestlaste ja venelaste vahel oli suur Õismäe eestlaste ja venelaste sõda, hakkasime Liisuga hommikuti enne kooli igaks juhuks kokku saama.

Siis ostis Liisu endale libliknoa. Ta õpetas ka mind seda kasutama ja ühtäkki ei olnud enam minu maailmas mitte jalka ja viis miinust, vaid selline imelik uus ohutunne. Liisu kartis, et need diilerid otsivad meid, sest me nägime nende nägusid. Õismäel müüdi palju narkootikume ja mitmed minu klassiõed läksid ikka väga halvale teele. Mõnele neist paras.

Kui põhikool läbi sai, läksime koos Liisuga kesklinna kooli. Ma hakkasin kirjutama ja töötama kauplustes tooteesitlejana ning mulle väga meeldis, et mul oli palju teha. Sain tuttavaks nende tüdrukutega, kes on siiani minu parimad sõbrad, sest ma teadsin, kui haruldane see on, kui sul on sõber. Selline, kes ei loobi sind tatikuulidega ja kes ei ütle, et sul on koledad riided. Kes on päriselt olemas ja, mis veel parem, passib sinuga koos hoovides nii Õismäel kui ka Mustamäel ja siis juba päris Vanalinnas.

Oi kui palju on kangialuseid, kus ma ennast koduselt tunnen, see vist on väga omane üheksakümnendate lastele. Oi kui hea, et need ajad on läbi, mul on nende suhtes väga vähe positiivseid emotsioone. Kui ütlesin oma õele, et kirjutan meie vanast hoovist, siis ta vastas, et oli ju väga ilus hoov, lilled õitsesid. Tõepoolest, lilled seal õitsesid. Seegi hea. 

Andra Teede on luuletaja ja telesarja „Õnne 13” stsenarist. Tema tekste on tõlgitud mitmekümnesse keelde ja tema kirjutatud stseene vaatab igal nädalal telekast kõvasti üle saja tuhande inimese. Lisaks kirjutanud näidendeid ja lastekirjandust ning tegutsenud ajakirjanikuna.