On see psüühikahäire, mis ajendab inimesi kunsti tegema, või kunsti tegemine, mis ajab inimesed „hulluks”?

19. sajandi keskpaiku kirjeldas Emily Dickinson oma luuletuses „Much madness is divinest sense”, kuidas hullumeelsus on oma olemuselt hoopiski tähendusrikkaim ning selgeim mõistuse seisund, ning Edgar Allan Poe esitas küsimuse, kas hullumeelsus pole teiste sõnadega mitte hoopis kõrgelennuline intellekt?

Depressioon ja hullumeelsus on teemad, mida on luules läbi ajaloo aina uuesti ja uuesti kujutatud ning on allikaid, mis väidavad, et luuletajatel on võrdluses tavapopulatsiooniga 20 korda suurem tõenäosus psühhiaatrilisele ravile sattuda.

Mis on luules sellist, mis näib olevat nii paeluv nende jaoks, kes elavad mõne psüühikahäirega?

Briti noor luuletaja Luke Wright toob välja, et luule on loovale inimesele hea formaat oma lühiduse tõttu. Luules on lugematult võimalusi, kuid see pole nagu romaan, mille valmimine võtab aastaid, mille jooksul kirjanikul ei ole aimugi, kas sellest ka midagi head tuleb. Inimene peab olema selgelt huvitatud mingist teistsugusest universumi aspektist, et üldse võtta kätte ning analüüsida maailma luule kaudu, leiab briti performance-luuletaja Laura Dockrill. Luule eesmärk on panna sõnu tegema rohkem „tööd”, kui nad seda harilikult teevad. See tähendab, et luuletaja mõtleb sõna ning selle tähenduse läbi iga võimaliku nurga alt, mis omakorda paneb aju kõike üle analüüsima ning väikseimassegi detaili süvenema.

Wrighti jaoks saavad loovus ja loomingulisus alguse teatavast konfliktist inimese peas. Seda arvamust toetab briti psühholoog Mark Millard, kelle sõnul sarnasus psüühikahäire ning loomingulisuse vahel väljendub nende inimeste motivatsioonis: loovus on ebamugav ning see rahulolematus on see, mis ajendab loomingulisi inimesi muutusi otsima. Loovad inimesed, nagu ka psüühikahäiretega elavad isikud, kalduvad nägema maailma teistest erinevalt – killustunult nagu purunenud peeglist.

Näiteks ärisektoris on seda juba osavalt ära kasutatud. Nimelt on mõned ettevõtted loonud spetsiaalsed salajased ruumid (skunk works) väga loovate töötajate jaoks, kus neile on tekitatud tingimused vabalt, teiste igapäevatööd segamata eksperimenteerida ning nõnda uute lahendustega välja tulla.

Kujutava kunsti mõju närvisüsteemile on uurinud juba aastaid V. S. Ramachandran San Diego ülikoolist. Ta püüab leida vastust küsimusele, kuidas aju kunstile reageerib, ning on avastanud, et eksisteerivad teatavad kunstilised nii-öelda ideaalvormid (näiteks nägu), mis on isegi moonutatud kujul endiselt äratuntavad. Selliste vormide uudne esitamine (näiteks Picasso kubistlikes töödes) võib stimuleerida aju meeldival viisil.

Ramachandran selgitab, et need on spetsiifilised moonutuste viisid ning kunsti eesmärk on muuta kujundit nõnda, et see mõjutaks just neid 30 visuaalset piirkonda ajus, mis ergutavad emotsioone. Vormide teatavatel kindlatel viisidel töötlemine võib mõjutada meie aju visuaalseid piirkondi ja limbilist süsteemi nõnda, et tajume kunsti reaalsusest võimsamalt. See põhjustab tundmuse, mis ütleb, et selles kunstis on teatavat tähendust ning ilu, mida pärismaailm suudab harva pakkuda.

Kriitilise olulisusega on sellise efekti juures Ramachandrani sõnul uudsus ning just seda on kunstnikel sageli keeruline oma töödes saavutada. Sellest aspektist vaadatuna võib teatav psüühikahäire pakkuda kunstnikule eelise, võimaldades talle ligipääsu seostele ajus, mis teistele kättesaamatuks jäävad.

Loovus ja loomingulisus eksisteerivad ka psüühikahäireteta ning vastupidi. Tõenäosus mõlema kooseksisteerimiseks viitab võimalikele sarnasustele neuroloogilistes mehhanismides või geneetikas.

Aju-uurijad on leidnud, et nii inimestel, kes on keskmisest loomingulisemad, kui ka neil, kel on diagnoositud skisofreenia, on ajuosas nimega taalamus dopamiini retseptorite sagedus keskmisest madalam. See tähendab tõenäoliselt, et taalamus, mille üheks ülesandeks on ajus signaale filtreerida ja eristada oluline ebaolulisest, töötab väiksema intensiivsusega. Nii on erinevatel ideedel ja seostel, mille paljude inimeste aju ebakohaste või liiga imelikena kõrvale heidab, võimalik taalamuse filtrist läbi pääseda.

Nagu enamiku inimest puudutavate tunnuste puhul, murtakse pead, kui suur osa on psühhootilises mõtlemises keskkonnal ja kui suur osa geenidel. On leitud, et skisofreenia diagnoosiga inimestel ja nende lähisugulastel on teatud kognitiivne stiil, mille üheks tunnuseks on ebatavaliste, ootamatute seoste moodustamine.

Psühholoog Gregory Feist pani kokku laiaulatusliku metaanalüütilise ülevaate loova isiksuse (seda siis teaduse ja kunsti aspektist) kujutamisest kirjanduses ning leidis, et neid iseloomustati eeskätt järgmisi märksõnu kasutades: iseseisvad, introvertsed, avatud uutele kogemustele, reeglites kahtlevad, enesekindlad, ennast aktsepteerivad, motiveeritud, ambitsioonikad, dominantsed, vaenulikud, impulsiivsed. Need jooned on väga sarnased (osad isegi identsed) omadustega, mida psühholoog H. J. Eysenck on kasutanud psühhootilisuse tuvastamisel (sh nt agressiivsus, külmus, egotsentrilisus, impersonaalsus, impulsiivsus, antisotsiaalsus).

Ilmselt ei leidu inimest, kes saaks isiksusetestides psühhootilisuses nulli, otsekui tal puuduks see dimensioon üleüldse. Teataval määral on psühhootilisust meis kõigis. Tundub, et seos psüühikahäire nimega skisofreenia ja loovuse vahel on olemas nii aju tasandil, seda kinnitab psühholoogia, kui ka kultuuris, kus need mõisted vastakuti asetsevad.

Kui psüühikahäired võivad toetada kuidagi mõjusa ning olulise kunsti sündimist, siis kas selle asemel, et püüda neid kuidagi leevendada või ravida, võiksime neid hoopis aktsepteerida kui omaette väärtust ja just sellistena, nagu need on?

Vana-Roomas kandis hullumeelsus tänapäevasest võrdlemisi teistsugust tähendust. Seal oli see eeskätt kui inspiratsioon ja valgustatus ning seega pigem ihaldatud kui kardetud seisund. Olulisem on aga see, et lisaks hullumeelsuse väliskeskkonnast tingituks, mitte inimese sisemiseks protsessiks, pidamisele arvati sellel olevat ka ajutine iseloom. Seega nähti seda enamasti kui teretulnud „visiiti”, mis avas loovuse, mitte kui kunstniku püsivat habrast loomust.

Aja jooksul on ühiskonnas kanda kinnitanud kannatava kunstniku kujutluspilt, millest lähtuvalt eeldatakse tõsiseltvõetavaks kunstnikuks olemiselt justnagu ka teatavat „hullust”. See on ajendanud teatud kunstnikke oma töödele suurema tunnustuse ja tähelepanu saamiseks hullumeelsust teesklema.

On neid, kes rõhutavad teadlikult enda erilisi andeid (kas siis väidetavaid või tegelikke), et pakkuda õigustust tujukusele, tormakusele ja enesekesksusele. Sellele viitas üliandekas Steve Allen kui boheemide vabandusele (the Bohemian excuse). Teised võivad käituda „hullu geeniuse” stereotüübile vastavalt, et säilitada teatavat identiteedi järjepidevust elus, mis on täis tööga seotud seisakuid ning uusi algusi stiilis „ma ei loo küll praegu midagi, aga olen siiski pöörane geenius, nii et oodake ainult!”.

Ekstsentriline hoiak võib pakkuda ka teatavat kaitset maailma ning selle nõudmiste vastu. Sotsioloog George Becker on oma raamatus „Hullu geeniuse vastuolu” („The Mad Genius Controversy”) välja toonud, et hullumeelse inimese aura on aidanud eristada geeniusi kurjadest, keskpärastest ja väikekodanlastest ning geeniused on saanud omandada võimu ja privileege, mis jäid „lollikestele” ning „kurjast vaimust vaevatud” prohvetitele kättesaamatuks.

Mõtteviis, et andekus nõuab kõrget hinda, on nii levinud, et sageli ei seata selle kehtivust üldse küsimuse alla. Kõige laastavamad on tagajärjed, kui inimesed, kellel on tõsised psüühikahäired, keelduvad ravist, kuna pelgavad, et see jätab neid ilma ka nende annetest, nõrgestab kuidagi nende intellekti ja piirab emotsionaalsust ning tajusid.

Käesoleval suvel Müürilehele antud intervjuus võttis teema kenasti kokku kirjanik Tõnu Õnnepalu, kes vastas küsimusele, kas tal on kunagi olnud depressiooni, alljärgnevalt: „Kuidas muidu. Inimelu ongi kurviline. Kogu aeg ei saa olla kõrgel ja ega sinna alla ka ei jää. Mida tundlikum sa oled, seda teravamad on ka tõusud ja langused. Kuidagi peab nendega elama. Vähemalt see kogemus mul on, et kõik läheb üle. Tagantjärele tundub alati, et seda oli vaja, ja kui tuled sellest välja, siis äkki näed ka midagi teisiti. Depressioonis, see tähendab all, orus, ei kirjuta muidugi midagi. Kuidagi oleled. See ta ongi.”