Jeesus on Kanye loomingus alati kohal olnud. Võimsalt Westi usku deklareerivat rada „Jesus Walks” tema debüüdilt „The College Dropout” võib pidada plahvatuseks, mis mehe megatähe tasemele paiskas, aidates samal ajal koguda tunnustust ka muusikaväljal.

★★★☆☆

Vahepeal polnud enam selge, kumb on Jeesus ja kumb Yeezus. Nüüdseks on Westi suhe Jumala pojaga saavutanud transtsendentse tasandi. Pärast lugematuid pööraseid monolooge ja vastuolulisi sekeldusi on West leidnud lunastuse kristluse kujul ning tema korraldatud eksklusiivsed Sunday Service’i jumalateenistused viinud mehe üheksanda albumini. „Jesus Is King” peaks olema kristliku evangeeliumi levitamine kiirgava gospelräpi kaudu, millega West, avades oma isiklikku teekonda Jeesuseni, ka teisi eksinuid pimedusest välja juhatab. Kahjuks jääb mehe sõnum selleks liialt pinnapealseks. Helipildis ja temaatiliselt on kasutatud küll religiooniga seonduvaid elemente, kuid midagi tõeliselt siirast või armulikku välja ei kooru. Westi pattudest, millel peatumine andnuks võimaluse tema uuestisündi mõista ja kuulajat inspireerida, laveeritakse maruliste halleluujate ja nõretavate usukinnitustega mööda. Isegi personaalpastor Adam Tysoni kohalolu salvestuste ajal ei ole aidanud teose eesmärke saavutada. Teatud spirituaalne tahk avaldub aga siiski albumi kõlas. Sunday Service’i koor kannab endas vapustavat ja ehedat hingestatust, mis Kanye ekslevat sõnumit varjutab. Klahvipuudutustest tekkivad virvendused mõjuvad koori allhoovustena ülevalt ning tema plaadi „Graduation” stiilis sündid ja osavalt kureeritud soulisämplid meenutavad „Ye” hiilgeperioodi. Kahju, et need ajad aina enam seljataha jäävad.